| 18. — 19. novembril toimus Tallinnas teine rahvusvaheline põlevkivisümpoosion. Esimesest taolisest sümpoosionist on tänaseks möödunud tervelt 34 aastat ja paljugi on muutunud tehnoloogias, majanduses ja inimeste teadvuses.
Põlevkivi, mida on uhkusega nimetatud Eesti rahvuslikuks rikkuseks, on tegelikult väga energiavaene kütus: selle kütteväärtus on 2 — 3 korda väiksem kui enamikul kivisöe sortidel ja umbes neli korda väiksem kui naftasaadustel ja maagaasil. Sellest johtuvalt tuleb energiaühiku saamiseks teha rohkem tööd ning keskkonnakahjud kaevandatava ala ja tuhajäätmete näol on suuremad. Seetõttu pole ime, et enamikus kohtades, kus põlevkivi on kaevandatud (USA, Hiina, Rootsi, Brasiilia) on tootmismahud viimaste aastakümnete majanduse globaliseerumise ja keskkonnateadlikkuse kasvu taustal langenud. Selles mõttes pole erand ka Eesti, kes on jätkuvalt maailma riikidest suurim põlevkivi kaevandaja ja ainuke põlevkivienergiast sõltuv riik.
Praegu käivad nii Eesti kui Balti elektrijaamas rekonstrueerimistööd, et rahuldada Eesti poolt heaks kiidetud Euroopa Liidu keskkonnanõudeid süsinikdioksiidi, vääveldioksiidi ja lendtuha heitmete osas. Kummaski elektrijaamas asendatakse ühe energiaploki aurukatlad uutega, mille tagajärjel peavad vähenema õhuheitmed ja veidi tõusma agregaatide kasutegur. Selleks on riigile kuuluv AS Narva Elektrijaamad võtnud välispankadelt laenu 3,9 miljardit krooni.
Peale energiaplokkide käikulaskmist 2004. aastal algab laenu tagasimaksmine. Laenu tagatiseks on elektrijaamad ise, mille väärtuslikemaks osaks on nende sisseseade. Kogu vajamineva tootmisvõimsuse uuendamiseks kulub praegustel hinnangutel umbes 14 miljardit krooni. Paraku näitab maailmakogemus, et unikaalsed suurprojektid osutuvad reeglina oluliselt kallimaks kui esialgu kavandatud. Antud juhul on tegemist ülekaalukalt maailma suurimate põlevkivil töötava keevkihikateldega. Seetõttu võib tööde lõplik maksumus vabalt küündida 20 miljardi kroonini.
Põlevkivienergeetika asjatundjad ei ole täiesti veendunud ei uue tehnoloogia töökindluses ega laenu tagasimaksmise võimalustes. Loomulik oleks eeldada, et laenu maksab kinni elektrienergia tarbija. Paraku on põlevkivi kokkuhoiust ja keskkonnasaaste vähenemisest saadav efekt suhteliselt väike, kütteväärtuse erinevus teistest võimalikest kütustest aga suur. Juhul kui Eesti ühineb Euroopa Liiduga, peame alates 2008. aastast avama oma energiaturu välistootjatele 35% ja alates 2013. aastast 100% ulatuses. Praegused hinnangud näitavad nendes tingimustes põlevkivienergeetika toimetulekut olemasolu piiril. Paraku on määramatused nii maailmaturu hindade, uute tehnoloogiate kui ka keskkonnanõuete osas suured.
Lisaargumentidena põlevkivienergeetika kasuks nimetatakse Eesti sõltumatust võimalikust maailmaturu hindade kõikumisest, väliskaubandusbilansi tasakaalustamist ja tööhõivet. Paraku vaatas eesti riik neist probleemidest mööda kümme aastat tagasi, kui sisuliselt otsustati meie põllumajanduse saatus, kaitseb aga kiivalt kodumaise tootja huve nüüd, mil on otsustamisel energeetika saatus. Selle nimel saavutati isegi saastemahtude vähendamise eritingimused Euroopa Liidult.
Juhul kui Eesti rahvas peaks otsustama mitte ühineda Euroopa Liiduga, näivad põlevkivienergeetika väljavaated olevat paremad, kuid siiski mitte väga head. Renoveerimist on tarvis ka agregaatide kulumise tõttu. Väljaspool EL-i võib Eesti põhimõtteliselt säilitada leebemad keskkonnanõuded, kuid sellele ei vaata hästi ei oma rahvas ega rahvusvaheline üldsus.
Põlevkivivarude kasutamisest tuleneb muidki muresid. AS Eesti põlevkivi hinnangul kaevandamisväärsed maardlad ulatuvad Puhatu soo looduskaitseala ja Kurtna maastikukaitseala alla. Kümne-kahekümne aasta pärast on oodata konflikti katsereþiimiga ja tõenäoliselt nõudmisi selle ümbervaatamiseks. Praegu läheb tüse turbalasund Narva karjääri aladelt otse puistangusse, seda kui kaasnevat loodusvara ei kasutata.
Samal ajal liigub maailm läbi raskuste kuid siiski puhtama tootmise suunas. Kivisöe kui laialt levinud kütustest ühe energiavaesema ja keskkonnaohtlikuma kasutamine väheneb vähehaaval, nafta tarbimismahud ei muutu oluliselt, fossiilsetest energiakandjatest suureneb mõnevõrra vaid maagaasi osatähtsus. Kuigi taastuvate energiaallikate (tuul, päike, biomass) kasutamine moodustab hetkel üsna väikese osa kogu toodetavast energiast, kasvab see osa kiiresti. Maa saab palju rohkem päikesekiirgust kui inimkond praegu või lähitulevikus tarbida suudaks. Taastuv energeetika põhineb sellel praegu Maale langeval päikeenergial, mitte kauges minevikus maapõue talletunul. Taastuvate energiaallikate kasutamine vaid kiirendab aineringlust Maa atmosfääris ja biosfääris, mitte ei too juurde uusi süsiniku ja teiste ainete koguseid. Kogu päikeseenergia muundub Maal soojuseks olenemata sellest, kas ta teeb vahepeal inimese heaks tööd või mitte. Taastuva energia põhihädaks on siiani olnud kõrge hind, mis aga paljuski sõltub keskkonnamaksude suurusest.
On karta, et energia tootmist ootavad rasked ajad. Odavat ja keskkonnasäästlikku energiaallikat ei paista kusagilt. Nagu kogu maailmas nii ka Eestis hakkab jätkusuutlikkust arvestav energiahind oluliselt piirama tarbimise kasvu, tulevikus võibolla ka tarbimist ennest. Nendes oludes on tarvis hoolega arvele võtta kõik võimalikud ressursid olenemata praegusest hinnast.
Taastuvenergeetika võimaluste hindamiseks ei piisa traditsioonilise energeetika alastest teadmistest. Protsessi tuleb kaasata loodusteaduste, metsanduse, meteoroloogia jt. erialade spetsialiste. Eestis on taastuva ja traditsioonilise (põlevkivi-) energeetika arendajad seni teinud oma tööd eraldi, teineteise saavutusi peaaegu ignoreerides. Eesti energeetika arengukavas on ette nähtud vaid tagasihoidlik taastuva energia osatähtsuse kasv: see peaks 2015. aastaks ulatuma 8 — 9 protsendini, millest valdav osa kasutatakse soojatootmises. Jätkusuutlikum arengukava tuleks koostada mõlema arendussuuna esindajate võrdsel osavõtul, et meie rahvuslik rikkus ei muutuks meie rahvuslikuks häbiks.
|
Uudised
Põlevkivielekter läheb kalliks
25. november 2002 6:00
Põlevkivi, mida on uhkusega nimetatud Eesti rahvuslikuks rikkuseks, on tegelikult väga energiavaene kütus: selle kütteväärtus on 2 — 3 korda väiksem kui enamikul kivisöe sortidel ja umbes neli korda väiksem kui naftasaadustel ja maagaasil. Sellest johtuvalt tuleb energiaühiku saamiseks teha rohkem tööd ning keskkonnakahjud kaevandatava ala ja tuhajäätmete näol on suuremad. Seetõttu pole ime, et enamikus kohtades, kus põlevkivi on kaevandatud (USA, Hiina, Rootsi, Brasiilia) on tootmismahud viimaste aastakümnete majanduse globaliseerumise ja keskkonnateadlikkuse kasvu taustal langenud. Selles mõttes pole erand ka Eesti, kes on jätkuvalt maailma riikidest suurim põlevkivi kaevandaja ja ainuke põlevkivienergiast sõltuv riik.
Praegu käivad nii Eesti kui Balti elektrijaamas rekonstrueerimistööd, et rahuldada Eesti poolt heaks kiidetud Euroopa Liidu keskkonnanõudeid süsinikdioksiidi, vääveldioksiidi ja lendtuha heitmete osas. Kummaski elektrijaamas asendatakse ühe energiaploki aurukatlad uutega, mille tagajärjel peavad vähenema õhuheitmed ja veidi tõusma agregaatide kasutegur. Selleks on riigile kuuluv AS Narva Elektrijaamad võtnud välispankadelt laenu 3,9 miljardit krooni.
Peale energiaplokkide käikulaskmist 2004. aastal algab laenu tagasimaksmine. Laenu tagatiseks on elektrijaamad ise, mille väärtuslikemaks osaks on nende sisseseade. Kogu vajamineva tootmisvõimsuse uuendamiseks kulub praegustel hinnangutel umbes 14 miljardit krooni. Paraku näitab maailmakogemus, et unikaalsed suurprojektid osutuvad reeglina oluliselt kallimaks kui esialgu kavandatud. Antud juhul on tegemist ülekaalukalt maailma suurimate põlevkivil töötava keevkihikateldega. Seetõttu võib tööde lõplik maksumus vabalt küündida 20 miljardi kroonini.
Põlevkivienergeetika asjatundjad ei ole täiesti veendunud ei uue tehnoloogia töökindluses ega laenu tagasimaksmise võimalustes. Loomulik oleks eeldada, et laenu maksab kinni elektrienergia tarbija. Paraku on põlevkivi kokkuhoiust ja keskkonnasaaste vähenemisest saadav efekt suhteliselt väike, kütteväärtuse erinevus teistest võimalikest kütustest aga suur. Juhul kui Eesti ühineb Euroopa Liiduga, peame alates 2008. aastast avama oma energiaturu välistootjatele 35% ja alates 2013. aastast 100% ulatuses. Praegused hinnangud näitavad nendes tingimustes põlevkivienergeetika toimetulekut olemasolu piiril. Paraku on määramatused nii maailmaturu hindade, uute tehnoloogiate kui ka keskkonnanõuete osas suured.
Lisaargumentidena põlevkivienergeetika kasuks nimetatakse Eesti sõltumatust võimalikust maailmaturu hindade kõikumisest, väliskaubandusbilansi tasakaalustamist ja tööhõivet. Paraku vaatas eesti riik neist probleemidest mööda kümme aastat tagasi, kui sisuliselt otsustati meie põllumajanduse saatus, kaitseb aga kiivalt kodumaise tootja huve nüüd, mil on otsustamisel energeetika saatus. Selle nimel saavutati isegi saastemahtude vähendamise eritingimused Euroopa Liidult.
Juhul kui Eesti rahvas peaks otsustama mitte ühineda Euroopa Liiduga, näivad põlevkivienergeetika väljavaated olevat paremad, kuid siiski mitte väga head. Renoveerimist on tarvis ka agregaatide kulumise tõttu. Väljaspool EL-i võib Eesti põhimõtteliselt säilitada leebemad keskkonnanõuded, kuid sellele ei vaata hästi ei oma rahvas ega rahvusvaheline üldsus.
Põlevkivivarude kasutamisest tuleneb muidki muresid. AS Eesti põlevkivi hinnangul kaevandamisväärsed maardlad ulatuvad Puhatu soo looduskaitseala ja Kurtna maastikukaitseala alla. Kümne-kahekümne aasta pärast on oodata konflikti katsereþiimiga ja tõenäoliselt nõudmisi selle ümbervaatamiseks. Praegu läheb tüse turbalasund Narva karjääri aladelt otse puistangusse, seda kui kaasnevat loodusvara ei kasutata.
Samal ajal liigub maailm läbi raskuste kuid siiski puhtama tootmise suunas. Kivisöe kui laialt levinud kütustest ühe energiavaesema ja keskkonnaohtlikuma kasutamine väheneb vähehaaval, nafta tarbimismahud ei muutu oluliselt, fossiilsetest energiakandjatest suureneb mõnevõrra vaid maagaasi osatähtsus. Kuigi taastuvate energiaallikate (tuul, päike, biomass) kasutamine moodustab hetkel üsna väikese osa kogu toodetavast energiast, kasvab see osa kiiresti. Maa saab palju rohkem päikesekiirgust kui inimkond praegu või lähitulevikus tarbida suudaks. Taastuv energeetika põhineb sellel praegu Maale langeval päikeenergial, mitte kauges minevikus maapõue talletunul. Taastuvate energiaallikate kasutamine vaid kiirendab aineringlust Maa atmosfääris ja biosfääris, mitte ei too juurde uusi süsiniku ja teiste ainete koguseid. Kogu päikeseenergia muundub Maal soojuseks olenemata sellest, kas ta teeb vahepeal inimese heaks tööd või mitte. Taastuva energia põhihädaks on siiani olnud kõrge hind, mis aga paljuski sõltub keskkonnamaksude suurusest.
On karta, et energia tootmist ootavad rasked ajad. Odavat ja keskkonnasäästlikku energiaallikat ei paista kusagilt. Nagu kogu maailmas nii ka Eestis hakkab jätkusuutlikkust arvestav energiahind oluliselt piirama tarbimise kasvu, tulevikus võibolla ka tarbimist ennest. Nendes oludes on tarvis hoolega arvele võtta kõik võimalikud ressursid olenemata praegusest hinnast.
Taastuvenergeetika võimaluste hindamiseks ei piisa traditsioonilise energeetika alastest teadmistest. Protsessi tuleb kaasata loodusteaduste, metsanduse, meteoroloogia jt. erialade spetsialiste. Eestis on taastuva ja traditsioonilise (põlevkivi-) energeetika arendajad seni teinud oma tööd eraldi, teineteise saavutusi peaaegu ignoreerides. Eesti energeetika arengukavas on ette nähtud vaid tagasihoidlik taastuva energia osatähtsuse kasv: see peaks 2015. aastaks ulatuma 8 — 9 protsendini, millest valdav osa kasutatakse soojatootmises. Jätkusuutlikum arengukava tuleks koostada mõlema arendussuuna esindajate võrdsel osavõtul, et meie rahvuslik rikkus ei muutuks meie rahvuslikuks häbiks.