Eduard Wiiralti tööde Galerii
Eesti 20. sajandi esimese poole tuntuim ja silmapaistvaim graafik Eduard Wiiralt (Viiralt) sündis 20. märtsil 1898 Peterburi kubermangus mõisateenijate pojana.
1909. aastal siirdus perekond Eestisse, kus isa sai tööd Varangu mõisas Järvamaal, kuid maailmasõja puhkedes asusid nad edasi Tallinna ning kunstikalduvustega noormees, kellele vanemad oleksid soovinud kantseleiametniku elukutset, valis edasiõppimiseks Tallinna Kunsttööstuskooli.
1914. aasta oktoobris avatud Tallinna Kunsttööstuskool oli esialgu ainuke kunstiõppeasutus Eestis, mis andis üldise ning kunsttööstusliku keskhariduse ja kus õpetasid valdavalt Peterburi Stieglitzi Kunstikooli lõpetanud kunstnikud. Neist suurimaks autoriteediks oli Wiiraltile kahtlemata kunstnik Nikolai Triik. 1916. aastast pärinevad Wiiralti esimesed puu- ja linoollõiked ning 1917. aastast esimesed ofordi- ja estambikatsetused.
1918. aasta jõulukuul, haaratud kaasa üldisest rahvuslikust meeleolust, läks Wiiralt vabatahtlikult Vabadussõtta, võttes osa Koplis formeeritud õpilaspataljoni õppustest ning kuuludes hiljem soomusrongi nr. 2 meeskonda.
1919. aasta suvel toimus Haridusministeeriumi korraldusel Tallinnas Eesti kunsti I ülevaatenäitus, kus Wiiralt esines mitmete joonistustega ning kuhu tegi ka värvilises linoollõikes rahvusromantilis – juugendliku plakati ja kataloogi kaanekujunduse. Noore andena äratas ta tähelepanu. Sama aasta oktoobris siirdus Wiiralt kunstiõpinguid jätkama Tartu “Pallasesse” Anton Starkopfi skulptuuriateljeesse. Tema varasematest skulptuuridest paistavad silma realistlik Konrad Mäe pronks- ja ekspressiivne Kristjan Tedre betoonbüst (1922, Tartu Kunstimuuseum). Need ja teisedki Wiiralti “Pallase” päevil valminud skulptuurid lubavad arvata, et temast oleks saanud hea skulptor.
A.Starkopfi ateljees “Pallases”1921. Vasakult paremale: J.Genss, A.Starkapf, J.Grünberg(?), tundmatu, E.Viiralt, A.Vabbe.
1922-1923 jätkas Wiiralt “Pallase” stipendiaadina õpinguid Dresdeni Kujutava Kunsti Akadeemias professor Selmar Werneri juhatusel. Paralleelselt skulptuuriga tegeles Wiiralt seal ka joonistamise, estampgraafika ja litograafiaga. Mõnda aega töötas ta Paul Wenzeli vasetrükikojas, täiendades end sügavtrükitehnika alal.
E. Viiralti ärasaatmine Dresdenisse “Pallases” märtsis1922.
1923. aasta sügisel sõitis Wiiralt tagasi Tartusse. Järgneval perioodil oli ta viljakas eelkõige raamatugraafikas. 1923–1925 illustreeris Wiiralt J. Jaigi “Võrumaa jutud”, 1925 J. Kõrvi “Muinasjutud”, 1924-1925 E.Tennmanni usuõpetuse lugemikud ning 1926 koguteose “Eesti. Maa. Rahvas. Kultuur”. Oma tolleaegsetes illustratsioonides-tusijoonistustes kasutas ta diagonaalselt või horisontaalselt viirutavat laadi, mis meenutas mõneti gravüüri ning oli 1920. aastate kehvasid trükiolusid arvestades suhteliselt hästi reprodutseeritav.
“Pallase” lõpetajate näitusel 1924. aasta kevadel moodustasid Wiiralti mahukast väljapanekust lõviosa just raamatuillustratsioonid. Lõpetamisele järgnenud aastatel süvenes ta põhjalikumalt erinevate graafiliste tehnikate täiustamisele. Võimeka graafikuna töötas ta puulõikes (kõrg- ja sügavtrükis), ofordis, akvatintas (ka kõrgtrükis), litos ja monotüüpias.
1925. aasta sügisel, olles saanud Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse üheaastase stipendiumi, sõitis Wiiralt enesetäiendamiseks Pariisi. Ta jäi võõrsile aga hoopis kauemaks ja naases kodumaale alles II maailmasõja alguspäevadel, 1939.a. septembris.
Pariisi jõudes oli Wiiralt väljakujunenud meister selleks, et tunnetada suurlinna atmosfääri ja kunstielu. 1927. aasta mais toimus Pariisis kunstniku esimene isiknäitus. 1927. aastal valiti Wiiralt ka Sügissalongi liikmeks. Rahvusvahelised graafikanäitused, klassika uurimise võimalus Rahvusliku Raamatukogu gravüürikabinetis, pariislastele iseloomulik vilgas kunstielu ning selle kõrval teine, boheemlaslik eksootiline Pariis, suurlinna ööilm koos ulja kombevabaduse ja kergemeelsusega lõid visiooni, mis oli määravaks Wiiralti loomingus kuni 1930. aastate alguseni (“Suplejad“, “Naised silindritega” 1927,ofort, illustratsioonid A. S. Puškini poeemile “La Gabrièlide” 1928, ofort, vasegravüür, illustratsioonid F. Mauriaci esseele “Lisa Bosseut`traktaadile himurusest” 1928, ofort) jne.
Näib, nagu oleks Pariisis 1920. aastatel toimunud Wiiralti arengus tõus ülespoole, mille tipuks sai 1930. aastate alguses võimas kolmik – “Põrgu” (1930-1932, ofort, vasegravüür), “Kabaree” (1931, ofort, vasegravüür), “Jutlustaja” (1932, lito). Neid töid võiks lugeda nii sisult kui vormilt Wiiralti loomingu esimese perioodi kokkuvõtteks.
1933. aastal toimus Wiiralti loomingus pööre realismi suunas. Esiplaanile tõusid maalilisemad tehnikad – pehmelakk, kuivnõel ja akvatinta. Wiiralt loobus suurlinnatemaatikast ning hakkas kujutama lapsi, maastikke, eksootilisi loomi, süvenes portreesse. (“Neegripead” 1933, kuivnõel, “Claude” 1936, puugravüür, “Lamav tiiger” 1937, pehmelakk jt). “Olen realist”, tavatses Wiiralt vanemas eas vastata küsimusele oma kreedo kohta.
1938. aasta suvel võttis ta terviseparandamise eesmärgil ette reisi Marokosse, peatudes sisemaal – Marrakesis. Seal valmis mahukas sari joonistusi berberitest ja araablastest, mis moodustavad omaette peatüki Wiiralti 1930. aastate loomingus.
Viibides neliteist aastat eemal kodumaast tegi Eduard Wiiralt endale ja Eestile nime rahvusvahelises graafikas. Ta esines näitustel Helsingis, Pariisis, Lübeckis, Kielis ja Königsbergis (1929), Kölnis ja Kopenhaagenis (1930), Marsseille’s (1933), Moskvas (1935), Riias ja Kaunases (1937), Varssavis (1933, 1936),Krakovis (1936), Brüsselis, Clevelandis (1935), Chicagos, Bostonis, Baltimore’is ja New Yorgis (1936), Strasbourg’is (1932,1939), Amsterdamis (1935,1939), Johannesburgis (1939), Roomas, Varssavis ja Antverpenis (1939) jne. Kahekümne ühest teosest koosnev väljapanek Viini Kujutavate Kunstnike Seltsi näitusel 1937. aastal tõi talle kuldmedali. 1936. aastal korraldati Wiiralti ulatuslik isiknäitus ka Tallinnas ja Tartus ning 1937. aastal Helsingi Taidehallis. 1938. aastal ilmus esimene Wiiralti monograafia Rasmus Kangro-Pooli sulest.
25. septembril 1939 saabus Wiiralt tagasi Eestisse. Kontakt kodumaaga oli eemal viibides olnud vaid põgus. See maa ja miljöö, kuhu ta tagasi pöördus, oli erinev sellest, kust ta kord lahkunud oli. 
Esimesed paar aastat möödusid sõja- ja okupatsiooniaegses depressioonis. Tema esimeseks kodumaal loodud tööks oli Kristjan Raua portree (1939, kuivnõel). Enamasti tegigi Wiiralt Eestis portreid, jätkates Pariisis 1930. aastatel väljakujunenud suunda. Tema eesti-ainelist temaatikat iseloomustas uus tundemoment – isamaalisus. Keerulistel sõjapäevadel sündisid tööd nagu “Eesti neiu” (1942, pehmelakk, värviline akvatinta), “Viljandi maastik” ja “Virve” (mõlemad 1943, kuivnõel), “Monika” (1942, metsotinto), mille vaimsus ja tähendus Eesti kunstis on võrreldav Kristjan Raua teostega.
1944. aasta aprillis sõitis Wiiralt Austriasse, kus toimus tema isiknäitus Viini Kunstihoone Kujutavate Kunstide Seltsi korraldusel. 1945. aasta algul siirdus kunstnik edasi Berliini ning sealt sõja lõpu eel Rootsi. Järgmisel suvel tegi ta koos Eduard Olega kuuajalise reisi Põhja-Rootsi Lapimaale, kus graveeris kuivnõelalehe “Lapi maastik – Vaisaluokta“, mis vaimulaadilt on lähedane “Viljandi maastikule”. 1946. aasta sügisel pöördus kunstnik lõplikult tagasi Pariisi. Wiiralti loomingu uudseks jooneks sai süvenev intiimsus. “Marc” ja “Catherine Boullaire” (1948, kuivnõel) annavad tunnistust maalilis-ekspressiivse tendentsi süvenemisest kunstniku näsitluslaadis. Kunagi varem polnud Wiiralt nii vaba ja avatud emotsionaalses eneseväljenduses. Sõjajärgsel perioodil töötas kunstnik paljud varasemad teosed ümber, paraku ei teinud see neid paremaks. Ka tõmbas ta nõutavamatest töödest täiendavaid tiraaze. Ometigi jäi talle omaseks otsinguvaim mitte ainult tehnikas, vaid ka sisus. Loomingu lõpuperioodil on Wiiralti töödel omalaadne aura, mille annab elu- ja kunstikogemustest küllastunud vaimne tagamaa.
1945. suvel Rootsis Kummelnäsis
Eduard Wiiralt suri 8. jaanuaril 1954 viiekümne viie aastasena ning maeti Père-Lachaise’i kalmistule Pariisis.
xxx
Eduard Wiiralti tööde Galerii
xxx
Lepinguga 2. augustist 1996 kingiti Tallinna linnale 62 Eduard Wiiralti graafilist tööd. Annetajateks olid Eesti päritoluga ettevõtja ja kunstikoguja Harry Männil Venezuelast ning eesti ärimees Henry Radevall Rootsist. Viimane esindas siinjuures oma ema, Nina Poomi, kes oli olnud Eduard Wiiraltiga kauaaegses kirjavahetuses ning tema ande austajana ka kunstniku eksiiliperioodi metseen. Kinkeleping koostati tingimuse ja sooviga, et Eduard Wiiralti tööd jääksid alaliseks väljapanekuks Eesti Rahvusraamatukogus. 29. novembril 1996 avati siin Eduard Wiiralti Galerii.
xxx
Eduard Wiiralti joonistusi näeb Soomes
Põhja-Karjala Nurmese linna galeriis Tyko avatakse 8. jaanuaril 2003 kunstinäitus, kus esmakordselt näidatakse avalikkusele Eduard Wiiralti Pariisi-perioodi joonistuste uut kollektsiooni.
Kokku on näitusel väljas 44 tööd, teatas Eesti Instituut Soomes.
Kollektsioon hõlmab töid Wiiralti esimesest Pariisi-perioodist, mis kestis tema saabumisest Pariisi novembris 1925. kuni 1933. aastani, rääkis Mika Keränen Eesti Instituudist.
«Kollektsiooni omanik Juhani Komulainen ostis tööd õnneliku juhuse läbi Pariisist oksjonilt käesoleva aasta kevadel.»
Eesti Kunstimuuseumi intendandi Wiiralti-uurija Mai Levini sõnul oli kollektsiooni omanikuks 1930. aastatel kunstniku metseen ja kauaaegne sõbratar Nelly Stultz.
Kollektsioon koosneb põhiliselt joonistustest, mis on tehtud värvilise kriidi, värvipliiatsi või grafiidiga. Pariisi kollektsioon on teatavasti suurim Wiiralti esimese Pariisi-perioodi tööde kogu Soomes.
Kõige märkimisväärsemateks töödeks võib pidada Wiiralti autoportreed «Viiuldaja», mis kuulub Bretagne´is loodud sarja, ja suurepärast visandilehte tema tippteosele «Põrgu».
Näitus on avatud 27. märtsini.
Näituse Nurmesel avab Eesti Helsingi Suursaatkonna pressisekretär Kattri-Helina Raba. Samas peab Eesti Kunstimuuseumi intendant Mai Levin loengu.
Näituse avamisel antakse ka pariisihõnguline klassikalise muusika kontsert, kus esinevad pianistid Lilian Semper ja Irina Zahharenkova ja viiuldaja Mati Kärmas.
Näituse korraldavad kollektsiooni omanik Juhani Komulainen, Karjala kultuurikeskus Bomba ja Eesti Instituut Soomes.
Varem on Wiiralti näitused Soomes toimunud ainult Helsingis (Taidehalli 1937 ja Ateneum 1993).
Kristiina Kirsipuu
kristiina.kirsipuu@postimees.ee
Uudised
VE: Wiiralt, Eduard
Eduard Wiiralti tööde Galerii
Eesti 20. sajandi esimese poole tuntuim ja silmapaistvaim graafik Eduard Wiiralt (Viiralt) sündis 20. märtsil 1898 Peterburi kubermangus mõisateenijate pojana.
1909. aastal siirdus perekond Eestisse, kus isa sai tööd Varangu mõisas Järvamaal, kuid maailmasõja puhkedes asusid nad edasi Tallinna ning kunstikalduvustega noormees, kellele vanemad oleksid soovinud kantseleiametniku elukutset, valis edasiõppimiseks Tallinna Kunsttööstuskooli.
1918. aasta jõulukuul, haaratud kaasa üldisest rahvuslikust meeleolust, läks Wiiralt vabatahtlikult Vabadussõtta, võttes osa Koplis formeeritud õpilaspataljoni õppustest ning kuuludes hiljem soomusrongi nr. 2 meeskonda.
1919. aasta suvel toimus Haridusministeeriumi korraldusel Tallinnas Eesti kunsti I ülevaatenäitus, kus Wiiralt esines mitmete joonistustega ning kuhu tegi ka värvilises linoollõikes rahvusromantilis – juugendliku plakati ja kataloogi kaanekujunduse. Noore andena äratas ta tähelepanu. Sama aasta oktoobris siirdus Wiiralt kunstiõpinguid jätkama Tartu “Pallasesse” Anton Starkopfi skulptuuriateljeesse. Tema varasematest skulptuuridest paistavad silma realistlik Konrad Mäe pronks- ja ekspressiivne Kristjan Tedre betoonbüst (1922, Tartu Kunstimuuseum). Need ja teisedki Wiiralti “Pallase” päevil valminud skulptuurid lubavad arvata, et temast oleks saanud hea skulptor.
A.Starkopfi ateljees “Pallases”1921. Vasakult paremale: J.Genss, A.Starkapf, J.Grünberg(?), tundmatu, E.Viiralt, A.Vabbe.
1922-1923 jätkas Wiiralt “Pallase” stipendiaadina õpinguid Dresdeni Kujutava Kunsti Akadeemias professor Selmar Werneri juhatusel. Paralleelselt skulptuuriga tegeles Wiiralt seal ka joonistamise, estampgraafika ja litograafiaga. Mõnda aega töötas ta Paul Wenzeli vasetrükikojas, täiendades end sügavtrükitehnika alal.
E. Viiralti ärasaatmine Dresdenisse “Pallases” märtsis1922.
1923. aasta sügisel sõitis Wiiralt tagasi Tartusse. Järgneval perioodil oli ta viljakas eelkõige raamatugraafikas. 1923–1925 illustreeris Wiiralt J. Jaigi “Võrumaa jutud”, 1925 J. Kõrvi “Muinasjutud”, 1924-1925 E.Tennmanni usuõpetuse lugemikud ning 1926 koguteose “Eesti. Maa. Rahvas. Kultuur”. Oma tolleaegsetes illustratsioonides-tusijoonistustes kasutas ta diagonaalselt või horisontaalselt viirutavat laadi, mis meenutas mõneti gravüüri ning oli 1920. aastate kehvasid trükiolusid arvestades suhteliselt hästi reprodutseeritav.
“Pallase” lõpetajate näitusel 1924. aasta kevadel moodustasid Wiiralti mahukast väljapanekust lõviosa just raamatuillustratsioonid. Lõpetamisele järgnenud aastatel süvenes ta põhjalikumalt erinevate graafiliste tehnikate täiustamisele. Võimeka graafikuna töötas ta puulõikes (kõrg- ja sügavtrükis), ofordis, akvatintas (ka kõrgtrükis), litos ja monotüüpias.
Pariisi jõudes oli Wiiralt väljakujunenud meister selleks, et tunnetada suurlinna atmosfääri ja kunstielu. 1927. aasta mais toimus Pariisis kunstniku esimene isiknäitus. 1927. aastal valiti Wiiralt ka Sügissalongi liikmeks. Rahvusvahelised graafikanäitused, klassika uurimise võimalus Rahvusliku Raamatukogu gravüürikabinetis, pariislastele iseloomulik vilgas kunstielu ning selle kõrval teine, boheemlaslik eksootiline Pariis, suurlinna ööilm koos ulja kombevabaduse ja kergemeelsusega lõid visiooni, mis oli määravaks Wiiralti loomingus kuni 1930. aastate alguseni (“Suplejad“, “Naised silindritega” 1927,ofort, illustratsioonid A. S. Puškini poeemile “La Gabrièlide” 1928, ofort, vasegravüür, illustratsioonid F. Mauriaci esseele “Lisa Bosseut`traktaadile himurusest” 1928, ofort) jne.
1933. aastal toimus Wiiralti loomingus pööre realismi suunas. Esiplaanile tõusid maalilisemad tehnikad – pehmelakk, kuivnõel ja akvatinta. Wiiralt loobus suurlinnatemaatikast ning hakkas kujutama lapsi, maastikke, eksootilisi loomi, süvenes portreesse. (“Neegripead” 1933, kuivnõel, “Claude” 1936, puugravüür, “Lamav tiiger” 1937, pehmelakk jt). “Olen realist”, tavatses Wiiralt vanemas eas vastata küsimusele oma kreedo kohta.
1938. aasta suvel võttis ta terviseparandamise eesmärgil ette reisi Marokosse, peatudes sisemaal – Marrakesis. Seal valmis mahukas sari joonistusi berberitest ja araablastest, mis moodustavad omaette peatüki Wiiralti 1930. aastate loomingus.
Viibides neliteist aastat eemal kodumaast tegi Eduard Wiiralt endale ja Eestile nime rahvusvahelises graafikas. Ta esines näitustel Helsingis, Pariisis, Lübeckis, Kielis ja Königsbergis (1929), Kölnis ja Kopenhaagenis (1930), Marsseille’s (1933), Moskvas (1935), Riias ja Kaunases (1937), Varssavis (1933, 1936),Krakovis (1936), Brüsselis, Clevelandis (1935), Chicagos, Bostonis, Baltimore’is ja New Yorgis (1936), Strasbourg’is (1932,1939), Amsterdamis (1935,1939), Johannesburgis (1939), Roomas, Varssavis ja Antverpenis (1939) jne. Kahekümne ühest teosest koosnev väljapanek Viini Kujutavate Kunstnike Seltsi näitusel 1937. aastal tõi talle kuldmedali. 1936. aastal korraldati Wiiralti ulatuslik isiknäitus ka Tallinnas ja Tartus ning 1937. aastal Helsingi Taidehallis. 1938. aastal ilmus esimene Wiiralti monograafia Rasmus Kangro-Pooli sulest.
25. septembril 1939 saabus Wiiralt tagasi Eestisse. Kontakt kodumaaga oli eemal viibides olnud vaid põgus. See maa ja miljöö, kuhu ta tagasi pöördus, oli erinev sellest, kust ta kord lahkunud oli.
Esimesed paar aastat möödusid sõja- ja okupatsiooniaegses depressioonis. Tema esimeseks kodumaal loodud tööks oli Kristjan Raua portree (1939, kuivnõel). Enamasti tegigi Wiiralt Eestis portreid, jätkates Pariisis 1930. aastatel väljakujunenud suunda. Tema eesti-ainelist temaatikat iseloomustas uus tundemoment – isamaalisus. Keerulistel sõjapäevadel sündisid tööd nagu “Eesti neiu” (1942, pehmelakk, värviline akvatinta), “Viljandi maastik” ja “Virve” (mõlemad 1943, kuivnõel), “Monika” (1942, metsotinto), mille vaimsus ja tähendus Eesti kunstis on võrreldav Kristjan Raua teostega.
Eduard Wiiralt suri 8. jaanuaril 1954 viiekümne viie aastasena ning maeti Père-Lachaise’i kalmistule Pariisis.
xxx
Eduard Wiiralti tööde Galerii
xxx
Lepinguga 2. augustist 1996 kingiti Tallinna linnale 62 Eduard Wiiralti graafilist tööd. Annetajateks olid Eesti päritoluga ettevõtja ja kunstikoguja Harry Männil Venezuelast ning eesti ärimees Henry Radevall Rootsist. Viimane esindas siinjuures oma ema, Nina Poomi, kes oli olnud Eduard Wiiraltiga kauaaegses kirjavahetuses ning tema ande austajana ka kunstniku eksiiliperioodi metseen. Kinkeleping koostati tingimuse ja sooviga, et Eduard Wiiralti tööd jääksid alaliseks väljapanekuks Eesti Rahvusraamatukogus. 29. novembril 1996 avati siin Eduard Wiiralti Galerii.
xxx
Eduard Wiiralti joonistusi näeb Soomes
Põhja-Karjala Nurmese linna galeriis Tyko avatakse 8. jaanuaril 2003 kunstinäitus, kus esmakordselt näidatakse avalikkusele Eduard Wiiralti Pariisi-perioodi joonistuste uut kollektsiooni.
Kokku on näitusel väljas 44 tööd, teatas Eesti Instituut Soomes.
Kollektsioon hõlmab töid Wiiralti esimesest Pariisi-perioodist, mis kestis tema saabumisest Pariisi novembris 1925. kuni 1933. aastani, rääkis Mika Keränen Eesti Instituudist.
«Kollektsiooni omanik Juhani Komulainen ostis tööd õnneliku juhuse läbi Pariisist oksjonilt käesoleva aasta kevadel.»
Eesti Kunstimuuseumi intendandi Wiiralti-uurija Mai Levini sõnul oli kollektsiooni omanikuks 1930. aastatel kunstniku metseen ja kauaaegne sõbratar Nelly Stultz.
Kollektsioon koosneb põhiliselt joonistustest, mis on tehtud värvilise kriidi, värvipliiatsi või grafiidiga. Pariisi kollektsioon on teatavasti suurim Wiiralti esimese Pariisi-perioodi tööde kogu Soomes.
Kõige märkimisväärsemateks töödeks võib pidada Wiiralti autoportreed «Viiuldaja», mis kuulub Bretagne´is loodud sarja, ja suurepärast visandilehte tema tippteosele «Põrgu».
Näitus on avatud 27. märtsini.
Näituse Nurmesel avab Eesti Helsingi Suursaatkonna pressisekretär Kattri-Helina Raba. Samas peab Eesti Kunstimuuseumi intendant Mai Levin loengu.
Näituse avamisel antakse ka pariisihõnguline klassikalise muusika kontsert, kus esinevad pianistid Lilian Semper ja Irina Zahharenkova ja viiuldaja Mati Kärmas.
Näituse korraldavad kollektsiooni omanik Juhani Komulainen, Karjala kultuurikeskus Bomba ja Eesti Instituut Soomes.
Varem on Wiiralti näitused Soomes toimunud ainult Helsingis (Taidehalli 1937 ja Ateneum 1993).
Kristiina Kirsipuu
kristiina.kirsipuu@postimees.ee