John Buus Andreasen peab talu ja talitab kuuekümnepealist veisekarja juba aastaid muu töö kõrvalt.Foto: Andrus Eesmaa (Järva Teataja) |
Taani astumisel Euroopa Liitu viis ühtne turg kiiresti põllumajandussaaduste kokkuostuhinnad alla, mistõttu suurem jagu talunikke kirub praegu euroliitu.
John Buus Andreasen (47) ostis maamaja Lõuna-Sj¿llandisse mõttega hakata tõsiselt põllumajandusega tegelema 20 aastat tagasi. «Kuigi Taani on pindalalt väike ja asustustihedus on suur, on põllumees siin alati au sees olnud,» ütles ta.
Loomakasvatus andis tulu
Andreasen lisas, et kuigi talu seob käsist ja jalust, andis see korraliku sissetuleku. «Veel kaheksa aastat tagasi oli kõik tore,» märkis ta.
Nii nagu paljud teised Taani talunikud, muretses Andreasen endale veised ja sead. «Talu oli mu põhitöökoht,» ütles ta. «Raha tuli lihaveiste ja sigade müügist, loomade tarvis kasvatasin teravilja, söödakapsast, kartulit.»
Ka praegu jalutab tal karjamaal 60pealine kari. Lagunema kippuvate kõrvalhoonete uste vahelt kostis vasikate ammumist. Kesikud ruigasid otse keset porist õue püstitatud aedikus, mille aia najal uudistas võõraid suur karvane kult.
«Kõik läheb käest,» lausus Andreasen vabandavalt lautadele ja aedikutele osutades. «Kaheksa aasta eest sai raha korralikult, aga nüüd on kokkuostuhinnad nii alla läinud, et miski ei tasu enam ära. Täiesti mõttetu on põllumajandusega tegeleda.»
Kuigi majapidamist järjel hoida on raske, Andreasen siiski veel proovib. Suuresti aitab see, et ta on palgal Christien Nielseni lukksepatöökojas.
«Enamik praeguseid põllumehi kasvatabki loomi ja harib põldu muu töö kõrvalt,» selgitas ta. «Sageli on nii, et ise elatakse linnas, maakodus käiaksegi vaid loomi vaatamas ja söötmas.»
Loomakasvatust nimetab hobiks ka Carlo Christensen (67), kuigi hobi korras kasvatatavaid veiseid on tal 18, lisaks hobused. «Nad on mul rohkem muruniiduki eest,» ütles ta muheldes.
Tegelikult oli lihaveiseid küll 30, aga kaks nädalat tagasi rändas neist 12 tapamajja.
«Üksi veisekasvatusega ei ela enam ära,» selgitas Christensen. «Tegelen ümbruskonna jäätmekäitlusega, see on minu õlisoon, sealt tuleb pere põhiline sissetulek.»
Tema ütlust mööda ei tasu isegi teraviljatootmine enam ära. «Kes sigu kasvatavad, neil ehk veel kuidagi tasub,» arutles ta. «Aga isegi seakasvatuses on hinnad langenud nii, et sa pead aastas vähemalt 20 000 siga tootma, et arvestatavat tulu tuleks.»
Oma sõnu kinnitas Christensen näitega. «20 aastat tagasi sai 100 kilogrammist odrast 182 krooni, praegu, kui hästi läheb, 62,» ütles ta. «Samas suurenevad kulutused maale ja tootmisele aastast aastasse.»
Christensen lisas, et tegelikult saavad teraviljakasvatajad Euroopa Liidust toetust. «2040 krooni ühe teravilja all oleva hektari kohta,» teadis ta öelda.
Et vähegi tulu tuleks, tapab Christensen loomad ise, talus pakendatakse ka liha. «Mul on kindel klientuur, kes liha ostab. Laseme veised karjamaal maha, seal lõikame neil ka kõri läbi,» selgitas ta. «Kui loom tapamajja viia, maksab seal tapmine 700 krooni, kui veel tükeldada lasen, tuleb iga kilo pealt kuus krooni lisaks loovutada.»
Palju tööd ei tähenda sugugi palju raha
Kodust müües saab Christensen vasikaliha kilost 40 krooni kätte, kui loom tapamajja müüa, makstakse talle kilost seitse krooni pihku. «Palju tööd ja vähe raha,» iseloomustas ta.
Pika mõtlemise peale pakkus ta siiski välja, millega võiks tegeleda. «Olen kuulnud, et vitspaju annab tulu: kasvab ise, hooldada pole tarvis ja turgu tal praegu on,» lausus ta.
Christensen sõnas, et ei tema ega enamik talunikke ole kordagi püüdnud Euroopa Liidu fondidest toetusraha hankida. «Sul peab kümme miljonit paberit olema ning kogu asjaajamine ainult venib ja venib ja venib,» põhjendas ta.
Seetõttu arvas Christensen, et kui praegu korraldada Taanis rahvahääletus Euroopa Liidu poolt või vastu, hääletaks suurem jagu põllumehi vastu. «Taani põllumajandus oli ammu enne sinna astumist kõrgel järjel, euroliit pole meie põllumeestele midagi head andnud, vaid palju bürokraatiat lisanud.»
Kaarel Aluoja, Järva Teataja
Uudised
Põllumehed astuksid euroliidust välja
John Buus Andreasen peab talu ja talitab kuuekümnepealist veisekarja juba aastaid muu töö kõrvalt.Foto: Andrus Eesmaa (Järva Teataja)
Taani astumisel Euroopa Liitu viis ühtne turg kiiresti põllumajandussaaduste kokkuostuhinnad alla, mistõttu suurem jagu talunikke kirub praegu euroliitu.
John Buus Andreasen (47) ostis maamaja Lõuna-Sj¿llandisse mõttega hakata tõsiselt põllumajandusega tegelema 20 aastat tagasi. «Kuigi Taani on pindalalt väike ja asustustihedus on suur, on põllumees siin alati au sees olnud,» ütles ta.
Loomakasvatus andis tulu
Andreasen lisas, et kuigi talu seob käsist ja jalust, andis see korraliku sissetuleku. «Veel kaheksa aastat tagasi oli kõik tore,» märkis ta.
Nii nagu paljud teised Taani talunikud, muretses Andreasen endale veised ja sead. «Talu oli mu põhitöökoht,» ütles ta. «Raha tuli lihaveiste ja sigade müügist, loomade tarvis kasvatasin teravilja, söödakapsast, kartulit.»
Ka praegu jalutab tal karjamaal 60pealine kari. Lagunema kippuvate kõrvalhoonete uste vahelt kostis vasikate ammumist. Kesikud ruigasid otse keset porist õue püstitatud aedikus, mille aia najal uudistas võõraid suur karvane kult.
«Kõik läheb käest,» lausus Andreasen vabandavalt lautadele ja aedikutele osutades. «Kaheksa aasta eest sai raha korralikult, aga nüüd on kokkuostuhinnad nii alla läinud, et miski ei tasu enam ära. Täiesti mõttetu on põllumajandusega tegeleda.»
Kuigi majapidamist järjel hoida on raske, Andreasen siiski veel proovib. Suuresti aitab see, et ta on palgal Christien Nielseni lukksepatöökojas.
«Enamik praeguseid põllumehi kasvatabki loomi ja harib põldu muu töö kõrvalt,» selgitas ta. «Sageli on nii, et ise elatakse linnas, maakodus käiaksegi vaid loomi vaatamas ja söötmas.»
Loomakasvatust nimetab hobiks ka Carlo Christensen (67), kuigi hobi korras kasvatatavaid veiseid on tal 18, lisaks hobused. «Nad on mul rohkem muruniiduki eest,» ütles ta muheldes.
Tegelikult oli lihaveiseid küll 30, aga kaks nädalat tagasi rändas neist 12 tapamajja.
«Üksi veisekasvatusega ei ela enam ära,» selgitas Christensen. «Tegelen ümbruskonna jäätmekäitlusega, see on minu õlisoon, sealt tuleb pere põhiline sissetulek.»
Tema ütlust mööda ei tasu isegi teraviljatootmine enam ära. «Kes sigu kasvatavad, neil ehk veel kuidagi tasub,» arutles ta. «Aga isegi seakasvatuses on hinnad langenud nii, et sa pead aastas vähemalt 20 000 siga tootma, et arvestatavat tulu tuleks.»
Oma sõnu kinnitas Christensen näitega. «20 aastat tagasi sai 100 kilogrammist odrast 182 krooni, praegu, kui hästi läheb, 62,» ütles ta. «Samas suurenevad kulutused maale ja tootmisele aastast aastasse.»
Christensen lisas, et tegelikult saavad teraviljakasvatajad Euroopa Liidust toetust. «2040 krooni ühe teravilja all oleva hektari kohta,» teadis ta öelda.
Et vähegi tulu tuleks, tapab Christensen loomad ise, talus pakendatakse ka liha. «Mul on kindel klientuur, kes liha ostab. Laseme veised karjamaal maha, seal lõikame neil ka kõri läbi,» selgitas ta. «Kui loom tapamajja viia, maksab seal tapmine 700 krooni, kui veel tükeldada lasen, tuleb iga kilo pealt kuus krooni lisaks loovutada.»
Palju tööd ei tähenda sugugi palju raha
Kodust müües saab Christensen vasikaliha kilost 40 krooni kätte, kui loom tapamajja müüa, makstakse talle kilost seitse krooni pihku. «Palju tööd ja vähe raha,» iseloomustas ta.
Pika mõtlemise peale pakkus ta siiski välja, millega võiks tegeleda. «Olen kuulnud, et vitspaju annab tulu: kasvab ise, hooldada pole tarvis ja turgu tal praegu on,» lausus ta.
Christensen sõnas, et ei tema ega enamik talunikke ole kordagi püüdnud Euroopa Liidu fondidest toetusraha hankida. «Sul peab kümme miljonit paberit olema ning kogu asjaajamine ainult venib ja venib ja venib,» põhjendas ta.
Seetõttu arvas Christensen, et kui praegu korraldada Taanis rahvahääletus Euroopa Liidu poolt või vastu, hääletaks suurem jagu põllumehi vastu. «Taani põllumajandus oli ammu enne sinna astumist kõrgel järjel, euroliit pole meie põllumeestele midagi head andnud, vaid palju bürokraatiat lisanud.»
Kaarel Aluoja, Järva Teataja