Vabadusvõitleja ja sõjamees Henno Orro.
27.12.1923 sündis Virumaal lasterikkas peres tulevane allohvitser HENNO ORRO.1943.a. mais lõpetas ta Jõhvi Keskkooli ja astus vabatahtlikuna Eesti Leegioni ridadesse. Peagi oli Heidelbergis väljaõppel. Pärast lõpetamist määrati H.Orro 45. rügemendi II pataljoni rühmaülemaks.1943.a novembris saadeti Eesti Brigaad Neveli alla metsadesse ja rabadesse… Enam kui kolme kuu jooksul hoiti rinnet ja nende kolme karmi kuu jooksul vormiti poistest mehed. Siin said nad oma esimesed tuleristsed ja kui 1944.a. veebruaris jõudsid Nõukogude Armee võitlejad Narva jõeni, siis toodi nad Eesti idapiiri kaitsele. H.Orro võitles 45. rügemendi II pataljoni 5. kompaniiga Vepsaküla sillapea likvideerimisel ja siin sai ka 05.03.1944.-l haavata, kuid jäi oma rühma juurde. Pataljoniülem kapten J. Lang tuli kaevikusse ja vääristas H.Orro kangelastegu II ja I klassi Raudristiga. Paar päeva hiljem sai J. Lang surma. H.Orro sai teist korda haavata 13. märtsil ja viidi haiglasse, kust tuli tagasi rindele 18.04 ja jätkas võitlust Vepsaküla all. Kolmas korda tabas vaenlase kuul teda 09.06 ja nüüd tuli juba septembrini viibida haiglaravil. Seekord tunnistati ta pooleldi rindekõlbulikuks. Oma väeosale jõudis ta järele Kuremäe ligidal Konsu soos. Nüüd järgnes taganemine. Nad olid
ühed neist, kel ei õnnestunud pääseda läbi Avinurmest. Tuli hakata end varjama ja H.Orrol õnnestus saada tööd Kunda tsemenditehases. Kuid 30.08.1945 H.Orro arreteeriti ja talle määrati kohtu poolt 18 +5 aastat sunnitööd Vorkutas.
Siin tuli töötada vangilaagrites nr.5 ja nr.1. Vangilaagri periood kestis 1955.a-ni ja nüüd sai ta loa elama asumiseks Kohtla-Järvele. Paljud tema lähedased inimesed kannatasid sõja ajal ja sellele järgnenud perioodil, ka Hennot kuulati korduvalt NKVD poolt üle, kuid edutult. Samas oli mõõduv jätnud oma jälje tervisele, parem silm oli viga saanud ja ka vasakuga nägemine oli piiratud, kuid eluvaim jäi murdmata. Oma vanaduspäevi veetis Kohtla-Järvel ja oli aktiivselt tegev kohaliku Memento ridades ja
sõjaveteranide keskel. Temal oli ka suur teene selles, et Jõhvis on
jälle taastatud Saksa sõjameeste kalmistu ja mälestused möödunud
aegadest on saanud elavaks. Tema elumotoks oli: “Julgete päralt on
võit, kartlik, see kaotab kõik!”
Henno Orro elutee lõppes 20. jaanuaril 2001. Ta puhkab Jõhvi kalmistul.
Arthur Ruusmaa, aluseks relvavenna Valter Raiendi kirjutis ajalehest
Võitleja nr.6 1993.a-l.
Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta
püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.
Uudised
VE: Orro, Henno – vabadusvõitleja ja relvavend
Vabadusvõitleja ja sõjamees Henno Orro.
27.12.1923 sündis Virumaal lasterikkas peres tulevane allohvitser HENNO ORRO.1943.a. mais lõpetas ta Jõhvi Keskkooli ja astus vabatahtlikuna Eesti Leegioni ridadesse. Peagi oli Heidelbergis väljaõppel. Pärast lõpetamist määrati H.Orro 45. rügemendi II pataljoni rühmaülemaks.1943.a novembris saadeti Eesti Brigaad Neveli alla metsadesse ja rabadesse… Enam kui kolme kuu jooksul hoiti rinnet ja nende kolme karmi kuu jooksul vormiti poistest mehed. Siin said nad oma esimesed tuleristsed ja kui 1944.a. veebruaris jõudsid Nõukogude Armee võitlejad Narva jõeni, siis toodi nad Eesti idapiiri kaitsele. H.Orro võitles 45. rügemendi II pataljoni 5. kompaniiga Vepsaküla sillapea likvideerimisel ja siin sai ka 05.03.1944.-l haavata, kuid jäi oma rühma juurde. Pataljoniülem kapten J. Lang tuli kaevikusse ja vääristas H.Orro kangelastegu II ja I klassi Raudristiga. Paar päeva hiljem sai J. Lang surma. H.Orro sai teist korda haavata 13. märtsil ja viidi haiglasse, kust tuli tagasi rindele 18.04 ja jätkas võitlust Vepsaküla all. Kolmas korda tabas vaenlase kuul teda 09.06 ja nüüd tuli juba septembrini viibida haiglaravil. Seekord tunnistati ta pooleldi rindekõlbulikuks. Oma väeosale jõudis ta järele Kuremäe ligidal Konsu soos. Nüüd järgnes taganemine. Nad olid
ühed neist, kel ei õnnestunud pääseda läbi Avinurmest. Tuli hakata end varjama ja H.Orrol õnnestus saada tööd Kunda tsemenditehases. Kuid 30.08.1945 H.Orro arreteeriti ja talle määrati kohtu poolt 18 +5 aastat sunnitööd Vorkutas.
Siin tuli töötada vangilaagrites nr.5 ja nr.1. Vangilaagri periood kestis 1955.a-ni ja nüüd sai ta loa elama asumiseks Kohtla-Järvele. Paljud tema lähedased inimesed kannatasid sõja ajal ja sellele järgnenud perioodil, ka Hennot kuulati korduvalt NKVD poolt üle, kuid edutult. Samas oli mõõduv jätnud oma jälje tervisele, parem silm oli viga saanud ja ka vasakuga nägemine oli piiratud, kuid eluvaim jäi murdmata. Oma vanaduspäevi veetis Kohtla-Järvel ja oli aktiivselt tegev kohaliku Memento ridades ja
sõjaveteranide keskel. Temal oli ka suur teene selles, et Jõhvis on
jälle taastatud Saksa sõjameeste kalmistu ja mälestused möödunud
aegadest on saanud elavaks. Tema elumotoks oli: “Julgete päralt on
võit, kartlik, see kaotab kõik!”
Henno Orro elutee lõppes 20. jaanuaril 2001. Ta puhkab Jõhvi kalmistul.
Arthur Ruusmaa, aluseks relvavenna Valter Raiendi kirjutis ajalehest
Võitleja nr.6 1993.a-l.