Hullud vs. veerevad eestlased

35 päeva ja ligi 7000 kilomeetrit ehk mõned katked reisipäevikust

01.11. – Stockholmi sadamas ütles toll ainult ”Hello African people”.

02.11. – Ärkasime Saksa A1 paani ääres, panime kohe ajama. Vihmas ütlesid UAZi kojamehed üles, parandasime Mait Maltise pooliku kassetikarbi abil ära.

04.11. – Oleme Hispaanias, Madridini on 300 km. Kui samas tempos jätkame, siis teeme tervele Aafrikale ringi peale. UAZ on ka nii koduseks saanud.

06.11 – Maroko toll töötab kõrgemal tasemel. Ilma plekita ei saanud mitte löögilegi. Kui korra raha antud, siis tulid kõik saamale, isegi kurt koristaja WC’st.

11.11 – Viimane päev Agadiris, koristame bussi ja teeme ettevalmistusi edasiminekuks, 1000km kõrbe on ees. Lääne-Sahara.

12.11 – Sõidetud on 5700km. Oleme ookeani ääres. Teeääred on kaameleid täis ja kõik sülitavad.

14.11 – Marokost väljasaamiseks pidime kinkima ploki suitsu, et Mauritaaniasse sisse saada, andsime 10 USD’d. Härdalt küsitakse. Kahe piiri vahel on mõni kilomeeter vaba maad, eksisime seal ära ja sattusime mustalt Mauritaaniasse. Sõjavägi püüdis meid kinni ja viis piiripunkti. Peale Mauritaania piiri kartsime jälle ära eksida ja haakisime mingile jeepide karavanile sappa. Tunni pärast saime teada, et oleme kõrbes ja 450km on sõita, kuid meil paak tühi. Jeepidel oli kohalik giid kaasas ja saime kõrbe tanklasse.

15.11 – Õhtupoole – rannaralli – täiega mööda ookeani serva. Laine lajatab vahel aknast sisse, aga ikka edasi. Kui seisma jääksime, siis oleks rannas üks vrakk lisaks. Auto all ragiseb midagi jubedalt. Pestud, söönud ja joonud (kaks päeva ei söönud midagi). Elu on jälle ilus. Pealinn ise on mülgas. Jõudsime siia õhtul hilja.

16.11 – Esisilla vedu kukkus ära, kardaani viskasime minema. Poogen – kõrb on läbi.

18.11 – Pealinnast 200km sõitu mööda auklikku maanteed ja olemegi piiripunktis Rossos. No see on FINISH. ”No visa, no visa! Back to Nouakchott Senegal embassy”.

19.11 – Ärkasime Rossos hotellis ja müüsime administraatorile maha maki ja televiisori.

21.11 – Hommikul 9-st Senegali saatkonnas. EI TEA, EI TAHA, EI OSKA!!! Tore on vedeleda keset päeva ja mitte midagi teha. Mõeldagi pole vaja – täna on puhkepäev – homme asume asja kallale. Sooja on 35 kraadi varjus. Neeger triigib söetriikrauaga ukse ees pesu.

27.11 – Mõttetu käik saatkonda nagu iga hommik. Sitta see Senegal, müüsime bussi hotelli peremehele maha ja ostsime 29-ks lennukipiletid Ginea pealinna Conakrysse.

28.22 – Kuna auto oli Tarmo passi sisse kantud ja ilma autota Mauritaaniast väljaminekul pidi jamaks minema, siis vormistatakse ”auto müük” ilusti notaris.

29.11 – Chek-in algas kell 14.30 ja notar pidi lennujaama tulema. Notar tähendab mingit halatiga venda, kellel oli lennujaamas kõvasti käpp sees ja kes sebis meid ilma jamata lennuki peale. Väikesed kaduud (kingitus) pidime ikkagi andma, oma olemasolu eest. Conakry lennujaam. Eelmisega ei anna võrreldagi, takso peale ja hotelli. Siin on juba Allah nii kõrgel, et isegi ööklubid on lubatud. Kell 23 oli keset linna tank tee peale aetud ja kontrolliti dokumente, mida meil muidugi kaasas polnud – ”Ok, kaduu, no problem”. ”Timys Nightclub” – täpselt nagu ”Malemaja baar”. Ainult seal tahtsid kõik baari naised meiega abielluda ja ”Boku, boku lele an susu”.

30.11 – Vahetasime hotelli, õhtul läksime välja. Pidi rahulikum koht olema, aga – ahistati kaks korda rohkem. Sõitsime koju, tee peal oli jälle tank, näitasime oma dokumente ja andsime kaduu, selle eest, et dokumendid tagasi saada. Hotelli värava ees oli haarang, tõmmati taksost välja, tühjendati taskud ja topiti trellitatud akendega “mendi” bussi ja algas sõit, vist vanglasse. Ei, 10 meetrit ja jäime seisma, kontrolliti dokumente ja lasti lahti. Kohalikust 100 000-st olime ilma (750 EEK).

02.11 – Me oleme vist juba aklimatiseerunud. Ei tahaks tagasi, aga kaine mõistus ütleb, et peab.

03.11 – Lennujaamas ja minema, kuradi kahju on hea elu pealt ära minna. Taksojuhiga hüvastijätt tähendab kolme peale 12 kallistust. Pensionile tuleme siia – see on lubadus. Parim koht maailmas.