Helde süda loob kodusooja
11-aastasest Sashast hoiab kinni kaheksane Vitalik, tema taga kuuene Danil ja viiene Natalja, tagareas seisab pesamuna Kätlin ning pereema Maria süles on Evelin ja Anna. |
Maria Minhof on oma kodust teinud kodu seitsmele lapsele, kellele ta ea poolest vanaemaks sobiks, kuid kõik lapsed kutsuvad teda ühtmoodi – ema.
Umbes viiekümne aasta eest elas ühes Ukrainamaa külas väike Maria, kel ei olnud ühtegi õde ega venda. Selleks, et tirtsu sööma meelitada, kutsunud ema külalapsi lõunale. Nõnda maitses söök tütrele paremini.
Tuli Tudulinna päriseks
Täna on Maria Minhof väga suure pere emaks. Siinsamas Virumaal, Tudulinnas. Viis last on suureks kasvatatud ja kodust välja saadetud, kuid maja on ikka rõõmsaid mudilasi täis. Nüüd on ta tugiemaks seitsmele lapsele.
Seda ei oleks Minhof osanud arvata, kui ta kakskümmend seitse aastat tagasi teist korda elus Ukrainast Rakverre tuli. Ja mitte kolmeks kuuks Tudu-kanti metsatöödele nagu esimesel korral, vaid kaks väikest last käekõrval oma elu võõral maal uuesti alustama.
Veel praegu läheb naisel silm märjaks, kui jutustab, kuidas ta kodukandi kombe kohaselt pikk seelik seljas ja valge rätt peas oma poja ja tütrega Rakverest Tudulinna sõitis. Kui jõudis sõidu eest tasumise aeg, siis kallas naine oma kukru sisu sülle tühjaks ja hakkas münte kokku lugema, mispeale kostis taksojuht: “Kui oma esimese palga saad, siis maksad.” Suures ähmis ei taibanud noorik mehe nimegi küsida, kuid tänu ei ole aastatega vähenenud.
Oma kompsude ja lastega läks noor naine metsatöödel tuttavaks saanud Anne juurde, kes talle esialgu peavarju andis. Ja mitte ainult peavarju. Üksinda viit last kasvatav Anne, kelle mees oli hukkunud, andis Minhofile seda, mida ta kõige enam vajas – julgustust. “Kui tema suudab, miks siis mina ei suuda?” küsis ukrainlanna endalt.
Ja suutis. Suutis minna kaks korda mehele. Sünnitada veel kolm last. Matta mehed. Kasvatada üles kõik viis last. Armastusega.
Sõbrapäeval kingitus
Millenniumivahetusel juhtus Maria Minhof telerist vaatama “Tunnelit”, kus nägi lastekodulapsi. Ning plaanist teha turismitalu sai hoopis üks teine plaan. “Miks pean midagi tegema suurtele inimestele – nemad võivad igale poole minna. Aga kuhu läheb lastekodulaps?” mõtles ettevõtlik naine.
Ja kui jaanuaris algasid tugiperekoolitused, siis võttis ta ühendust sotsiaaltöötajaga, rääkis oma soovist ja läks õppima. Kuu aja pärast helistas ametnik ja teatas, et üks laps on olemas.
Oli veebruar 2000, sõbrapäev, kui Maria Minhof läks Sillamäe turvakodusse ja tema juurde toodi seitse last. Valida. “No kuidas ma valin? Mille järgi? Egas riietuse või näo järgi saa last valida,” arvas ta ning äkki teadis – see, kes sülle tuleb, on see õige. Ja kui küsis, et kes tahab sülle tulla, siis kolmene Natalja vastas: “Mina tahan.”
Shokk tabas aga tulevast tugipereema siis, kui talle öeldi, et võib kohe lapse kaasa võtta. Kümnepäevase katseajaga. “Mida ma teen? Kuidas rahustan, kui nutma hakkab – võõras laps ikkagi,” pendeldas peas, kui ta koos Nataljaga koju läks.
Maria pani väikese tüdruku magama enda laia voodisse, kuid laps sättis end nii voodi veerele, et toolid tuli sängi äärde toeks panna. Alles kolme päeva pärast küsis Natalja enne uinumist: “Kas ma võin sind puudutada?”
Ja pani oma jalatalla vastu Maria kõhtu. Seejärel julges näpuotsaga nägu puudutada.
Kui lihased õed-vennad
Tänaseks on Maria Minhofil kasulapsi seitse. Õed Kätlin ja Evelin tulid perre alles novembri lõpus, kuid laste mänge vaadates ei oskaks kahtlustadagi, et kõik kolm poissi ja neli tüdrukut omavahel päris õed-vennad pole. Ja Mariat kutsuvad nad kõik emaks.
Kõrvulukustavat lärmi ja madinat, kisklemisest rääkimata, ette ei tule. Minhof tegi korra lastele algusest peale selgeks ühe küsimusega: kas sulle meeldiks, kui mina kõvasti karjuma hakkaksin – kui ei meeldi, siis ära ka sina nii tee. Ja üleliia häälekat kisakoori selles majas ei kuule.
Kõige kõvemaks karistuseks on nurka panemine. Kui asi niikaugel, siis enamasti korrarikkuja anub: “Ära pane nurka, ma enam nii ei tee!”
Nii tüdrukutel kui ka poistel on oma tuba, mida tuleb ise korras hoida. Maria ei ole neid kunagi koristanud, vaid on algusest peale lastele selgeks teinud: need on teie toad ja nii nagu teie neid hoiate, nii nad välja näevad, aga paberitükke maas vedeleda ei tohi.
Ning kui tolmuimeja läks majas katki, siis teatas pereema: “Nüüd olete ise väikesed tolmuimejad.” Ja laste toad näevad igati laitmatud välja.
Kui Maria Minhof paari aasta eest esimese kasulapse otsustas võtta, siis ütlesid ta oma täiskasvanud pojad-tütred, et kui tahad, võid seda teha, aga meie abi peale ära looda. Viimasel külaskäigul teatas aga vanem tütar Ira: “Ema, kui sinuga peaks midagi juhtuma, siis ühe tüdrukutest võtame kindlasti enda juurde.”
See tegi Maria südame soojaks.
Kuidas armastad võõraid?
Ka külarahvas oli üsna ehmunud, kui kuulis naabrinaise plaanist lastekodu kasvandikele päris kodu anda. Lubasid igale poole tabalukud ette panna, sest Maria toovat pätte külasse. Tänaseni pole tabalukke vaja läinud ning naabrite usaldus on võidetud.
Ainult ühest asjast ei saa külaelanikud aru – miks Maria seda ikka teeb, kuidas ta suudab võõraid lapsi armastada.
“Noh, mina ei mõista neid. Kas siis nende laste veri on sinine või roheline, et nad teistsugused on? Ei ole! Minu jaoks pole ka rassi- ega rahvuse vahet,” ütles ukrainlanna, kes kõneleb praegu soravalt eesti keelt kõigi oma kasulastega. Ja kui ei teaks, et mõned lastest on pärit vene peredest, siis seda ei osaks arvatagi, sest aktsendist pole jälgegi.
Ainus asi, mida Maria Minhof kahetseb, on see, et ta juba kümme aastat varem ei võtnud endale mõnda kasulast. “Tunnen, et mu käed on lühikesed – ei suuda haarata nii palju, kui tahaks,” rääkis naine, kes paneb inimestele südamele, et nad oleksid laste suhtes avatud. “Meil oleks palju vähem kurjategijaid, kui nii paljud meist ei jääks tänavalaste suhtes pealtvaatajateks.”
Ja nüüd on suure pere emal plaanis koos Kauksis elava Svetlana Pärnaga, kelle viiest lapsest on üks kasulaps, rajada mittetulundusühing “Maria ja lapsed”, et aidata Ida-Viru lõunakandi hüljatud lapsi ja raskeid peresid nii riide- kui ka toiduabi vahendamisega.
“Kui mul midagi jagada on, siis ma jagan alati hea meelega,” selgitas Maria Minhof.
Katrin Kuljus
katrin@virumaateataja.ee
Uudised
VE: Minfof, Maria – helde süda
Helde süda loob kodusooja
11-aastasest Sashast hoiab kinni kaheksane Vitalik, tema taga kuuene Danil ja viiene Natalja, tagareas seisab pesamuna Kätlin ning pereema Maria süles on Evelin ja Anna.
Maria Minhof on oma kodust teinud kodu seitsmele lapsele, kellele ta ea poolest vanaemaks sobiks, kuid kõik lapsed kutsuvad teda ühtmoodi – ema.
Umbes viiekümne aasta eest elas ühes Ukrainamaa külas väike Maria, kel ei olnud ühtegi õde ega venda. Selleks, et tirtsu sööma meelitada, kutsunud ema külalapsi lõunale. Nõnda maitses söök tütrele paremini.
Tuli Tudulinna päriseks
Täna on Maria Minhof väga suure pere emaks. Siinsamas Virumaal, Tudulinnas. Viis last on suureks kasvatatud ja kodust välja saadetud, kuid maja on ikka rõõmsaid mudilasi täis. Nüüd on ta tugiemaks seitsmele lapsele.
Seda ei oleks Minhof osanud arvata, kui ta kakskümmend seitse aastat tagasi teist korda elus Ukrainast Rakverre tuli. Ja mitte kolmeks kuuks Tudu-kanti metsatöödele nagu esimesel korral, vaid kaks väikest last käekõrval oma elu võõral maal uuesti alustama.
Veel praegu läheb naisel silm märjaks, kui jutustab, kuidas ta kodukandi kombe kohaselt pikk seelik seljas ja valge rätt peas oma poja ja tütrega Rakverest Tudulinna sõitis. Kui jõudis sõidu eest tasumise aeg, siis kallas naine oma kukru sisu sülle tühjaks ja hakkas münte kokku lugema, mispeale kostis taksojuht: “Kui oma esimese palga saad, siis maksad.” Suures ähmis ei taibanud noorik mehe nimegi küsida, kuid tänu ei ole aastatega vähenenud.
Oma kompsude ja lastega läks noor naine metsatöödel tuttavaks saanud Anne juurde, kes talle esialgu peavarju andis. Ja mitte ainult peavarju. Üksinda viit last kasvatav Anne, kelle mees oli hukkunud, andis Minhofile seda, mida ta kõige enam vajas – julgustust. “Kui tema suudab, miks siis mina ei suuda?” küsis ukrainlanna endalt.
Ja suutis. Suutis minna kaks korda mehele. Sünnitada veel kolm last. Matta mehed. Kasvatada üles kõik viis last. Armastusega.
Sõbrapäeval kingitus
Millenniumivahetusel juhtus Maria Minhof telerist vaatama “Tunnelit”, kus nägi lastekodulapsi. Ning plaanist teha turismitalu sai hoopis üks teine plaan. “Miks pean midagi tegema suurtele inimestele – nemad võivad igale poole minna. Aga kuhu läheb lastekodulaps?” mõtles ettevõtlik naine.
Ja kui jaanuaris algasid tugiperekoolitused, siis võttis ta ühendust sotsiaaltöötajaga, rääkis oma soovist ja läks õppima. Kuu aja pärast helistas ametnik ja teatas, et üks laps on olemas.
Oli veebruar 2000, sõbrapäev, kui Maria Minhof läks Sillamäe turvakodusse ja tema juurde toodi seitse last. Valida. “No kuidas ma valin? Mille järgi? Egas riietuse või näo järgi saa last valida,” arvas ta ning äkki teadis – see, kes sülle tuleb, on see õige. Ja kui küsis, et kes tahab sülle tulla, siis kolmene Natalja vastas: “Mina tahan.”
Shokk tabas aga tulevast tugipereema siis, kui talle öeldi, et võib kohe lapse kaasa võtta. Kümnepäevase katseajaga. “Mida ma teen? Kuidas rahustan, kui nutma hakkab – võõras laps ikkagi,” pendeldas peas, kui ta koos Nataljaga koju läks.
Maria pani väikese tüdruku magama enda laia voodisse, kuid laps sättis end nii voodi veerele, et toolid tuli sängi äärde toeks panna. Alles kolme päeva pärast küsis Natalja enne uinumist: “Kas ma võin sind puudutada?”
Ja pani oma jalatalla vastu Maria kõhtu. Seejärel julges näpuotsaga nägu puudutada.
Kui lihased õed-vennad
Tänaseks on Maria Minhofil kasulapsi seitse. Õed Kätlin ja Evelin tulid perre alles novembri lõpus, kuid laste mänge vaadates ei oskaks kahtlustadagi, et kõik kolm poissi ja neli tüdrukut omavahel päris õed-vennad pole. Ja Mariat kutsuvad nad kõik emaks.
Kõrvulukustavat lärmi ja madinat, kisklemisest rääkimata, ette ei tule. Minhof tegi korra lastele algusest peale selgeks ühe küsimusega: kas sulle meeldiks, kui mina kõvasti karjuma hakkaksin – kui ei meeldi, siis ära ka sina nii tee. Ja üleliia häälekat kisakoori selles majas ei kuule.
Kõige kõvemaks karistuseks on nurka panemine. Kui asi niikaugel, siis enamasti korrarikkuja anub: “Ära pane nurka, ma enam nii ei tee!”
Nii tüdrukutel kui ka poistel on oma tuba, mida tuleb ise korras hoida. Maria ei ole neid kunagi koristanud, vaid on algusest peale lastele selgeks teinud: need on teie toad ja nii nagu teie neid hoiate, nii nad välja näevad, aga paberitükke maas vedeleda ei tohi.
Ning kui tolmuimeja läks majas katki, siis teatas pereema: “Nüüd olete ise väikesed tolmuimejad.” Ja laste toad näevad igati laitmatud välja.
Kui Maria Minhof paari aasta eest esimese kasulapse otsustas võtta, siis ütlesid ta oma täiskasvanud pojad-tütred, et kui tahad, võid seda teha, aga meie abi peale ära looda. Viimasel külaskäigul teatas aga vanem tütar Ira: “Ema, kui sinuga peaks midagi juhtuma, siis ühe tüdrukutest võtame kindlasti enda juurde.”
See tegi Maria südame soojaks.
Kuidas armastad võõraid?
Ka külarahvas oli üsna ehmunud, kui kuulis naabrinaise plaanist lastekodu kasvandikele päris kodu anda. Lubasid igale poole tabalukud ette panna, sest Maria toovat pätte külasse. Tänaseni pole tabalukke vaja läinud ning naabrite usaldus on võidetud.
Ainult ühest asjast ei saa külaelanikud aru – miks Maria seda ikka teeb, kuidas ta suudab võõraid lapsi armastada.
“Noh, mina ei mõista neid. Kas siis nende laste veri on sinine või roheline, et nad teistsugused on? Ei ole! Minu jaoks pole ka rassi- ega rahvuse vahet,” ütles ukrainlanna, kes kõneleb praegu soravalt eesti keelt kõigi oma kasulastega. Ja kui ei teaks, et mõned lastest on pärit vene peredest, siis seda ei osaks arvatagi, sest aktsendist pole jälgegi.
Ainus asi, mida Maria Minhof kahetseb, on see, et ta juba kümme aastat varem ei võtnud endale mõnda kasulast. “Tunnen, et mu käed on lühikesed – ei suuda haarata nii palju, kui tahaks,” rääkis naine, kes paneb inimestele südamele, et nad oleksid laste suhtes avatud. “Meil oleks palju vähem kurjategijaid, kui nii paljud meist ei jääks tänavalaste suhtes pealtvaatajateks.”
Ja nüüd on suure pere emal plaanis koos Kauksis elava Svetlana Pärnaga, kelle viiest lapsest on üks kasulaps, rajada mittetulundusühing “Maria ja lapsed”, et aidata Ida-Viru lõunakandi hüljatud lapsi ja raskeid peresid nii riide- kui ka toiduabi vahendamisega.
“Kui mul midagi jagada on, siis ma jagan alati hea meelega,” selgitas Maria Minhof.
Katrin Kuljus
katrin@virumaateataja.ee