|
Euroopa kultuuri väljakujunemisel on põhjust jutustada ka Põhjamaadest pärit viikingitest, kelle vallutus- ja kaubaretked Lääne-Euroopasse algasid juba 8. sajandi lõpus.
– – – – –
Skandinaavia vanimates eepilistes teostes – näiteks Vanemas Eddas – on ju juttu ka Euroopa ajaloost, mis on seotud varasemate sündmustega – näiteks hunnide väepealiku Attilaga – ja tegelikult on neis nii mõndagi ühist ka ”Beowulfi” ja ”Nibelungide lauluga”, kuid põhilist osa skandinaavlaste retkedest Lääne-Euroopasse, sealjuures Prantsusmaale ja Inglismaale, kirjeldatakse islandi saagades, mida peetakse Põhjamaade keskaegse kirjanduse tippteosteks.
Põhjala meresõitjatest on hilisemal ajal jäänud mulje kui metsikutest barbaritest, kes laastavad, röövivad ja hävitavad Lääne-Euroopa kultuurimälestisi. Muidugi on selliseks arvamuseks ka alust,
sest eriti Iirimaal ja Inglismaal on mungakloostritest pärit ürikutes palju juttu sellest, kuidas viikingid pühakodasid rüüstasid. Kuid viikingid tõid läände ka uusi meresõidualaseid teadmisi, arendasid kaubavahetust ja avastasid lõpuks Ameerika.
Peab ütlema, et tollal, enne X sajandit, ei kirjeldanud skandinaavlasi nende retkedel Lääne-Euroopasse mitte niivõrd nende endi kroonikud ja luuletajad, vaid frangid ja saksid, kuna Põhjamaades ei olnud tollal veel kirjakeelt. See loodi alles XII sajandil, ja tõenäoliselt Islandi vaimulike poolt, kes olid ise Lääne-Euroopas hariduse saanud. Võib-olla kõlab uskumatuna, kuid kaugest Islandi kolkast pärit vaimulik Ari Kirjatark oli tollal hariduse saanud Sorbonne’i Ülikoolis.
Juba IX sajandil on skandinaavlasi oma luuletustes kirjeldanud frankide poeet Ermold. Tema värssides räägitakse normannidest kui ”osavatest ja hakkajatest inimestest, kes oskasid hästi relvi käsitseda, ja mereretked olid nende jaoks töö.” Ermold peab taanlasi, kes olevat kenade näojoontega, hea rühiga ja suurt kasvu, koguni frankide soo alusepanijateks.
Edasi räägitakse legendis, et kuningas Ludvig olevat saatnud taanlaste juurde missiooni, et neid ristiusku pöörata, ja peagi olevat saabunud Reini jöele Ingelheimi, kus kuningas tollal resideeris, sajad valgete purjedega laevad, ja esimese laeva pardal olevat olnud Taani kuningas Harald, kes tahtis end ristida lasta.
Kuid siinjuures ei saa unustada, et viikingid jõudsid juba 841. aastal mööda Seine’i jõge peaaegu Pariisini, vallutasid kaks aastat hiljem Nantes’i ja põletasid 845. aastal maha Hamburgi linna. Samal aastal tungis legendaarne viiking Ragnarr Karuspüks Põhja-Prantsusmaale ja vallutas seejärel Pariisi.
Kuid edasised vallutusretked väsitasid ka skandinaavlasi ja tasapisi jäi röövretki vähemaks. Ühtlasi hakkas ka Põhjalas üha rohkem levima ristiusk. Paganast Ragnarrist räägitakse Saxo Grammaticuse kroonikas ”Taanlaste vägiteod” ju sedagi, et teda olevat hiljem Iirimaal tabanud kurb saatus. ”Ragnarr ründas Ellat oma laevastikuga, kuid sai karistuse Kõigevägevamalt tema õiglases vihas – ilmselt selle põlguse pärast, mida ta oli näidanud üles religiooni suhtes –, sest ta võeti kinni, pandi vanglasse, tema patune keha anti madude söögiks, ja ussid pidutsesid tema sisikonnas, järades tema maksa, ja üks madu näkitses otsekui kohutav timukas otse ta südame kallal.”
Need olid paar näidet, mis on seotud paganlusaegade skandinaavlaste vallutusretkedega Lääne-Euroopasse, ja muidugi on neid rohkem, sest normannidest tuleneb ju koguni Prantsusmaal Normandia nimetus. Kuid esimese aastatuhande vahetusel jõuab saagades nimetatud Valge Kristus ka Põhjalasse, ja ajapikku integreeruvad, või nagu nüüd on kombeks öelda – lõimenduvad – Euroopasse ka Põhjamaad, kus – et mitte ära unustada ka eelseisvaid pühi – paganlikud jõulud saavad ristiusku ülemineku järel juba ametlikuks kirikupühaks.
Raadio Vaba Euroopa
|
Uudised
Viikingid ja valge Kristus
Viikingid ja valge Kristus
Arvo Alas, Kopenhaagen – 22. detsember, 2002 19:46
Euroopa kultuuri väljakujunemisel on põhjust jutustada ka Põhjamaadest pärit viikingitest, kelle vallutus- ja kaubaretked Lääne-Euroopasse algasid juba 8. sajandi lõpus.
– – – – –
Skandinaavia vanimates eepilistes teostes – näiteks Vanemas Eddas – on ju juttu ka Euroopa ajaloost, mis on seotud varasemate sündmustega – näiteks hunnide väepealiku Attilaga – ja tegelikult on neis nii mõndagi ühist ka ”Beowulfi” ja ”Nibelungide lauluga”, kuid põhilist osa skandinaavlaste retkedest Lääne-Euroopasse, sealjuures Prantsusmaale ja Inglismaale, kirjeldatakse islandi saagades, mida peetakse Põhjamaade keskaegse kirjanduse tippteosteks.
Põhjala meresõitjatest on hilisemal ajal jäänud mulje kui metsikutest barbaritest, kes laastavad, röövivad ja hävitavad Lääne-Euroopa kultuurimälestisi. Muidugi on selliseks arvamuseks ka alust,
sest eriti Iirimaal ja Inglismaal on mungakloostritest pärit ürikutes palju juttu sellest, kuidas viikingid pühakodasid rüüstasid. Kuid viikingid tõid läände ka uusi meresõidualaseid teadmisi, arendasid kaubavahetust ja avastasid lõpuks Ameerika.
Peab ütlema, et tollal, enne X sajandit, ei kirjeldanud skandinaavlasi nende retkedel Lääne-Euroopasse mitte niivõrd nende endi kroonikud ja luuletajad, vaid frangid ja saksid, kuna Põhjamaades ei olnud tollal veel kirjakeelt. See loodi alles XII sajandil, ja tõenäoliselt Islandi vaimulike poolt, kes olid ise Lääne-Euroopas hariduse saanud. Võib-olla kõlab uskumatuna, kuid kaugest Islandi kolkast pärit vaimulik Ari Kirjatark oli tollal hariduse saanud Sorbonne’i Ülikoolis.
Juba IX sajandil on skandinaavlasi oma luuletustes kirjeldanud frankide poeet Ermold. Tema värssides räägitakse normannidest kui ”osavatest ja hakkajatest inimestest, kes oskasid hästi relvi käsitseda, ja mereretked olid nende jaoks töö.” Ermold peab taanlasi, kes olevat kenade näojoontega, hea rühiga ja suurt kasvu, koguni frankide soo alusepanijateks.
Edasi räägitakse legendis, et kuningas Ludvig olevat saatnud taanlaste juurde missiooni, et neid ristiusku pöörata, ja peagi olevat saabunud Reini jöele Ingelheimi, kus kuningas tollal resideeris, sajad valgete purjedega laevad, ja esimese laeva pardal olevat olnud Taani kuningas Harald, kes tahtis end ristida lasta.
Kuid siinjuures ei saa unustada, et viikingid jõudsid juba 841. aastal mööda Seine’i jõge peaaegu Pariisini, vallutasid kaks aastat hiljem Nantes’i ja põletasid 845. aastal maha Hamburgi linna. Samal aastal tungis legendaarne viiking Ragnarr Karuspüks Põhja-Prantsusmaale ja vallutas seejärel Pariisi.
Kuid edasised vallutusretked väsitasid ka skandinaavlasi ja tasapisi jäi röövretki vähemaks. Ühtlasi hakkas ka Põhjalas üha rohkem levima ristiusk. Paganast Ragnarrist räägitakse Saxo Grammaticuse kroonikas ”Taanlaste vägiteod” ju sedagi, et teda olevat hiljem Iirimaal tabanud kurb saatus. ”Ragnarr ründas Ellat oma laevastikuga, kuid sai karistuse Kõigevägevamalt tema õiglases vihas – ilmselt selle põlguse pärast, mida ta oli näidanud üles religiooni suhtes –, sest ta võeti kinni, pandi vanglasse, tema patune keha anti madude söögiks, ja ussid pidutsesid tema sisikonnas, järades tema maksa, ja üks madu näkitses otsekui kohutav timukas otse ta südame kallal.”
Need olid paar näidet, mis on seotud paganlusaegade skandinaavlaste vallutusretkedega Lääne-Euroopasse, ja muidugi on neid rohkem, sest normannidest tuleneb ju koguni Prantsusmaal Normandia nimetus. Kuid esimese aastatuhande vahetusel jõuab saagades nimetatud Valge Kristus ka Põhjalasse, ja ajapikku integreeruvad, või nagu nüüd on kombeks öelda – lõimenduvad – Euroopasse ka Põhjamaad, kus – et mitte ära unustada ka eelseisvaid pühi – paganlikud jõulud saavad ristiusku ülemineku järel juba ametlikuks kirikupühaks.
Raadio Vaba Euroopa