Ära iial ütle iial
Veel kolm nädalat tagasi olin ma kindel, et jätkan oma karjääri erakonnatu riigiametnikuna. Tänaseks olen ma siiski otsustanud kandideerida Riigikogu valimistel, mis tähendab ka erakonnaga liitumist, sest üksikisik ei tee Eesti poliitikas midagi.
Küsimus on maavanema institutsiooni väärtuses
Kas ma olen järjekordne sunderakonnastumise ohver? Ükski erakond pole tulnud mind ähvardama ja ma arvan, et see pole võimalikki.
Tänaseks on kuus maavanemat erakonna liikmed. Kas erakonnatul maavanemal on paremad võimalused seista maakonna tasakaalustatud arengu eest või hoopis halvemad, sest näiliselt on erakonnaliikmetest maavanemad valitsusele lähemal või siis vastupidi, ollakse opositsioonis?
Ei üks ega teine arvamus ole õige. Erakonnaliikmest maavanem pole suutnud oma maakonna heaks midagi ära teha võrreldes niinimetatud parteitu maavanemaga. Peale selle peab ta töövõtjana niikuinii valitsusele lojaalne olema.
Mis tähendab seda, et valitsuse poolt vastu võetud otsused on talle täitmiseks. Kindlasti on maavanem ka avaliku arvamuse liider, mis tähendab, et kui otsustamisel olev ei ole tema maakonnale või eestimaalastele tervikuna hea, peab ta sõna sekka ütlema.
Hetkel on küsimus maavanema kui institutsiooni väärtustamises või mitteväärtustamises valitsuse ja parlamendi poolt. Viimased kolm aastat on olnud tendents ühelt poolt tsentraliseerimisele ja teisalt detsentraliseerimisele.
Samal ajal toimub järjest suurem haru- ja erakonnastumine. Territoriaalne regionaalne lähenemine jääb üha rohkem tagaplaanile. Viimased päevad on küll siin toonud ka ühe positiivse näite, pean silmas omavalitsusliitude seadust, mille järgi maakondlik omavalitsusliit on midagi enamat kui lihtsalt mittetulundusühing.
Olen tänaseks päevaks olnud kolmteist aastat avalikus teenistuses, sellest üle seitsme aasta maavanemana. Oman laialdast ülevaadet probleemidest, alates keskkonnakaitsest lõpetades haridusküsimustega.
Lisaks olen kolme aastaga läbinud Tartu Ülikoolis avaliku halduse magistriprogrammi. Arvan kogemuste ja teadmiste sümbioosina omavat head pagasit, et seda rakendada inimeste heaks paremini, kui see täna on võimalik.
Riigikokku minek aitab kaasa rääkida
Mis siis oleks vaja teha? Teaduslikult väljendudes tuleks valitsemisele leida alternatiivseid võimalusi, milles on kesksel kohal suhted valitsuse ja ühiskonna ning era- ja avaliku sektori vahel ning milles poliitiline-administratiivne sekkumine vastab sotsiaalsetele enesejuhtimise vormidele.
Lihtsamalt öeldes peaks iga institutsioon tegelema talle pandud ülesannetega. Valitsus töötab välja üldiseid lahendusi. Elluviimine aga toimub kusagil maakonna või omavalitsuse tasandil, era- või avalikus sektoris.
Praegu püütakse tegeleda kõiki tasandeid läbivalt üksikjuhtumitega, selle asemel et jääda üldise lahenduste pakkumise juurde.
On selge, et ei saa olla mingit eraldiseisvat ainult Lääne-Virumaale kasutoovat riiklikku poliitikat.
Elu peab riigis tasakaalustatult toimima Virust Võruni. Võimalik Riigikokku minek ei ole mulle absoluutselt eesmärgiks iseenesest, see saab olla vaid vahend otsustamisele kaasarääkimiseks.
Isiklikus plaanis muudaks see mu elu. Oma kodutänaval töölekäimise asemel tuleb tööle jõudmiseks kulutada rohkem aega, mida perele jääb vähem. Majanduslikus mõttes ei oleks see maavanemale võit.
Aga ikkagi olen ma perega arutades selle otsuse teinud, sest maavanemana ei saa ma Eesti arengutes piisavalt kaasa rääkida. Peale osalusdemokraatia ei ole aga ühtegi alternatiivset mehhanismi.
Mis saab, kui ma ei pääse Riigikokku? Siis olen võimalusel oma maavanema aja lõpuni maavanem edasi, tehes seda, mida see institutsioon teha võimaldab.
Mu arusaamad maakonna arengust ei saa muutuda seoses minu erakondliku kuuluvusega. Isiklikus plaanis võidab pere, sest neile jääb rohkem mind. Ja mulle jääb rohkem neid ning aega.
Millise ja miks just selle erakonnaga ma lähen? Olen valinud Res Publica, sellepärast et see sobib mulle ilmavaatelt ja ta on uus tulija. Loomulikult ei saa ühegi erakonna loosungit võtta absoluudina, on selleks, siis “Plats puhtaks”, “Uus poliitika” või “Aitab jamast”.
Suhteliselt värske erakonnaga kaasaminek võib tähendada koos edu saavutamist ja ka koos vigade tegemist. Aga siis vastutadki nii-öelda oma vigade eest.
Kuigi ühel päeval ongi need vanad ja uued kõik vanaks saanud ja mitmed neist ilmselt ka liitunud. Ei kavatse ennast kellelegi vastandada. Olen arvamusel, et Lääne-Virumaa saadikud peavad ühe auto peale mahtuma, millisest erakonnast nad ka poleks.
Ilmselt tegin mitmed inimesed kurvaks, ah, et nüüd siis sina ka. Paljud võtavad seda positiivselt, paljud jätab see külmaks, mõned peavad arvestama kasvanud konkurentsiga. Selline on elu.
Marko Pomerants, Lääne-Viru maavanem
Uudised
Ära iial ütle iial
Ära iial ütle iial
Veel kolm nädalat tagasi olin ma kindel, et jätkan oma karjääri erakonnatu riigiametnikuna. Tänaseks olen ma siiski otsustanud kandideerida Riigikogu valimistel, mis tähendab ka erakonnaga liitumist, sest üksikisik ei tee Eesti poliitikas midagi.
Küsimus on maavanema institutsiooni väärtuses
Kas ma olen järjekordne sunderakonnastumise ohver? Ükski erakond pole tulnud mind ähvardama ja ma arvan, et see pole võimalikki.
Tänaseks on kuus maavanemat erakonna liikmed. Kas erakonnatul maavanemal on paremad võimalused seista maakonna tasakaalustatud arengu eest või hoopis halvemad, sest näiliselt on erakonnaliikmetest maavanemad valitsusele lähemal või siis vastupidi, ollakse opositsioonis?
Ei üks ega teine arvamus ole õige. Erakonnaliikmest maavanem pole suutnud oma maakonna heaks midagi ära teha võrreldes niinimetatud parteitu maavanemaga. Peale selle peab ta töövõtjana niikuinii valitsusele lojaalne olema.
Mis tähendab seda, et valitsuse poolt vastu võetud otsused on talle täitmiseks. Kindlasti on maavanem ka avaliku arvamuse liider, mis tähendab, et kui otsustamisel olev ei ole tema maakonnale või eestimaalastele tervikuna hea, peab ta sõna sekka ütlema.
Hetkel on küsimus maavanema kui institutsiooni väärtustamises või mitteväärtustamises valitsuse ja parlamendi poolt. Viimased kolm aastat on olnud tendents ühelt poolt tsentraliseerimisele ja teisalt detsentraliseerimisele.
Samal ajal toimub järjest suurem haru- ja erakonnastumine. Territoriaalne regionaalne lähenemine jääb üha rohkem tagaplaanile. Viimased päevad on küll siin toonud ka ühe positiivse näite, pean silmas omavalitsusliitude seadust, mille järgi maakondlik omavalitsusliit on midagi enamat kui lihtsalt mittetulundusühing.
Olen tänaseks päevaks olnud kolmteist aastat avalikus teenistuses, sellest üle seitsme aasta maavanemana. Oman laialdast ülevaadet probleemidest, alates keskkonnakaitsest lõpetades haridusküsimustega.
Lisaks olen kolme aastaga läbinud Tartu Ülikoolis avaliku halduse magistriprogrammi. Arvan kogemuste ja teadmiste sümbioosina omavat head pagasit, et seda rakendada inimeste heaks paremini, kui see täna on võimalik.
Riigikokku minek aitab kaasa rääkida
Mis siis oleks vaja teha? Teaduslikult väljendudes tuleks valitsemisele leida alternatiivseid võimalusi, milles on kesksel kohal suhted valitsuse ja ühiskonna ning era- ja avaliku sektori vahel ning milles poliitiline-administratiivne sekkumine vastab sotsiaalsetele enesejuhtimise vormidele.
Lihtsamalt öeldes peaks iga institutsioon tegelema talle pandud ülesannetega. Valitsus töötab välja üldiseid lahendusi. Elluviimine aga toimub kusagil maakonna või omavalitsuse tasandil, era- või avalikus sektoris.
Praegu püütakse tegeleda kõiki tasandeid läbivalt üksikjuhtumitega, selle asemel et jääda üldise lahenduste pakkumise juurde.
On selge, et ei saa olla mingit eraldiseisvat ainult Lääne-Virumaale kasutoovat riiklikku poliitikat.
Elu peab riigis tasakaalustatult toimima Virust Võruni. Võimalik Riigikokku minek ei ole mulle absoluutselt eesmärgiks iseenesest, see saab olla vaid vahend otsustamisele kaasarääkimiseks.
Isiklikus plaanis muudaks see mu elu. Oma kodutänaval töölekäimise asemel tuleb tööle jõudmiseks kulutada rohkem aega, mida perele jääb vähem. Majanduslikus mõttes ei oleks see maavanemale võit.
Aga ikkagi olen ma perega arutades selle otsuse teinud, sest maavanemana ei saa ma Eesti arengutes piisavalt kaasa rääkida. Peale osalusdemokraatia ei ole aga ühtegi alternatiivset mehhanismi.
Mis saab, kui ma ei pääse Riigikokku? Siis olen võimalusel oma maavanema aja lõpuni maavanem edasi, tehes seda, mida see institutsioon teha võimaldab.
Mu arusaamad maakonna arengust ei saa muutuda seoses minu erakondliku kuuluvusega. Isiklikus plaanis võidab pere, sest neile jääb rohkem mind. Ja mulle jääb rohkem neid ning aega.
Millise ja miks just selle erakonnaga ma lähen? Olen valinud Res Publica, sellepärast et see sobib mulle ilmavaatelt ja ta on uus tulija. Loomulikult ei saa ühegi erakonna loosungit võtta absoluudina, on selleks, siis “Plats puhtaks”, “Uus poliitika” või “Aitab jamast”.
Suhteliselt värske erakonnaga kaasaminek võib tähendada koos edu saavutamist ja ka koos vigade tegemist. Aga siis vastutadki nii-öelda oma vigade eest.
Kuigi ühel päeval ongi need vanad ja uued kõik vanaks saanud ja mitmed neist ilmselt ka liitunud. Ei kavatse ennast kellelegi vastandada. Olen arvamusel, et Lääne-Virumaa saadikud peavad ühe auto peale mahtuma, millisest erakonnast nad ka poleks.
Ilmselt tegin mitmed inimesed kurvaks, ah, et nüüd siis sina ka. Paljud võtavad seda positiivselt, paljud jätab see külmaks, mõned peavad arvestama kasvanud konkurentsiga. Selline on elu.
Marko Pomerants, Lääne-Viru maavanem