Eestlased on valmis teisi aitama
Käsitööõpetaja Piret Laidroo valmistab Rakvere Gümnaasiumi huviringi õpilastega Krasnodarka külas elavatele eesti lastele jõulukingitusi. Foto: Avo Seidelberg |
Rakvere Gümnaasiumi algklasside käsitööringi juhendaja Piret Laidroo juhib üle-eestilist Krimmi eestlaste abistamise projekti, mille käigus kogutakse humanitaarabi ja tehakse jõulukingitusi.
Sel nädalal kinnitati teid heategevusprojekti eestvedajaks.
Rahvastikuministri büroo ja välisministeerium on koostöös organiseerinud heategevusürituse Krimmi eestlaste toetamiseks. Soovitakse saata jõuludeks kingitusi ning koguda humanitaarabi, mis viiakse kohale uue aasta algul. Ettevõtmise matroon on Ingrid Rüütel.
Olen Krimmi oludega hästi kursis, sest olen viimastel aastatel käinud ühtekokku seitse korda sealses eesti külas Krasnodarkas ja naaberkülas Aleksandrovkas, kus asub kool. Esmakordselt sattusin sinna lihtsalt huvist, hiljem olen uurinud asendi tõttu pisut isoleeritud ja küllap seetõttu ka eesti külana püsinud paiga ajalugu lähemalt.
Sel sügisel läksin teejuhiks haridusministeeriumi poolt eesti keelt õpetama saadetud Merge Simmulile. Peale selle olen koos Muuga Maanaiste Seltsi ja Juhan Kunderi Seltsiga teinud Krimmi eestlaste lastele kaks suvelaagrit: ühe Muugas ja teise Krasnodarkas.
Millised on olud Krasnodarkas praegu?
Olin ühenduses õpetaja Simmuliga ning selgus, et klassid on koolis väga külmad, ei köeta, eesti keele klassis pole ahju – bursuikat – lapsed istuvad jopedes ja käpikutes.
Õpetaja kurtis, et napib ka vett ning elektrikatkestusi on üsna sageli. Veepuuduse tõttu ei saa tualetti kasutada, lapsed peavad lippama üle õue välikäimlasse ja nii nad külmetavad ennast.
Kui palju lapsi – eestlaste järeltulijaid – seal on?
Neljakümne ringis, aga koolis käib vähem, sest on peresid, kus lapsed peavad kooliskäimise asemel kodus perenaiseks olema või perele juhutöödega leiva lauale teenima.
Kunagi asus küla rikka kolhoosi maadel, kasvatati puuvilja, olid konservitehased. Nüüd on kõik pankrotti läinud, inimestel ei ole tööd. Palgarahagi maksti vahepeal välja vaid viljas, millest sai teha üksnes putru. Ühekülgne toit on tekitanud tervisehäireid, eriti lastele.
Ehkki seal on kõike müügil, ei saa inimesed ju rahapuudusel midagi osta ega ümbruskonnas ringi sõita. Paljud lapsed pole seetõttu kordagi Musta mere ääres käinud.
Mida oma rahvuskaaslastele annetada?
Esmalt ootame üksikisikutelt ja firmadelt detsembrikuu esimese nädala lõpuni uusi asju, millest komplekteerime peredele jõulukingitusi. Need viib 10. detsembril kohale Kiievist tulnud Eesti saatkonna auto. Et tegu on diplomaatilise saadetisega, siis vaadatakse kõik pakid hoolikalt üle.
Jõulupakkide tarvis võiks annetada maiustusi – vitamiinikomme, marmelaadi, piparkooke, shokolaadi -, teed, kohvi, suhkrut, maisihelbeid, makarone, hermeetiliselt pakitud juustu, konserve, raamatuid, voodipesu, käterätte, väikseid mänguasju, küünlaid, villaseid sokke ja kindaid, mütse, hügieenitarbeid, koolitarbeid, eesti sümboolikaga tooteid, näiteks lippe, märkmikke.
Tarbeasjade kõrval võiksid koolid ja klassid kinkida midagi hingelist, lihtsaid omavalmistatud asju ja käsitööesemeid. Pered, kes soovivad ise paki valmis teha, peaksid jätma selle avatuks ja lisama sedeli esemete nimekirja ning oma nimega. Sedelit läheb vaja koorma kokkupanijatel.
Muidugi kogume Krasnodarka küla eestlaste jaoks ka humanitaarabi. Selle viimiseks on tellitud jaanuarikuus buss.
Milliseid esemeid humanitaarabiks ootate ja kuhu need tuua?
Kõige tähtsamad on laste talveriided ja jalanõud, aga tuua võib kõike. Kasutatud jopesid, kampsuneid, spordirõivaid, jalanõusid, koolikotte, lauamänge, villast lõnga, raamatuid, taskuarvuteid, oma lastest allesjäänud koolitarbeid – värvipliiatseid, pliiatsiteritajaid, vihikuid, joonistuspaberit.
Lääne-Viru inimestel tuleks annetamissoovist teada anda minu telefonil 05029694.
Kuidas on üleskutse rahvuskaalasi abistada Eestis vastu võetud?
Krimmi eestlaste eluolu taust on tänu sellele, et presidendipaar seal äsja külas käis, inimestele hästi teada, seetõttu on vastukaja olnud elav. Palju on ühendust võetud ja abi pakutud.
Kõige suurema ettevõtmisena, mis tõenäoliselt järgmisse aastasse jääb, pakkus Mart Mikk kuningas Arthuri galast laekuva tulu annetamist Ukrainas elavate eestlaste abistamiseks. Selle rahaga kavatsetakse Krasnodarka külla asutada Eesti maja. See oleks koht, kuhu saaks rajada muuseumi, külaelanike kokkusaamispaiga ning paigutada humanitaarabina ja muu toetusena saabunud asju, nagu arvutid, raamatud ja muu seesugune.
Mõni võib küsida, kas me ei peaks esmalt oma riigi hädalisi aitama.
Mulle tundub, et eesti inimene on juba valmis aitama teisi. Välisministeeriumist öeldi, et ametlikult pole Eesti veel suures hulgas humanitaarabi välja saatnud, oleme olnud ise abisaaja rollis.
Ma ei eita, et Eestis on samas olukorras inimesi kui Krimmi eestlased. Aga seal vajavad kõik abi, siin on sellise hulga peale vaid paar, kes vajavad toetust. Vahe on selles, et Eestis on abi kättesaadav, aga Ukrainas ei ole.
–>Aivi Pargi
aivi@virumaateataja.ee
Uudised
Eestlased on valmis teisi aitama
Eestlased on valmis teisi aitama
Käsitööõpetaja Piret Laidroo valmistab Rakvere Gümnaasiumi huviringi õpilastega Krasnodarka külas elavatele eesti lastele jõulukingitusi. Foto: Avo Seidelberg
Rakvere Gümnaasiumi algklasside käsitööringi juhendaja Piret Laidroo juhib üle-eestilist Krimmi eestlaste abistamise projekti, mille käigus kogutakse humanitaarabi ja tehakse jõulukingitusi.
Sel nädalal kinnitati teid heategevusprojekti eestvedajaks.
Rahvastikuministri büroo ja välisministeerium on koostöös organiseerinud heategevusürituse Krimmi eestlaste toetamiseks. Soovitakse saata jõuludeks kingitusi ning koguda humanitaarabi, mis viiakse kohale uue aasta algul. Ettevõtmise matroon on Ingrid Rüütel.
Olen Krimmi oludega hästi kursis, sest olen viimastel aastatel käinud ühtekokku seitse korda sealses eesti külas Krasnodarkas ja naaberkülas Aleksandrovkas, kus asub kool. Esmakordselt sattusin sinna lihtsalt huvist, hiljem olen uurinud asendi tõttu pisut isoleeritud ja küllap seetõttu ka eesti külana püsinud paiga ajalugu lähemalt.
Sel sügisel läksin teejuhiks haridusministeeriumi poolt eesti keelt õpetama saadetud Merge Simmulile. Peale selle olen koos Muuga Maanaiste Seltsi ja Juhan Kunderi Seltsiga teinud Krimmi eestlaste lastele kaks suvelaagrit: ühe Muugas ja teise Krasnodarkas.
Millised on olud Krasnodarkas praegu?
Olin ühenduses õpetaja Simmuliga ning selgus, et klassid on koolis väga külmad, ei köeta, eesti keele klassis pole ahju – bursuikat – lapsed istuvad jopedes ja käpikutes.
Õpetaja kurtis, et napib ka vett ning elektrikatkestusi on üsna sageli. Veepuuduse tõttu ei saa tualetti kasutada, lapsed peavad lippama üle õue välikäimlasse ja nii nad külmetavad ennast.
Kui palju lapsi – eestlaste järeltulijaid – seal on?
Neljakümne ringis, aga koolis käib vähem, sest on peresid, kus lapsed peavad kooliskäimise asemel kodus perenaiseks olema või perele juhutöödega leiva lauale teenima.
Kunagi asus küla rikka kolhoosi maadel, kasvatati puuvilja, olid konservitehased. Nüüd on kõik pankrotti läinud, inimestel ei ole tööd. Palgarahagi maksti vahepeal välja vaid viljas, millest sai teha üksnes putru. Ühekülgne toit on tekitanud tervisehäireid, eriti lastele.
Ehkki seal on kõike müügil, ei saa inimesed ju rahapuudusel midagi osta ega ümbruskonnas ringi sõita. Paljud lapsed pole seetõttu kordagi Musta mere ääres käinud.
Mida oma rahvuskaaslastele annetada?
Esmalt ootame üksikisikutelt ja firmadelt detsembrikuu esimese nädala lõpuni uusi asju, millest komplekteerime peredele jõulukingitusi. Need viib 10. detsembril kohale Kiievist tulnud Eesti saatkonna auto. Et tegu on diplomaatilise saadetisega, siis vaadatakse kõik pakid hoolikalt üle.
Jõulupakkide tarvis võiks annetada maiustusi – vitamiinikomme, marmelaadi, piparkooke, shokolaadi -, teed, kohvi, suhkrut, maisihelbeid, makarone, hermeetiliselt pakitud juustu, konserve, raamatuid, voodipesu, käterätte, väikseid mänguasju, küünlaid, villaseid sokke ja kindaid, mütse, hügieenitarbeid, koolitarbeid, eesti sümboolikaga tooteid, näiteks lippe, märkmikke.
Tarbeasjade kõrval võiksid koolid ja klassid kinkida midagi hingelist, lihtsaid omavalmistatud asju ja käsitööesemeid. Pered, kes soovivad ise paki valmis teha, peaksid jätma selle avatuks ja lisama sedeli esemete nimekirja ning oma nimega. Sedelit läheb vaja koorma kokkupanijatel.
Muidugi kogume Krasnodarka küla eestlaste jaoks ka humanitaarabi. Selle viimiseks on tellitud jaanuarikuus buss.
Milliseid esemeid humanitaarabiks ootate ja kuhu need tuua?
Kõige tähtsamad on laste talveriided ja jalanõud, aga tuua võib kõike. Kasutatud jopesid, kampsuneid, spordirõivaid, jalanõusid, koolikotte, lauamänge, villast lõnga, raamatuid, taskuarvuteid, oma lastest allesjäänud koolitarbeid – värvipliiatseid, pliiatsiteritajaid, vihikuid, joonistuspaberit.
Lääne-Viru inimestel tuleks annetamissoovist teada anda minu telefonil 05029694.
Kuidas on üleskutse rahvuskaalasi abistada Eestis vastu võetud?
Krimmi eestlaste eluolu taust on tänu sellele, et presidendipaar seal äsja külas käis, inimestele hästi teada, seetõttu on vastukaja olnud elav. Palju on ühendust võetud ja abi pakutud.
Kõige suurema ettevõtmisena, mis tõenäoliselt järgmisse aastasse jääb, pakkus Mart Mikk kuningas Arthuri galast laekuva tulu annetamist Ukrainas elavate eestlaste abistamiseks. Selle rahaga kavatsetakse Krasnodarka külla asutada Eesti maja. See oleks koht, kuhu saaks rajada muuseumi, külaelanike kokkusaamispaiga ning paigutada humanitaarabina ja muu toetusena saabunud asju, nagu arvutid, raamatud ja muu seesugune.
Mõni võib küsida, kas me ei peaks esmalt oma riigi hädalisi aitama.
Mulle tundub, et eesti inimene on juba valmis aitama teisi. Välisministeeriumist öeldi, et ametlikult pole Eesti veel suures hulgas humanitaarabi välja saatnud, oleme olnud ise abisaaja rollis.
Ma ei eita, et Eestis on samas olukorras inimesi kui Krimmi eestlased. Aga seal vajavad kõik abi, siin on sellise hulga peale vaid paar, kes vajavad toetust. Vahe on selles, et Eestis on abi kättesaadav, aga Ukrainas ei ole.
–>Aivi Pargi
aivi@virumaateataja.ee