Kuninga alamad loksuvad aga köögilaua all klaaspurkides oma igavat kaanielu.
Kaanikuningas tõstab purgid vaatamiseks lähemale: igal on peal valge plaastritükk, millel «toitja» nimi ning kaani viimane söögikord. Kui järgmist einet ei tule, s.t inimene enam kaaniravi ei vaja, siis on selle kaani elupäevad ravitsejana lõppenud: teda ei lasta enam kodusesse Kogrejärve ega panda klaaspurki. Oma töö teinud apteegikaan läheb krematooriumisse.
Imevad ennast kodu külge
Elmar Susi ütleb, et siia, kaaniravile, saadavad inimesi isegi arstid. Enne kaani pealepanekut kuulab Elmar haige üle, kontrollib teda metalse «vinkliga». «Vähihaigeid ma aidata ei saa, neile ei tohi ühtegi kaani panna!»
Kaanikuningas on mõnikord kaani ka uue peremehega ühes andnud, et kui valu läheb väga suureks, saab abimehe kohe purgist võtta. Kuid miskipärast pole Susi kasvandikest võõrastes kätes asja saanud – kõik rändur-kaanid on üsna pea võõrsil hinge heitnud.
Just sel hetkel meenub Susile tähtis asjatoimetus: ta teeb kiirkõne Tallinna, et küsida palavalt armastatud näitlejalt ja endiselt teatrijuhilt tervise kohta. Kuuldes, et kaanid elus ja tervis normis, kordab igaks juhuks veel üle, millisesse kehapiirkonda tuleks «poisid» verd imema panna.
Asendab Viagrat ja aspiriini
Verd imedes eritab kaani sülg hirudiini, seetõttu on neist abi veenilaiendite, kõrge vererõhu ja isheemiatõve korral. Susi, kes isatalus apteegikaane kasvatanud üle poole sajandi, teab juhuseid, kus kaan on päästnud mehe eesnäärmehaigusest, tõstnud kustuvat potentsi ning jätnud gangreenihaigele jala alles.
Paljud eakad inimesed vedeldavad oma verd aspiriiniga, lootes niiviisi vältida trombiohtu. Susi kinnitab, et apteegikaanid on tõhusamad, pealegi võib tablettidega liialdades maole liiga teha.
Aastat viis tagasi hellitas Susi mõtet rajada korralik kaanikasvandus. Otsis mõttekaaslasi ja sponsoreid, kuid jäi üksikuks hüüdjaks.
Elmar Susis lööb välja pisut edevust, kui ta käivitab endast vändatud dokumentaalfilmi. «See on alles toores materjal.»
Ühes kaadris õngitseb kaanikuningas piirituselahusest välja oma meetripikkuse rästikujuraka ning paneb selle endale sallina kaela. Rästikud, nagu kaanidki, on Elmari armsad koduloomad: «Mul on Eesti ainuke mahemesindustalu 28 mesipuuga. Kui ma tarude juures õiendan, siis tulevad rästikud, no neid on 20 küll, kiviaia seest välja ning ajavad rohu sees pead püsti ja vaatavad minu tegemisi.»
Ootab tiitlipärijat
Tänaseni pole kaanikuningal ühtegi õpilast ning ta ei oska öelda, kauaks jätkub tal jaksu muude tegemiste kõrvalt kaane kasvatada. Mehel on, mida õpilasele jagada.
«Elu on kiire ja täis ootamatusi,» tunnistab aastates Võrumaa mees, kes lisaks igapäevatööle heakorrainspektorina on ka kohaliku volikogu liige.
Seni, kuni õpilast pole, tuleb kaanikuningal oma tarkusi jagada lehelugejaga. Nii õpetab ta valmistama 99 tõve rohtu: «Meditsiiniline piiritus, tarupigi, sireliõied, õietolm, pune, üheksavägise õied, kokku 20 maarohtu.» Nii nagu kaaniravigi, võib imeravim üle aidata kümnetest tõbedest, kuid selle ühe vastu rohtu pole.
Kaanikuninga enda tervis on tänu kaanipoiste mersu-hammustustele nii korras, et oma perearsti kohtab mees ainult tänaval.
Apteegikaan ehk Hirudo medicinalis
Maailmas elab 650 liiki kaane, suurim seni leitu oli 45,7 cm pikk. Apteegikaani keskmine pikkus on 12 cm, leidub ka 25–30 cm pikkusi isendeid. Eesti väikejärvedes on seda hallikaspruunika pikitriibuga mustjat rõngussi üsna vähe.
Kaaniravi ajalugu ulatub aastatuhandete taha. Ürikute järgi kasutati kaane meditsiinis juba 1000 aastat eKr. Habemeajajad, kes olid esimesed kirurgid, ravisid kaanidega kõike: peavalust lõpetades podagraga.
XIX sajandi alguses polnud haigust, mille raviks poleks patsientidele kaane peale pandud. Nendega raviti viljatust ja hambavalu, kaanid eemaldasid halba verd ja sobisid aadrilaskmiseks.
Verd imedes süstib kaan oma süljega organismi hirudiini, seetõttu on kaaniravist kasu eesnäärmehaiguste, tromboflebiidi, veenilaiendite ja südame isheemiatõve korral. Vere vedeldamist vajavad inimesed teatud elufaasi jõudes: paks veri võib põhjustada probleeme kliimaksis naistele.
Uudised
Võrumaa vereimejate tume tulevik
Elmar Susi (74) kergitab püksisäärt ja näitab jala peal kolmnurkseid armistunud kaanihammustusi. «Olen küll kaanikuningas ja mersu märgid ka küljes, aga sõidan ikka oma vana Moskvitšiga,» muheleb energiline papi.Kaja Grigorjev
Kaanikuningas tõstab purgid vaatamiseks lähemale: igal on peal valge plaastritükk, millel «toitja» nimi ning kaani viimane söögikord. Kui järgmist einet ei tule, s.t inimene enam kaaniravi ei vaja, siis on selle kaani elupäevad ravitsejana lõppenud: teda ei lasta enam kodusesse Kogrejärve ega panda klaaspurki. Oma töö teinud apteegikaan läheb krematooriumisse.
Imevad ennast kodu külge
Elmar Susi ütleb, et siia, kaaniravile, saadavad inimesi isegi arstid. Enne kaani pealepanekut kuulab Elmar haige üle, kontrollib teda metalse «vinkliga». «Vähihaigeid ma aidata ei saa, neile ei tohi ühtegi kaani panna!»
Kaanikuningas on mõnikord kaani ka uue peremehega ühes andnud, et kui valu läheb väga suureks, saab abimehe kohe purgist võtta. Kuid miskipärast pole Susi kasvandikest võõrastes kätes asja saanud – kõik rändur-kaanid on üsna pea võõrsil hinge heitnud.
Just sel hetkel meenub Susile tähtis asjatoimetus: ta teeb kiirkõne Tallinna, et küsida palavalt armastatud näitlejalt ja endiselt teatrijuhilt tervise kohta. Kuuldes, et kaanid elus ja tervis normis, kordab igaks juhuks veel üle, millisesse kehapiirkonda tuleks «poisid» verd imema panna.
Asendab Viagrat ja aspiriini
Verd imedes eritab kaani sülg hirudiini, seetõttu on neist abi veenilaiendite, kõrge vererõhu ja isheemiatõve korral. Susi, kes isatalus apteegikaane kasvatanud üle poole sajandi, teab juhuseid, kus kaan on päästnud mehe eesnäärmehaigusest, tõstnud kustuvat potentsi ning jätnud gangreenihaigele jala alles.
Paljud eakad inimesed vedeldavad oma verd aspiriiniga, lootes niiviisi vältida trombiohtu. Susi kinnitab, et apteegikaanid on tõhusamad, pealegi võib tablettidega liialdades maole liiga teha.
Aastat viis tagasi hellitas Susi mõtet rajada korralik kaanikasvandus. Otsis mõttekaaslasi ja sponsoreid, kuid jäi üksikuks hüüdjaks.
Elmar Susis lööb välja pisut edevust, kui ta käivitab endast vändatud dokumentaalfilmi. «See on alles toores materjal.»
Ühes kaadris õngitseb kaanikuningas piirituselahusest välja oma meetripikkuse rästikujuraka ning paneb selle endale sallina kaela. Rästikud, nagu kaanidki, on Elmari armsad koduloomad: «Mul on Eesti ainuke mahemesindustalu 28 mesipuuga. Kui ma tarude juures õiendan, siis tulevad rästikud, no neid on 20 küll, kiviaia seest välja ning ajavad rohu sees pead püsti ja vaatavad minu tegemisi.»
Ootab tiitlipärijat
Tänaseni pole kaanikuningal ühtegi õpilast ning ta ei oska öelda, kauaks jätkub tal jaksu muude tegemiste kõrvalt kaane kasvatada. Mehel on, mida õpilasele jagada.
«Elu on kiire ja täis ootamatusi,» tunnistab aastates Võrumaa mees, kes lisaks igapäevatööle heakorrainspektorina on ka kohaliku volikogu liige.
Seni, kuni õpilast pole, tuleb kaanikuningal oma tarkusi jagada lehelugejaga. Nii õpetab ta valmistama 99 tõve rohtu: «Meditsiiniline piiritus, tarupigi, sireliõied, õietolm, pune, üheksavägise õied, kokku 20 maarohtu.» Nii nagu kaaniravigi, võib imeravim üle aidata kümnetest tõbedest, kuid selle ühe vastu rohtu pole.
Kaanikuninga enda tervis on tänu kaanipoiste mersu-hammustustele nii korras, et oma perearsti kohtab mees ainult tänaval.
Apteegikaan ehk Hirudo medicinalis
Maailmas elab 650 liiki kaane, suurim seni leitu oli 45,7 cm pikk. Apteegikaani keskmine pikkus on 12 cm, leidub ka 25–30 cm pikkusi isendeid. Eesti väikejärvedes on seda hallikaspruunika pikitriibuga mustjat rõngussi üsna vähe.
Kaaniravi ajalugu ulatub aastatuhandete taha. Ürikute järgi kasutati kaane meditsiinis juba 1000 aastat eKr. Habemeajajad, kes olid esimesed kirurgid, ravisid kaanidega kõike: peavalust lõpetades podagraga.
XIX sajandi alguses polnud haigust, mille raviks poleks patsientidele kaane peale pandud. Nendega raviti viljatust ja hambavalu, kaanid eemaldasid halba verd ja sobisid aadrilaskmiseks.
Verd imedes süstib kaan oma süljega organismi hirudiini, seetõttu on kaaniravist kasu eesnäärmehaiguste, tromboflebiidi, veenilaiendite ja südame isheemiatõve korral. Vere vedeldamist vajavad inimesed teatud elufaasi jõudes: paks veri võib põhjustada probleeme kliimaksis naistele.