|
“Uut poliitikat” pakkunud Res Publica peab lahendama probleemi, millega erinevates variantides on kokku puutunud kõik Eesti parteid – mida teha siis, kui erakonna kohalik tasand valib partneriteks keskkontori jaoks ebasoovitavad isikud. Ühtset reeglistikku pole siin ühelgi parteil, ning omavalitsuste eripära arvestades ei saagi seda nõuda.
Res Publica juhtkonna soovimatust Kohtla- Järvel Keskerakonnaga võimu jagada saab hinnata vähemalt kahelt täiesti vastandlikult positsioonilt.
Esiteks – õigus on Res Publica juhatusel ja Juhan Partsil, kes tahavad oma erakonna väärtusi “hoida nagu silmatera” ning keelduvad lubamast koostööd Kohtla-Järvet aastaid valitsenud seltskonnaga, kelle liidril Valeri Korbil lasub riisumissüüdistus. “Uut poliitikat” lubanud Res Publica seoks end vastasel juhul tüüpiliste “vana poliitika” tegijatega, kelle jaoks korruptsioonis polnud midagi erilist.
Teiseks – õigus on kohalikel poliitikutel, kes tunnevad kohalikku olustikku ja inimesi paremini ning teavad, mida ja kuidas on võimalik saavutada. Partei keskkontor ei tohiks muutuda poliitbürooks, mis kõiki suunab ja õpetab. Just vastuseis keskvõimule on näiteks Tartus teinud Ansipist kohaliku kangelase, kelle isik on seal erakondlikust kuuluvusest selgelt kõrgemal. Samas ettevaatust – Kohtla-Järve pole Tartu.
Nii on antud küsimuse lahendamisel mitu õiget varianti korraga. Kõrvuti valedega. Pole ka teiste erakondade käitumisest võimalik eeskuju võtta, kuna senine praktika pakub sarnases olukorras kõikvõimalikke, lausa vastandlikke lahendusi. Väiksemates kohtades edukalt tegutsenud erinevatest võimuliitudest kuni Tallinnani, kus toimunud võimuvahetus pühkis peagi minema vabariigi valitsuse.
Ka viimaste kohalike valimiste järel on sündinud hulk kõikvõimalikke kooslusi. Näiteks Sauel jagavad võimu Res Publica, Keskerakond ja Isamaaliit, Jõgeval Reformierakond, Rahvaliit ja Keskerakond (kes väidetavalt just parteistaapide käsul võitnud Isamaaliidu kõrvale lükkasid), Lihulas aga Reformierakond ja Rahvaliit…
Mingit ühtset reeglistikku, mida täpselt on suudetud täita, pole siin ühelgi parteil. Kohalike omavalitsuste suurust ja eripära arvestades ei saagi seda olla. Taoline asi mõjuks ilmse parteilise ahistamisena. Ent ikkagi – ei saa ju lasta erakonna nime määrida sellega, et kohalikul tasandil jagatakse võimu nendega, kelle ideid ja eelkõige tegutsemismooduseid üleriigiliselt karmilt hukka mõistetakse.
Mida siis teha? Ei muud, kui lähenedes igale juhtumile eraldi, loominguliselt, mitte kinni hoides mingitest mallidest või eeskujudest. Siin tulebki toimetada kord nii ja kord naa, võtmata seda mingi selgrootusena.
Tegelikkuses ongi kõik erakonnad nõnda toiminud, kuna ülevalt juhtimiste katsed pole reeglina head nahka toonud. Ka parteist väljaheitmised on Eestis üsna harv karistus. Kõik see näitab, kui on palju poliitika siiski must-valgest mõtlemisest loovam ja laiem.
|
Uudised
Õigeid vastuseid rohkem kui üks
Õigeid vastuseid rohkem kui üks
Kommentaar: Jüri Leesment – 18. november, 2002 17:02
“Uut poliitikat” pakkunud Res Publica peab lahendama probleemi, millega erinevates variantides on kokku puutunud kõik Eesti parteid – mida teha siis, kui erakonna kohalik tasand valib partneriteks keskkontori jaoks ebasoovitavad isikud. Ühtset reeglistikku pole siin ühelgi parteil, ning omavalitsuste eripära arvestades ei saagi seda nõuda.
Res Publica juhtkonna soovimatust Kohtla- Järvel Keskerakonnaga võimu jagada saab hinnata vähemalt kahelt täiesti vastandlikult positsioonilt.
Esiteks – õigus on Res Publica juhatusel ja Juhan Partsil, kes tahavad oma erakonna väärtusi “hoida nagu silmatera” ning keelduvad lubamast koostööd Kohtla-Järvet aastaid valitsenud seltskonnaga, kelle liidril Valeri Korbil lasub riisumissüüdistus. “Uut poliitikat” lubanud Res Publica seoks end vastasel juhul tüüpiliste “vana poliitika” tegijatega, kelle jaoks korruptsioonis polnud midagi erilist.
Teiseks – õigus on kohalikel poliitikutel, kes tunnevad kohalikku olustikku ja inimesi paremini ning teavad, mida ja kuidas on võimalik saavutada. Partei keskkontor ei tohiks muutuda poliitbürooks, mis kõiki suunab ja õpetab. Just vastuseis keskvõimule on näiteks Tartus teinud Ansipist kohaliku kangelase, kelle isik on seal erakondlikust kuuluvusest selgelt kõrgemal. Samas ettevaatust – Kohtla-Järve pole Tartu.
Nii on antud küsimuse lahendamisel mitu õiget varianti korraga. Kõrvuti valedega. Pole ka teiste erakondade käitumisest võimalik eeskuju võtta, kuna senine praktika pakub sarnases olukorras kõikvõimalikke, lausa vastandlikke lahendusi. Väiksemates kohtades edukalt tegutsenud erinevatest võimuliitudest kuni Tallinnani, kus toimunud võimuvahetus pühkis peagi minema vabariigi valitsuse.
Ka viimaste kohalike valimiste järel on sündinud hulk kõikvõimalikke kooslusi. Näiteks Sauel jagavad võimu Res Publica, Keskerakond ja Isamaaliit, Jõgeval Reformierakond, Rahvaliit ja Keskerakond (kes väidetavalt just parteistaapide käsul võitnud Isamaaliidu kõrvale lükkasid), Lihulas aga Reformierakond ja Rahvaliit…
Mingit ühtset reeglistikku, mida täpselt on suudetud täita, pole siin ühelgi parteil. Kohalike omavalitsuste suurust ja eripära arvestades ei saagi seda olla. Taoline asi mõjuks ilmse parteilise ahistamisena. Ent ikkagi – ei saa ju lasta erakonna nime määrida sellega, et kohalikul tasandil jagatakse võimu nendega, kelle ideid ja eelkõige tegutsemismooduseid üleriigiliselt karmilt hukka mõistetakse.
Mida siis teha? Ei muud, kui lähenedes igale juhtumile eraldi, loominguliselt, mitte kinni hoides mingitest mallidest või eeskujudest. Siin tulebki toimetada kord nii ja kord naa, võtmata seda mingi selgrootusena.
Tegelikkuses ongi kõik erakonnad nõnda toiminud, kuna ülevalt juhtimiste katsed pole reeglina head nahka toonud. Ka parteist väljaheitmised on Eestis üsna harv karistus. Kõik see näitab, kui on palju poliitika siiski must-valgest mõtlemisest loovam ja laiem.