Otto von Habsburg sündis 1912. aastal Austria viimase keisri vanima pojana.
1973. aastast on ta Rahvusvahelise Paneuroopa Ühenduse president.
1979-1999 europarlamendi liige.
Temea initsiatiivil võttis europarlament 1983. aastal vastu avalduse, milles nõuti Baltimaade vabastamist Nõukogude Liidu okupatsioonist.
Otto von Habsburg: III maailmasõda on läbi
Otto von Habsburg on grand old man, kelle puhul kehtib sõna otseses mõttes ütlus “kuningas ilma kuningriigita”. Kui mitte arvestada Euroopa Liitu, kus ta Europarlamendi saadikuna on Saksamaad esindanud aastast 1979. Eriti meeldejääv oli tema 1983. aasta ettekanne, mis nõudis iseseisvust Eestile, Lätile ja Leedule.
Austria-Ungari kroonprintsist ei saanud ajaloo keerdkäikude tõttu impeeriumi valitsejat. Vastupidi: 1919–1966 olid talle kodumaa Austria piirid suletud. Ent kuu aega tagasi tähistati tema 90. sünnipäeva kaunis losside kompleksis Hofburgis.
Paar päeva enne NATO kutse saamist viibis Viinis koos kümnete Euroopa riigipeadega ka Eesti Vabariigi president Arnold Rüütel, et avaldada austust Paneuroopa idee lipukandjale Otto von Habsburgile.
Maalehel oli au külastada üht kaasaja tähelepanuväärseimat eurooplast tema residentsis Saksamaal, kus Otto von Habsburg on elanud viimased viiskümmend aastat.
“Kuna mul on nii palju järeltulijaid, siis ma töötan nende tuleviku nimel. Ma tahan, et mu 21 lapselast elaksid XXI sajandil õnnelikult,” kinnitab Otto von Habsburg. Pildil on tal süles 12.01.2001 sündinud pojatütar Zsofia, kelle on talle ulatanud minia Eilika.
|
* * *
Kui te viis aastat tagasi Brüsselis pühendasite mulle oma väärtuslikku aega, siis väitsite, et suurim oht Euroopale ei ole mitte islam, vaid materialism ja ateism. Kas te jääte oma sõnade juurde ka täna?
Absoluutselt. Täna isegi rohkem kui toona. Mul on palju muhameedlastest tuttavaid. Ma olen islamit päris põhjalikult tundma õppinud. Tunnistan ausalt: muhameedlased on meile kaunis lähedased.
Ka ajatolla Homeini?
Ei maksa alati teravikku suunata äärmuslikule. Võtkem ikka vaatluse alla kuldne kesktee. Ja sedaviisi on islam suurepärane religioon.
Euroopa Konvendi president Valérie Giscard d’Estaing teatas hiljuti, et Türgi koht ei ole Euroopa Liidus. Mis on teie seisukoht?
Geograafiliselt pole Türgi Euroopas. Teisalt: Türgi on meile vägagi vajalik. Ta on meie loogiline partner. Isiklikult arvan, et Türgi ei saa Euroopa Liitu astuda samamoodi nagu Belgia või Iirimaa. Türgil on täita mitu missiooni.
Alles nüüd hakkame maksma I maailmasõja arveid. Lähis-Idas käivad asjad aeglasemalt kui Euroopas. Ühesõnaga: me lõime kunstlikke riike. Näiteks Iraak. Sellist riiki varem ei eksisteerinud.
Juhtus see aga British Petroleumi huvide pärast. Kütusefirma huvidel rajanev liit ei saa püsida koos kaua. Selline moodustis muutub varem või hiljem probleemiks. Ühe suurima katastroofi tekitas regioonile kuulus Araabia Lawrence.
Või jälle: Palestiina küsimus. Kui Euroopa oleks piirkonna jätnud Türgi hooleks, oleksid juudid ja palestiinlased kokkuleppele jõudnud.
Me ei tohi seda kunagi unustada. Sest vaadakem, kuidas Marokos asjad käivad. Marokos on palju juute. Nad on suurepäraselt integreeritud. Juute võib leida kuninga õukonnas, parlamendis, valitsuses.
Seega te väidate, et araablased pole juutide vastu?
Araablased pole antisemiidid. Küll aga on nad Iisraeli poliitika vastu. Kui selle regiooni sõlmküsimuste lahendamisega oleksid tegelnud türklased, oleksid juudid leidnud endale kodumaa Türgi nõul ja jõul.
Kas Valérie Giscard d’Estaing oli Türgi vastu ülekohtune?
Jah ja ei. Ma arvan, et ta oli tugeva surve all. Meie valitsused – ma mõtlen Euroopa Liidu liikmesriikide valitsusi – on andnud Türgile läbi aastate katteta lubadusi. Türgil on tekkinud lootus, mis pehmelt öeldes on ebareaalne.
Me ei tohi süüdistada türklasi. Me peame ümber hindama oma suhted Türgiga. Türgilt saab nõuda seda, milleks ta suuteline on. Lähis-Ida regiooni silmas pidades on Türgil oluliselt suurem roll kui Euroopa Liidul. Türgit tuleb võtta kui võrdväärset partnerit.
Härra Habsburg, mis tunne teid valdab, kui mõtlete võimalikule Iraagi ründamisele?
Mind teeb see kurvaks. Pommitamine ei ole eales lahendanud ega lahenda ka edaspidi probleeme.
Ma mõistan USA käitumist. Kahtlemata on USA-l teavet, mida mina ei valda. Seepärast olen oma kohtumõistmises võrdlemisi reserveeritud. Niisiis: arvestades teatud informatsiooni, mida ameeriklased arusaadavatel põhjustel ei avalda, tuleks eurooplastel siiski seista ameeriklaste selja taga Iraagi ründamise ajal.
Rääkigem Venemaast. Teile, Otto von Habsburg, kuulub kuulus lause “Mida kehvemad on suhted Venemaa ja Hiina vahel, seda paremini tunneb end Euroopa”. Missugused suhted valitsevad Hiina ja Venemaa vahel praegu?
Hiina poliitika erineb suuresti Lääne poliitikast. Läänes on kombeks elu korraldada valimistest valimisteni. Hiinas nii ei ole. Hiinal on kombeks võtta vastu otsuseid pika aja peale. Nad heidavad otsuse langetamisel kõrvale nii kella kui kalendri, nad võtavad aja maha. Kui eesmärk on selgeks saanud, siis püsivad nad kindlalt valitud teel.
Me ei tohiks eales unustada, et Hiina kommunismil ei ole midagi pistmist Vene kommunismiga. See on pigem natsionaalsotsialism, aga ilma rassismita.
Venemaal sai kommunismi levik tõuke sotsiaalsete pingete tõttu. Hiina kommunismil on teistsugune põhjus. See on seotud rahvusliku frustratsiooniga.
Toimus Hiina kodusõda. Kujunes nii, et ma olin sellel ajal Pekingis. Linn oli juba Mao Zedongi vägede kätte langenud. Olin Belgia suursaadiku külaline. Suursaadiku abiline, üks vana hiinlane, sõidutas meid linnas ringi. Õhtul olime Pekingi põhjaosas paiknevas lossis.
Vaid Hiinale ainuomase päikeseloojangu värve nautides vaatas meie seltskond Hiina müüri poole. Pekingist põhjas asetsevad mäed olid juba mauistide poolt vallutatud. Nii-öelda kommunistide käes. Neile vägedele polnud midagi vastu panna.
Rahulepingule alla kirjutama minnes andis Hiina prints võimu sümboliseerivad atribuudid üle Mao Zedongile. Kui heita pilk Hiina kommunistide liidritele, siis need on ju Hiina kuningliku suguvõsa järeltulijad.
Näiteks pärines Zhou Enlai ühest Hiina kõige aristokraatlikumast perekonnast. Kindel on Hiina puhul ka see, et tegemist ei olnud mitte sotsialistliku, vaid rahvusliku riigipöördega.
Mida te sellega öelda tahate?
Seda, et nõrgenenud Hiina vajas rahvusvahelisel areenil oma positsiooni kindlustamiseks uut strateegiat. Kuna ühiskonnakorrana oli kommunism tol hetkel tõusev täht, valisid hiinlased just selle doktriini.
Hiinlased olid alla kirjutanud 12 lepingule. Kuuele Läänega ja kuuele Venemaaga. Lääne ja Hiina vahelised lepingud on tänu jumalale kehtetud, aga Venemaa ja Hiina vahelised kuus lepingut on jätkuvalt jõus.
Vastavalt sellele nõuavad hiinlased venelastelt alatasa ka lepingute järgimist. Mina isiklikult leian, et eurooplased ei peaks hiinlasi kartma.
Neid on siiski maakeral väga palju.
Me ei peaks kartma, et hiinlased hakkavad laienema. Nad ei tule Euroopasse. Meil, eurooplastel, tasub järgida põhimõtet, mille kohaselt minu vaenlase naaber on alati minu sõber.
Tðetðeenia ja Venemaa. Te olete väitnud, et Tðetðeenia saatust ei otsustata Moskvas ega New Yorgis, vaid Groznõis. Kuidas täna näib?
Jään täie vastutusega oma kord öeldud sõnade juurde. Absolu
utselt. Tðetðeenid on suurepärane rahvas. Esmaklassiline uhke rahvas, kes jätkab võitlust. Nad võitlevad mõõdutundega. Neil on tugev rahvustunne. Nende hümn on üks maailma kaunimaid hümne.
Tõsiselt?
Minu meelest on Tðetðeenia hümn suurejooneline. Sõnad kõrgelennulised. Nende president Mashadov on mees, kes tõepoolest on ka tðetðeenide poolt nende juhiks valitud. See tähendab, et tegemist on demokraatiaga. Ja et Mashadov on siiamaani tðetðeenide liider, süvendab see mõtet demokraatiast veelgi.
Tðetðeenid on oma vabaduse eest võidelnud viimased 300 aastat. Kui jälgida ajalugu, siis tsaari soldatid olid tðetðeenide vastu võideldes niisama barbaarsed nagu Putini väed tänapäeval.
85% moskvalastest oli Moskva pantvangikriisi lahendamisega rahul. Teisisõnu: avaldavad tugevat toetust Putinile. Veelgi enam: tðetðeeni ja terroristi vahele tõmmatakse Moskvas võrdusmärk. Mida teie arvate?
Olete ju kuulnud ütlust, et inimesed, kes jäävad minust vasakule, on kommunistid, ja inimesed, kes jäävad minust paremale, on faðistid. Ja sealjuures ainult ühel on õigus.
See iseloomustab täpipealt praegust olukorda. Muidugi võib kõiki tðetðeene terroristideks nimetada, aga kus on tõendid? Kas tõesti need inimesed, kes 300 aastat on oma iseseisvust taga nõudnud, on terroristid?
Brutaalsus, millega venelased Tðetðeenias on silma paistnud, on ilmselgelt hullem kui ükskõik missugune meetod, mida tðetðeenid venelaste vastu kasutavad.
Pealegi on ju olemas rahuleping. See, millele pani käe alla kadunud kindral Lebed. Ta oli küll tðetðeenide vaenlane, kuid siiski väga hea mees. Ta oli piisavalt tark, et taoline leping sõlmida.
Seda lepingut pole tðetðeenid kunagi rikkunud. Ainus, mis heidab tšetšeenidele varju, on need pommiplahvatused korterelamutes. Venelased kiirustasid otsekohe tðetðeene süüdistama.
Kuid samas on mõned venelased vägagi kurjalt öelnud, et plahvatused on just nagu Riigipäevahoone süütamine, mis andis Hitlerile võimaluse oma reþiimi tugevdada.
Kas olete nõus väitega, et Venemaa on võtnud naeratava natsionalismi suuna?
Absoluutselt õige, see on natsionaalsotsialism. Praegune olukord on täiesti teistmoodi kui Stalini ajal.
Tõsi, mitmed asjad on siiski ka üle võetud. Venemaa uus hümn on ju seesama, mis Stalini auks loodi. Tekst on teine, aga meloodia täpselt seesama. Kujutage ette, et Saksamaa oleks 1945. aastal jätkanud vana hümniga. See ei tulnud kõne allagi!
Nii et sellistel märkidel on sügav sisu.
Täiesti kindel!
Mis siis teie meelest saab Tðetðeeniast?
Pikemas perspektiivis peab Venemaa Tðetðeenia iseseisvust tunnustama. Tðetðeenia saab Aserbaidþaani-sarnase suveräänsuse. Ma ei näe mitte mingit muud lahendust. Dekoloniseeri-mine on ainuõige otsus. Muide, see kehtib kogu Siberi kohta.
Aga Venemaa ei soovi pretsedenti luua.
Muidugi mõista. Kui aga rääkida terrorismivastasest võitlusest, siis tðetðeenide samastamine terroristidega nagu ka Ari Fleischer (Valge Maja pressisekretär – toim) seda tegi, on täielik idiootsus.
Saan ma õigesti aru, et teie ei paiguta 11. septembri New Yorgi terrorirünnakut ja Moskva pantvangikriisi ühe nimetaja alla?
Neil kahel sündmusel pole teineteisega midagi pistmist.
Kui aga terrorismist üldiselt rääkida, siis ma nõustun Per Stig Mølleri (Taani välisminister – toim) väitega, et terrorism tähendab erastatud sõda. See on väga täpselt öeldud. Mitte enam riiklikud väed, vaid eravalduses olevad sõdalased. Tegemist on täiesti uue sõjapidamise viisiga.
Kui rääkida kolmnurgast Venemaa–Euroopa Liit–USA, siis missugused suhted peaksid valitsema selles kolmnurgas?
Praegu ei näe ma mingit lahendust. Meie ise oleme osaliselt selle eest vastutavad. Kui me oleksime täielikult ühinenud ning meil (eurooplastel – toim) oleks oma välis- ja julgeolekupoliitika, siis oleks olukord teistmoodi. Vaid ühinenud Euroopa võib endast kujutada suurt jõudu. Paraku oleme sellest üpris kaugel.
Kui me lõpuks oleme ühinenud ning meil on välis- ja kaitsepoliitika, siis olukord muutub. Väheneb USA kohustus olla superriigi rollis. Loomulikult jääme ameeriklastega sõpradeks. Aga Euroopa tugevnedes muutub suhtlemine Venemaaga.
Euroopa survel võib kõne alla tulla isegi Venemaa dekoloniseerimine. Kui võtta taas seesama Lähis-Ida, siis näeme, kui edukaks dekoloniseeri-mine on osutunud.
Venemaa on okupeerinud territooriume, millel pole temaga midagi pistmist. Seda kõike strateegilistel põhjustel.
Lõuna-Kuriilid näiteks. Meie Jaapani sõbrad pole õnneks midagi unustanud. Olukord Kuriilidel on minu arvates vägagi plahvatusohtlik. Minu meelest on ainus lahendus see, et Lõuna-Kuriilid antakse Jaapanile tagasi.
Meie jutuajamine siin Pöckingis toimub täpselt samal ajal, kui Brüsselis leiab aset Euroopa Liidu ja Venemaa tippkohtumine. Missugused peaksid olema teie arust suhted nende kahe vahel?
See sõltub asjaoludest. Kui tegemist on dekoloniseerimata Venemaaga, siis tuleb olla ülimalt ettevaatlik ja mitte minna teab mis kaugele ükskõik mis vallas. Kui dekoloniseeri-mine pole omaks võetud, võib ükskõik mis ajahetkel puhkeda Venemaal sõda. Ennekõike Kaug-Idas. Euroopa ei tohi olla kaasosaline sellises mängus.
Kui aga Venemaa on dekoloniseerimise lõpule viinud, siis tunnistagem: ta on Euroopa riik. Siis ja ainult siis saame rääkida võrdväärsest partnerist.
Millal see küll juhtuda võiks?
Jumal teab.
Mitte lähiajal?
Venemaa puhul ei tea iial ette. Venemaal on mingid asjad juhtunud üllatuslikult kiiresti.
Mida te arvate III maailmasõjast?
Aga see on juba läbi! III maailmasõda oli nn külm sõda. Ega sõda pruugi ilmtingimata tähendada aktiivset sõjategevust. Carl von Clausewitzi järgi tähendab sõda jõu kasutamist, aga see võib olla ka majanduslik jõud, võib olla poliitiline jõud. See tähendab panna kedagi tegema midagi, mida too teha ei taha. Just selline on sõda.
Kaks maailmasõda toimusid koos reaalse sõjategevusega, kuid kolmas mitte. Ent ka III maailmasõda on läbi, sest Nõukogude Liit on lakanud olemast. Me oleme olukorras, mida võiks nimetada III maailmasõja järgseks ajaks. Ent tunnetuslikult ei saa kõik arugi, et on lõppenud, sest Lääs polnud Nõukogude Liidu nii kiireks kokkuvarisemiseks valmis.
Sõjajärgse aja esimeses faasis ei osanud Lääs ära kasutada Jeltsinit ja Gaidari. Oleks pidanud palju rohkem Venemaalt nõudma. 90ndate algul oli võimalus paljud probleemid lahendada.
1983. aastal tegite te Europarlamendi saadikuna ettepaneku, et Euroopa Liit nõudku Eestile, Lätile ja Leedule iseseisvust. 20 aastat tagasi kartsid väga paljud NSV Liitu ärritada.
Oma vastastele vastasite te lihtsalt, et kümne aasta pärast ehk 1993. aastal pole enam NSV Liitu. Kuidas te teadsite sündmuste käiku nii täpselt ette?
Ega ma ju teadnudki, aga ma lootsin. Selleks oli rida põhjusi.
Esiteks: Nõukogude Liidu infrastruktuur. Majanduses oli näha kindlat sammumist pankroti suunas.
Teiseks, XX sajand oli tõestanud, et Venemaa ei saa iseenda juhtimisega hakkama. Kui ülisuure territooriumi idaosas oli kord majas, siis oli läänes rahutu, ja vastupidi. Venemaa pole suuteline üheaegselt samade meetoditega juhtima kogu oma territooriumi.
Kolmandaks, Hiina ja Venemaa nigelad suhted.
Neljandaks, president Reagani ütlus “Venemaa on juba surnud”. Tuli sundida Venemaad seda mõtet omaks võtma. Tähesõdade programm oli hea relv Venemaa vastu. Kahjuks oli Reagani relvastusprogramm meie – Euroopa – idiootide kriitikanoolte märklauaks. Ühesõnaga: Nõukogude Liit varises kokku tänu Reagani, paavst Johannes Paulus II ja Helmut Kohli jõupingutustele.
Miks te nimetasite paavst Johannes Paulus II?
Sest ta oli esimene slaavlasest paavst. Sellel oli ja on märkimisväärne tähendus. Aga Helmut Kohl sellepärast, et ta käitus risti vastupidi talle antud nõuannetele. Kui Kohl oleks kuulanud Thatcherit, Mitterrand’i, Andreottit ja Gonzalest, siis oleks Nõukogude Liit alles jäänud.
Missugune on Eesti Vabariik kümne aasta pärast ehk aastal 2012?
Kui Eesti on Euroopa Liidu liige, ja ma olen veendunud, et Eestist saab liikmesriik, siis ootab teie riiki suur tulevik.
Teie kolm Balti riiki on oma tugevuse ja vapruse poolest silmapaistvad maad nagunii, kui aga sellele lisandub suurepärane võimalus end majanduslikult teostada, siis ootab teid ees suurepärane väljavaade.
Mõeldes teie oivalisele maksusüsteemile, pean pöialt, et teid ei sunnita seda süsteemi muutma.
Missugust tulevikku te pakute Kaliningradile või teisisõnu Königsbergile?
See on üks ohtlik koht. Kommunistliku reþiimi kokkuvarisemise järel sai Rumeenia välisministriks Adrian Severin, kes ütles mulle ülimalt õige mõtte. Kuni Vene väed on Kalinin-gradis ja Tiraspolis sees, ei saa uskuda, et probleem laheneb rahumeelset.
Majanduslikus ja ajaloolises perspektiivis on tegu ju täieliku mõttetusega. Mida venelased ometi transiidinõudmisega mõtlevad?!
Aga ma pean tunnistama, et kaliningradlased ise mõtlevad teistmoodi kui imperialistlik Venemaa eesotsas Putiniga. Kinnitan seda enda kui Europarlamendi saadiku kogemuse põhjal.
Kaliningradi delegatsioon palus mõni aeg tagasi kohtumist minuga. Kui ametlik osa oli lõppenud ja kindralid ukse kinni pannud, tuli mu juurde üks noorepoolne mees.
Ta ütles, et ei maksa kõike delegatsiooni räägitut puhta kullana võtta. Et Kaliningradis on küllaltki levinud mõte, et tuleb jõuda lepinguni, mis annab Kaliningradile võimaluse minna oma teed. See sõnum oli mulle väga oluline signaal kohapealt.
Mida te õppisite oma sõbralt Winston Churchillilt?
Kõigepealt ilukirjanduslikke võtteid. Mina pean Churchilli pigem kirjanikuks kui poliitikuks. Tema sõnavara oli ammendamatu.
Kui ma juhtisin sellele tähelepanu, tunnistas ta mulle, et ta armastab lugeda XIX sajandi vähetuntud inglise kirjanikke. Nendelt tundmatutelt autoritelt võttis Churchill üle väljendeid, mis tegigi tema keele väga kujundlikuks.
Kes oli teie jaoks Franz Josef Strauß?
Meie vahel valitses tugev poliitiline sõprus. Me olime samal lainel. Ta oskas end kõrvalseisja pilguga vaadata.
Kord palaval suvepäeval siin Baierimaal pidas Strauß ühel õllefestivalil kahetunnise kõne. Hoolimata kuumusest, seisid ja kuulasid inimesed ta kõnet tähelepanelikult. Kui kõne lõppes, peatas Straußi ja tema kaaskonna üks väike vana naine, kes väitis end iga päev palvetavat selle eest, et Straußist saaks liidukantsler.
Strauß vastas talle, et too võiks pigem palvetada selle eest, et Baieri peaministrist kunagi liidukantslerit ei saaks. Teisisõnu: Strauß andis endale aru, millisesse rolli ta sobib ja millisesse mitte.
Ta oli suur riigimees.
Mida andis teile sõprus Charles de Gaulle’iga?
Ta oli üks silmapaistvamaid riigijuhte XX sajandil.
Miks?
Tema kohta kehtib kõige paremini ütlus: “Ta on ühe jalaga eilses ja teisega homses.” Ta oli kadestamisväärselt põhjalike ajalooteadmistega. Sealjuures oskas ta eilset kasutada homse tarvis.
Ta oskas terve nahaga välja tulla nii II maailmasõjast kui ka Alþeeria sõjast. See annab tunnistust erakordsest vaprusest. Ega Alþeeria sõda polnud kerge pidada. Teades prantslaste mentaliteeti, oli Alþeeriale iseseisvuse andmine küllaltki valulik protsess. Aga de Gaulle mõistis ajaloolist paratamatust.
Ent teisest küljest jääb de Gaulle’i südametunnistusele see, et ta tõmbas prantslased välja NATO sõjalisest tiivast, kuhu Prantsusmaa pole tänaseni tagasi tulnud.
Sel hetkel, kui de Gaulle selle otsuse langetas, oli see vajalik samm. Et Prantsusmaa on pigem Euroopa kui Ameerika. Aga see oli ka vastukäik Suurbritanniale.
De Gaulle hoidis Suurbritanniat Euroopast eemal. Just de Gaulle ütles “ei” Suurbritannia vastuvõtmisele Euroopa Liitu. Seda sellepärast, et Wilson (Suurbritannia peaminister Harold Wilson – toim) oli USA käepikendus Euroopas.
De Gaulle leidis, et USA ei saa kuuluda Euroopa Liitu. Kui britid said prantslastega Pariisis läbi rääkides aru, et Prantsusmaa ei toeta Suu
rbritannia võtmist Euroopa Ühendusse, ütles de Gaulle ühele Briti delegatsiooni liikmele, et pärast seda, kui Briti valitsus vahetub, võib Suurbritanniast saada üks olulisemaid Euroopa Ühenduse liikmeid. Täpselt nii on ka läinud.
Te olete tõsine katoliiklane. Mis rolli mängib tänapäeval paavst Johannes Paulus II?
Paavst on tohutult karismaatiline mees. Tema võimuses on mõjutada rahvamasse nii, nagu mitte keegi teine selleks suuteline ei ole. Ta on väga sügavalt usklik inimene. Vastavalt sellele näeb ta ka tulevikku.
Kriipsutan veel kord alla, et ta on esimene slaavlasest paavst. Paavst teab, kui oluline on tema päritolu slaavi rahvastele.
Te olete nii seitsme lapse isa kui ka 21 lapselapse vanaisa. Mis on täna (usutlus toimus 12. novembril – toim) ehk nädal enne teie juubeli tähistamist Viinis sõnum teie oma perekonnale nagu ka Euroopale?
Meie peamine siht peab olema Euroopa Liidu laienemine nii kiiresti kui võimalik. Me peame mõtlema Euroopa julgeolekule. Robert Schuman (Prantsusmaa välisminister 1948–52 – toim) lõi Euroopa Ühenduse kui majandusorganisatsiooni. Pärast II maailmasõda polnud rohkem võimalik välja käia.
Minu arvamus on, et majandus on masin, aga poliitika on suund. Suunda silmas pidades tuleb laienemisega kiirustada. Me vajame oma ridades nii Rumeeniat, Bulgaariat kui ka Makedooniat. Välistatud pole ka Moldova ja Ukraina. Need rahvad kuuluvad eurooplaste hulka.
Mis oleks teie soovitus eestlastele, kes aasta pärast otsustavad, kas Eesti Vabariigist saab ELi liikmesriik või ei?
NATO on asja üks külg. Teie riigi julgeolek on eeltingimus majanduslikule arengule. Kui ajalugu jälgida, siis majanduslik edu saabus Euroopasse XIX sajandi teisel poolel, kui eurooplastes oli kinnistunud mõte, et Euroopa tähendab rahu ja edu. Seesama tees peaks ka eestlaste mõttemaailmas koha leidma.
90 aastat on peaaegu sajand. Mida tahaksite oma isiklikus elus alla kriipsutada?
Kõige tähtsam on mulle mu perekond. Mu naine, kelle hoolitsus on mind aastakümneid ümbritsenud, kes on mind julgustanud, kinkinud mulle meie armsad lapsed.
Kuna mul on nii palju järeltulijaid, siis ma töötan nende tuleviku nimel. Ma tahan, et mu 21 lapselast elaksid XXI sajandil õnnelikult.
Mida on oluline välja tuua XX sajandist tervikuna?
Ma ei tahakski rääkida sajandist. Minu meelest on inimese side religiooniga see, mis teeb temast inimese. Seda enam, kui inimene jõuab sellisesse ikka nagu mina.
Ühel hetkel seisab mul ees kõrgem kohtumõistmine minu tegude üle. Kas ma olen selleks valmis? Ja teate, mõte sellele peatsele kohtumõist-misele on mulle ülimaks motivatsiooniks teha veelgi enam tööd.
Mulle on vastuvõtmatu seisukoht, et Jumalat pole olemas. Leedu vastupanu Nõukogude korrale seisnes nende usus Jumalasse.
Mu suur austus eestlastesse tuleneb sellest, et kuigi vaenlane püüdis usku välja juurida, jäid eestlased venelaste kiuste luterlasteks edasi ega lasknud oma usku välja juurida.
Religioon on suur jõud ja suureks jõuks jääb ta ka edaspidi.
Marianne Mikko
München–Pöcking–Tallinn
Uudised
VE: Otto von Hapsburg – elukutseline eurooplane
Otto von Habsburg sündis 1912. aastal Austria viimase keisri vanima pojana.
1973. aastast on ta Rahvusvahelise Paneuroopa Ühenduse president.
1979-1999 europarlamendi liige.
Temea initsiatiivil võttis europarlament 1983. aastal vastu avalduse, milles nõuti Baltimaade vabastamist Nõukogude Liidu okupatsioonist.
Otto von Habsburg: III maailmasõda on läbi
Otto von Habsburg on grand old man, kelle puhul kehtib sõna otseses mõttes ütlus “kuningas ilma kuningriigita”. Kui mitte arvestada Euroopa Liitu, kus ta Europarlamendi saadikuna on Saksamaad esindanud aastast 1979. Eriti meeldejääv oli tema 1983. aasta ettekanne, mis nõudis iseseisvust Eestile, Lätile ja Leedule.
Austria-Ungari kroonprintsist ei saanud ajaloo keerdkäikude tõttu impeeriumi valitsejat. Vastupidi: 1919–1966 olid talle kodumaa Austria piirid suletud. Ent kuu aega tagasi tähistati tema 90. sünnipäeva kaunis losside kompleksis Hofburgis.
Paar päeva enne NATO kutse saamist viibis Viinis koos kümnete Euroopa riigipeadega ka Eesti Vabariigi president Arnold Rüütel, et avaldada austust Paneuroopa idee lipukandjale Otto von Habsburgile.
Maalehel oli au külastada üht kaasaja tähelepanuväärseimat eurooplast tema residentsis Saksamaal, kus Otto von Habsburg on elanud viimased viiskümmend aastat.
* * *
Kui te viis aastat tagasi Brüsselis pühendasite mulle oma väärtuslikku aega, siis väitsite, et suurim oht Euroopale ei ole mitte islam, vaid materialism ja ateism. Kas te jääte oma sõnade juurde ka täna?
Absoluutselt. Täna isegi rohkem kui toona. Mul on palju muhameedlastest tuttavaid. Ma olen islamit päris põhjalikult tundma õppinud. Tunnistan ausalt: muhameedlased on meile kaunis lähedased.
Ka ajatolla Homeini?
Ei maksa alati teravikku suunata äärmuslikule. Võtkem ikka vaatluse alla kuldne kesktee. Ja sedaviisi on islam suurepärane religioon.
Euroopa Konvendi president Valérie Giscard d’Estaing teatas hiljuti, et Türgi koht ei ole Euroopa Liidus. Mis on teie seisukoht?
Geograafiliselt pole Türgi Euroopas. Teisalt: Türgi on meile vägagi vajalik. Ta on meie loogiline partner. Isiklikult arvan, et Türgi ei saa Euroopa Liitu astuda samamoodi nagu Belgia või Iirimaa. Türgil on täita mitu missiooni.
Alles nüüd hakkame maksma I maailmasõja arveid. Lähis-Idas käivad asjad aeglasemalt kui Euroopas. Ühesõnaga: me lõime kunstlikke riike. Näiteks Iraak. Sellist riiki varem ei eksisteerinud.
Juhtus see aga British Petroleumi huvide pärast. Kütusefirma huvidel rajanev liit ei saa püsida koos kaua. Selline moodustis muutub varem või hiljem probleemiks. Ühe suurima katastroofi tekitas regioonile kuulus Araabia Lawrence.
Või jälle: Palestiina küsimus. Kui Euroopa oleks piirkonna jätnud Türgi hooleks, oleksid juudid ja palestiinlased kokkuleppele jõudnud.
Me ei tohi seda kunagi unustada. Sest vaadakem, kuidas Marokos asjad käivad. Marokos on palju juute. Nad on suurepäraselt integreeritud. Juute võib leida kuninga õukonnas, parlamendis, valitsuses.
Seega te väidate, et araablased pole juutide vastu?
Araablased pole antisemiidid. Küll aga on nad Iisraeli poliitika vastu. Kui selle regiooni sõlmküsimuste lahendamisega oleksid tegelnud türklased, oleksid juudid leidnud endale kodumaa Türgi nõul ja jõul.
Kas Valérie Giscard d’Estaing oli Türgi vastu ülekohtune?
Jah ja ei. Ma arvan, et ta oli tugeva surve all. Meie valitsused – ma mõtlen Euroopa Liidu liikmesriikide valitsusi – on andnud Türgile läbi aastate katteta lubadusi. Türgil on tekkinud lootus, mis pehmelt öeldes on ebareaalne.
Me ei tohi süüdistada türklasi. Me peame ümber hindama oma suhted Türgiga. Türgilt saab nõuda seda, milleks ta suuteline on. Lähis-Ida regiooni silmas pidades on Türgil oluliselt suurem roll kui Euroopa Liidul. Türgit tuleb võtta kui võrdväärset partnerit.
Härra Habsburg, mis tunne teid valdab, kui mõtlete võimalikule Iraagi ründamisele?
Mind teeb see kurvaks. Pommitamine ei ole eales lahendanud ega lahenda ka edaspidi probleeme.
Ma mõistan USA käitumist. Kahtlemata on USA-l teavet, mida mina ei valda. Seepärast olen oma kohtumõistmises võrdlemisi reserveeritud. Niisiis: arvestades teatud informatsiooni, mida ameeriklased arusaadavatel põhjustel ei avalda, tuleks eurooplastel siiski seista ameeriklaste selja taga Iraagi ründamise ajal.
Rääkigem Venemaast. Teile, Otto von Habsburg, kuulub kuulus lause “Mida kehvemad on suhted Venemaa ja Hiina vahel, seda paremini tunneb end Euroopa”. Missugused suhted valitsevad Hiina ja Venemaa vahel praegu?
Hiina poliitika erineb suuresti Lääne poliitikast. Läänes on kombeks elu korraldada valimistest valimisteni. Hiinas nii ei ole. Hiinal on kombeks võtta vastu otsuseid pika aja peale. Nad heidavad otsuse langetamisel kõrvale nii kella kui kalendri, nad võtavad aja maha. Kui eesmärk on selgeks saanud, siis püsivad nad kindlalt valitud teel.
Me ei tohiks eales unustada, et Hiina kommunismil ei ole midagi pistmist Vene kommunismiga. See on pigem natsionaalsotsialism, aga ilma rassismita.
Venemaal sai kommunismi levik tõuke sotsiaalsete pingete tõttu. Hiina kommunismil on teistsugune põhjus. See on seotud rahvusliku frustratsiooniga.
Toimus Hiina kodusõda. Kujunes nii, et ma olin sellel ajal Pekingis. Linn oli juba Mao Zedongi vägede kätte langenud. Olin Belgia suursaadiku külaline. Suursaadiku abiline, üks vana hiinlane, sõidutas meid linnas ringi. Õhtul olime Pekingi põhjaosas paiknevas lossis.
Vaid Hiinale ainuomase päikeseloojangu värve nautides vaatas meie seltskond Hiina müüri poole. Pekingist põhjas asetsevad mäed olid juba mauistide poolt vallutatud. Nii-öelda kommunistide käes. Neile vägedele polnud midagi vastu panna.
Rahulepingule alla kirjutama minnes andis Hiina prints võimu sümboliseerivad atribuudid üle Mao Zedongile. Kui heita pilk Hiina kommunistide liidritele, siis need on ju Hiina kuningliku suguvõsa järeltulijad.
Näiteks pärines Zhou Enlai ühest Hiina kõige aristokraatlikumast perekonnast. Kindel on Hiina puhul ka see, et tegemist ei olnud mitte sotsialistliku, vaid rahvusliku riigipöördega.
Mida te sellega öelda tahate?
Seda, et nõrgenenud Hiina vajas rahvusvahelisel areenil oma positsiooni kindlustamiseks uut strateegiat. Kuna ühiskonnakorrana oli kommunism tol hetkel tõusev täht, valisid hiinlased just selle doktriini.
Hiinlased olid alla kirjutanud 12 lepingule. Kuuele Läänega ja kuuele Venemaaga. Lääne ja Hiina vahelised lepingud on tänu jumalale kehtetud, aga Venemaa ja Hiina vahelised kuus lepingut on jätkuvalt jõus.
Vastavalt sellele nõuavad hiinlased venelastelt alatasa ka lepingute järgimist. Mina isiklikult leian, et eurooplased ei peaks hiinlasi kartma.
Neid on siiski maakeral väga palju.
Me ei peaks kartma, et hiinlased hakkavad laienema. Nad ei tule Euroopasse. Meil, eurooplastel, tasub järgida põhimõtet, mille kohaselt minu vaenlase naaber on alati minu sõber.
Tðetðeenia ja Venemaa. Te olete väitnud, et Tðetðeenia saatust ei otsustata Moskvas ega New Yorgis, vaid Groznõis. Kuidas täna näib?
Jään täie vastutusega oma kord öeldud sõnade juurde. Absolu
utselt. Tðetðeenid on suurepärane rahvas. Esmaklassiline uhke rahvas, kes jätkab võitlust. Nad võitlevad mõõdutundega. Neil on tugev rahvustunne. Nende hümn on üks maailma kaunimaid hümne.
Tõsiselt?
Minu meelest on Tðetðeenia hümn suurejooneline. Sõnad kõrgelennulised. Nende president Mashadov on mees, kes tõepoolest on ka tðetðeenide poolt nende juhiks valitud. See tähendab, et tegemist on demokraatiaga. Ja et Mashadov on siiamaani tðetðeenide liider, süvendab see mõtet demokraatiast veelgi.
Tðetðeenid on oma vabaduse eest võidelnud viimased 300 aastat. Kui jälgida ajalugu, siis tsaari soldatid olid tðetðeenide vastu võideldes niisama barbaarsed nagu Putini väed tänapäeval.
85% moskvalastest oli Moskva pantvangikriisi lahendamisega rahul. Teisisõnu: avaldavad tugevat toetust Putinile. Veelgi enam: tðetðeeni ja terroristi vahele tõmmatakse Moskvas võrdusmärk. Mida teie arvate?
Olete ju kuulnud ütlust, et inimesed, kes jäävad minust vasakule, on kommunistid, ja inimesed, kes jäävad minust paremale, on faðistid. Ja sealjuures ainult ühel on õigus.
See iseloomustab täpipealt praegust olukorda. Muidugi võib kõiki tðetðeene terroristideks nimetada, aga kus on tõendid? Kas tõesti need inimesed, kes 300 aastat on oma iseseisvust taga nõudnud, on terroristid?
Brutaalsus, millega venelased Tðetðeenias on silma paistnud, on ilmselgelt hullem kui ükskõik missugune meetod, mida tðetðeenid venelaste vastu kasutavad.
Pealegi on ju olemas rahuleping. See, millele pani käe alla kadunud kindral Lebed. Ta oli küll tðetðeenide vaenlane, kuid siiski väga hea mees. Ta oli piisavalt tark, et taoline leping sõlmida.
Seda lepingut pole tðetðeenid kunagi rikkunud. Ainus, mis heidab tšetšeenidele varju, on need pommiplahvatused korterelamutes. Venelased kiirustasid otsekohe tðetðeene süüdistama.
Kuid samas on mõned venelased vägagi kurjalt öelnud, et plahvatused on just nagu Riigipäevahoone süütamine, mis andis Hitlerile võimaluse oma reþiimi tugevdada.
Kas olete nõus väitega, et Venemaa on võtnud naeratava natsionalismi suuna?
Absoluutselt õige, see on natsionaalsotsialism. Praegune olukord on täiesti teistmoodi kui Stalini ajal.
Tõsi, mitmed asjad on siiski ka üle võetud. Venemaa uus hümn on ju seesama, mis Stalini auks loodi. Tekst on teine, aga meloodia täpselt seesama. Kujutage ette, et Saksamaa oleks 1945. aastal jätkanud vana hümniga. See ei tulnud kõne allagi!
Nii et sellistel märkidel on sügav sisu.
Täiesti kindel!
Mis siis teie meelest saab Tðetðeeniast?
Pikemas perspektiivis peab Venemaa Tðetðeenia iseseisvust tunnustama. Tðetðeenia saab Aserbaidþaani-sarnase suveräänsuse. Ma ei näe mitte mingit muud lahendust. Dekoloniseeri-mine on ainuõige otsus. Muide, see kehtib kogu Siberi kohta.
Aga Venemaa ei soovi pretsedenti luua.
Muidugi mõista. Kui aga rääkida terrorismivastasest võitlusest, siis tðetðeenide samastamine terroristidega nagu ka Ari Fleischer (Valge Maja pressisekretär – toim) seda tegi, on täielik idiootsus.
Saan ma õigesti aru, et teie ei paiguta 11. septembri New Yorgi terrorirünnakut ja Moskva pantvangikriisi ühe nimetaja alla?
Neil kahel sündmusel pole teineteisega midagi pistmist.
Kui aga terrorismist üldiselt rääkida, siis ma nõustun Per Stig Mølleri (Taani välisminister – toim) väitega, et terrorism tähendab erastatud sõda. See on väga täpselt öeldud. Mitte enam riiklikud väed, vaid eravalduses olevad sõdalased. Tegemist on täiesti uue sõjapidamise viisiga.
Kui rääkida kolmnurgast Venemaa–Euroopa Liit–USA, siis missugused suhted peaksid valitsema selles kolmnurgas?
Praegu ei näe ma mingit lahendust. Meie ise oleme osaliselt selle eest vastutavad. Kui me oleksime täielikult ühinenud ning meil (eurooplastel – toim) oleks oma välis- ja julgeolekupoliitika, siis oleks olukord teistmoodi. Vaid ühinenud Euroopa võib endast kujutada suurt jõudu. Paraku oleme sellest üpris kaugel.
Kui me lõpuks oleme ühinenud ning meil on välis- ja kaitsepoliitika, siis olukord muutub. Väheneb USA kohustus olla superriigi rollis. Loomulikult jääme ameeriklastega sõpradeks. Aga Euroopa tugevnedes muutub suhtlemine Venemaaga.
Euroopa survel võib kõne alla tulla isegi Venemaa dekoloniseerimine. Kui võtta taas seesama Lähis-Ida, siis näeme, kui edukaks dekoloniseeri-mine on osutunud.
Venemaa on okupeerinud territooriume, millel pole temaga midagi pistmist. Seda kõike strateegilistel põhjustel.
Lõuna-Kuriilid näiteks. Meie Jaapani sõbrad pole õnneks midagi unustanud. Olukord Kuriilidel on minu arvates vägagi plahvatusohtlik. Minu meelest on ainus lahendus see, et Lõuna-Kuriilid antakse Jaapanile tagasi.
Meie jutuajamine siin Pöckingis toimub täpselt samal ajal, kui Brüsselis leiab aset Euroopa Liidu ja Venemaa tippkohtumine. Missugused peaksid olema teie arust suhted nende kahe vahel?
See sõltub asjaoludest. Kui tegemist on dekoloniseerimata Venemaaga, siis tuleb olla ülimalt ettevaatlik ja mitte minna teab mis kaugele ükskõik mis vallas. Kui dekoloniseeri-mine pole omaks võetud, võib ükskõik mis ajahetkel puhkeda Venemaal sõda. Ennekõike Kaug-Idas. Euroopa ei tohi olla kaasosaline sellises mängus.
Kui aga Venemaa on dekoloniseerimise lõpule viinud, siis tunnistagem: ta on Euroopa riik. Siis ja ainult siis saame rääkida võrdväärsest partnerist.
Millal see küll juhtuda võiks?
Jumal teab.
Mitte lähiajal?
Venemaa puhul ei tea iial ette. Venemaal on mingid asjad juhtunud üllatuslikult kiiresti.
Mida te arvate III maailmasõjast?
Aga see on juba läbi! III maailmasõda oli nn külm sõda. Ega sõda pruugi ilmtingimata tähendada aktiivset sõjategevust. Carl von Clausewitzi järgi tähendab sõda jõu kasutamist, aga see võib olla ka majanduslik jõud, võib olla poliitiline jõud. See tähendab panna kedagi tegema midagi, mida too teha ei taha. Just selline on sõda.
Kaks maailmasõda toimusid koos reaalse sõjategevusega, kuid kolmas mitte. Ent ka III maailmasõda on läbi, sest Nõukogude Liit on lakanud olemast. Me oleme olukorras, mida võiks nimetada III maailmasõja järgseks ajaks. Ent tunnetuslikult ei saa kõik arugi, et on lõppenud, sest Lääs polnud Nõukogude Liidu nii kiireks kokkuvarisemiseks valmis.
Sõjajärgse aja esimeses faasis ei osanud Lääs ära kasutada Jeltsinit ja Gaidari. Oleks pidanud palju rohkem Venemaalt nõudma. 90ndate algul oli võimalus paljud probleemid lahendada.
1983. aastal tegite te Europarlamendi saadikuna ettepaneku, et Euroopa Liit nõudku Eestile, Lätile ja Leedule iseseisvust. 20 aastat tagasi kartsid väga paljud NSV Liitu ärritada.
Oma vastastele vastasite te lihtsalt, et kümne aasta pärast ehk 1993. aastal pole enam NSV Liitu. Kuidas te teadsite sündmuste käiku nii täpselt ette?
Ega ma ju teadnudki, aga ma lootsin. Selleks oli rida põhjusi.
Esiteks: Nõukogude Liidu infrastruktuur. Majanduses oli näha kindlat sammumist pankroti suunas.
Teiseks, XX sajand oli tõestanud, et Venemaa ei saa iseenda juhtimisega hakkama. Kui ülisuure territooriumi idaosas oli kord majas, siis oli läänes rahutu, ja vastupidi. Venemaa pole suuteline üheaegselt samade meetoditega juhtima kogu oma territooriumi.
Kolmandaks, Hiina ja Venemaa nigelad suhted.
Neljandaks, president Reagani ütlus “Venemaa on juba surnud”. Tuli sundida Venemaad seda mõtet omaks võtma. Tähesõdade programm oli hea relv Venemaa vastu. Kahjuks oli Reagani relvastusprogramm meie – Euroopa – idiootide kriitikanoolte märklauaks. Ühesõnaga: Nõukogude Liit varises kokku tänu Reagani, paavst Johannes Paulus II ja Helmut Kohli jõupingutustele.
Miks te nimetasite paavst Johannes Paulus II?
Sest ta oli esimene slaavlasest paavst. Sellel oli ja on märkimisväärne tähendus. Aga Helmut Kohl sellepärast, et ta käitus risti vastupidi talle antud nõuannetele. Kui Kohl oleks kuulanud Thatcherit, Mitterrand’i, Andreottit ja Gonzalest, siis oleks Nõukogude Liit alles jäänud.
Missugune on Eesti Vabariik kümne aasta pärast ehk aastal 2012?
Kui Eesti on Euroopa Liidu liige, ja ma olen veendunud, et Eestist saab liikmesriik, siis ootab teie riiki suur tulevik.
Teie kolm Balti riiki on oma tugevuse ja vapruse poolest silmapaistvad maad nagunii, kui aga sellele lisandub suurepärane võimalus end majanduslikult teostada, siis ootab teid ees suurepärane väljavaade.
Mõeldes teie oivalisele maksusüsteemile, pean pöialt, et teid ei sunnita seda süsteemi muutma.
Missugust tulevikku te pakute Kaliningradile või teisisõnu Königsbergile?
See on üks ohtlik koht. Kommunistliku reþiimi kokkuvarisemise järel sai Rumeenia välisministriks Adrian Severin, kes ütles mulle ülimalt õige mõtte. Kuni Vene väed on Kalinin-gradis ja Tiraspolis sees, ei saa uskuda, et probleem laheneb rahumeelset.
Majanduslikus ja ajaloolises perspektiivis on tegu ju täieliku mõttetusega. Mida venelased ometi transiidinõudmisega mõtlevad?!
Aga ma pean tunnistama, et kaliningradlased ise mõtlevad teistmoodi kui imperialistlik Venemaa eesotsas Putiniga. Kinnitan seda enda kui Europarlamendi saadiku kogemuse põhjal.
Kaliningradi delegatsioon palus mõni aeg tagasi kohtumist minuga. Kui ametlik osa oli lõppenud ja kindralid ukse kinni pannud, tuli mu juurde üks noorepoolne mees.
Ta ütles, et ei maksa kõike delegatsiooni räägitut puhta kullana võtta. Et Kaliningradis on küllaltki levinud mõte, et tuleb jõuda lepinguni, mis annab Kaliningradile võimaluse minna oma teed. See sõnum oli mulle väga oluline signaal kohapealt.
Mida te õppisite oma sõbralt Winston Churchillilt?
Kõigepealt ilukirjanduslikke võtteid. Mina pean Churchilli pigem kirjanikuks kui poliitikuks. Tema sõnavara oli ammendamatu.
Kui ma juhtisin sellele tähelepanu, tunnistas ta mulle, et ta armastab lugeda XIX sajandi vähetuntud inglise kirjanikke. Nendelt tundmatutelt autoritelt võttis Churchill üle väljendeid, mis tegigi tema keele väga kujundlikuks.
Kes oli teie jaoks Franz Josef Strauß?
Meie vahel valitses tugev poliitiline sõprus. Me olime samal lainel. Ta oskas end kõrvalseisja pilguga vaadata.
Kord palaval suvepäeval siin Baierimaal pidas Strauß ühel õllefestivalil kahetunnise kõne. Hoolimata kuumusest, seisid ja kuulasid inimesed ta kõnet tähelepanelikult. Kui kõne lõppes, peatas Straußi ja tema kaaskonna üks väike vana naine, kes väitis end iga päev palvetavat selle eest, et Straußist saaks liidukantsler.
Strauß vastas talle, et too võiks pigem palvetada selle eest, et Baieri peaministrist kunagi liidukantslerit ei saaks. Teisisõnu: Strauß andis endale aru, millisesse rolli ta sobib ja millisesse mitte.
Ta oli suur riigimees.
Mida andis teile sõprus Charles de Gaulle’iga?
Ta oli üks silmapaistvamaid riigijuhte XX sajandil.
Miks?
Tema kohta kehtib kõige paremini ütlus: “Ta on ühe jalaga eilses ja teisega homses.” Ta oli kadestamisväärselt põhjalike ajalooteadmistega. Sealjuures oskas ta eilset kasutada homse tarvis.
Ta oskas terve nahaga välja tulla nii II maailmasõjast kui ka Alþeeria sõjast. See annab tunnistust erakordsest vaprusest. Ega Alþeeria sõda polnud kerge pidada. Teades prantslaste mentaliteeti, oli Alþeeriale iseseisvuse andmine küllaltki valulik protsess. Aga de Gaulle mõistis ajaloolist paratamatust.
Ent teisest küljest jääb de Gaulle’i südametunnistusele see, et ta tõmbas prantslased välja NATO sõjalisest tiivast, kuhu Prantsusmaa pole tänaseni tagasi tulnud.
Sel hetkel, kui de Gaulle selle otsuse langetas, oli see vajalik samm. Et Prantsusmaa on pigem Euroopa kui Ameerika. Aga see oli ka vastukäik Suurbritanniale.
De Gaulle hoidis Suurbritanniat Euroopast eemal. Just de Gaulle ütles “ei” Suurbritannia vastuvõtmisele Euroopa Liitu. Seda sellepärast, et Wilson (Suurbritannia peaminister Harold Wilson – toim) oli USA käepikendus Euroopas.
De Gaulle leidis, et USA ei saa kuuluda Euroopa Liitu. Kui britid said prantslastega Pariisis läbi rääkides aru, et Prantsusmaa ei toeta Suu
rbritannia võtmist Euroopa Ühendusse, ütles de Gaulle ühele Briti delegatsiooni liikmele, et pärast seda, kui Briti valitsus vahetub, võib Suurbritanniast saada üks olulisemaid Euroopa Ühenduse liikmeid. Täpselt nii on ka läinud.
Te olete tõsine katoliiklane. Mis rolli mängib tänapäeval paavst Johannes Paulus II?
Paavst on tohutult karismaatiline mees. Tema võimuses on mõjutada rahvamasse nii, nagu mitte keegi teine selleks suuteline ei ole. Ta on väga sügavalt usklik inimene. Vastavalt sellele näeb ta ka tulevikku.
Kriipsutan veel kord alla, et ta on esimene slaavlasest paavst. Paavst teab, kui oluline on tema päritolu slaavi rahvastele.
Te olete nii seitsme lapse isa kui ka 21 lapselapse vanaisa. Mis on täna (usutlus toimus 12. novembril – toim) ehk nädal enne teie juubeli tähistamist Viinis sõnum teie oma perekonnale nagu ka Euroopale?
Meie peamine siht peab olema Euroopa Liidu laienemine nii kiiresti kui võimalik. Me peame mõtlema Euroopa julgeolekule. Robert Schuman (Prantsusmaa välisminister 1948–52 – toim) lõi Euroopa Ühenduse kui majandusorganisatsiooni. Pärast II maailmasõda polnud rohkem võimalik välja käia.
Minu arvamus on, et majandus on masin, aga poliitika on suund. Suunda silmas pidades tuleb laienemisega kiirustada. Me vajame oma ridades nii Rumeeniat, Bulgaariat kui ka Makedooniat. Välistatud pole ka Moldova ja Ukraina. Need rahvad kuuluvad eurooplaste hulka.
Mis oleks teie soovitus eestlastele, kes aasta pärast otsustavad, kas Eesti Vabariigist saab ELi liikmesriik või ei?
NATO on asja üks külg. Teie riigi julgeolek on eeltingimus majanduslikule arengule. Kui ajalugu jälgida, siis majanduslik edu saabus Euroopasse XIX sajandi teisel poolel, kui eurooplastes oli kinnistunud mõte, et Euroopa tähendab rahu ja edu. Seesama tees peaks ka eestlaste mõttemaailmas koha leidma.
90 aastat on peaaegu sajand. Mida tahaksite oma isiklikus elus alla kriipsutada?
Kõige tähtsam on mulle mu perekond. Mu naine, kelle hoolitsus on mind aastakümneid ümbritsenud, kes on mind julgustanud, kinkinud mulle meie armsad lapsed.
Kuna mul on nii palju järeltulijaid, siis ma töötan nende tuleviku nimel. Ma tahan, et mu 21 lapselast elaksid XXI sajandil õnnelikult.
Mida on oluline välja tuua XX sajandist tervikuna?
Ma ei tahakski rääkida sajandist. Minu meelest on inimese side religiooniga see, mis teeb temast inimese. Seda enam, kui inimene jõuab sellisesse ikka nagu mina.
Ühel hetkel seisab mul ees kõrgem kohtumõistmine minu tegude üle. Kas ma olen selleks valmis? Ja teate, mõte sellele peatsele kohtumõist-misele on mulle ülimaks motivatsiooniks teha veelgi enam tööd.
Mulle on vastuvõtmatu seisukoht, et Jumalat pole olemas. Leedu vastupanu Nõukogude korrale seisnes nende usus Jumalasse.
Mu suur austus eestlastesse tuleneb sellest, et kuigi vaenlane püüdis usku välja juurida, jäid eestlased venelaste kiuste luterlasteks edasi ega lasknud oma usku välja juurida.
Religioon on suur jõud ja suureks jõuks jääb ta ka edaspidi.
Marianne Mikko
München–Pöcking–Tallinn