Parteistumisvähk
Neljapäev 14.11.2002
Sunderakonnastumine jätkub riigiametnikega
Kuigi kohalikud valimised on ammu läbi, jätkub erakondade kosjasobitajate «töö kohtadel» endise usinusega. Oktoobrivalimistest saadud õppetunnid kehutavad märtsiks Riigikogu valimiste nimekirju uue verega värskendama ning sihikul on peaaegu kõik, kes riigi leival ja kellel ka mingi võtmepositsioon – haiglajuhtidest kuni maavanemateni.
Seadus paneb maavanemale ülesandeks esindada maakonnas riigi huve ning hoolitseda samas maakonna tervikliku ja tasakaalustatud arengu eest. Nii on maavanem riigi käepikendusena paratamatult parteilise riigivalitsuse surve all, kuid peab samas suutma omavalitsuste teisesuunalise käepikendusena arvestada märksa laiemate huvide ja poliitilise taustaga kui valitseb Toompeal. Parteide võim kõikides struktuurides aga süveneb ning paljud seni erakonnastumist vältinud maavanemad tunnevad, et neil on üha raskem säilitada apoliitilisust ja täita oma tasakaalustaja rolli.
Erakondade kaalutlused on selged ja lihtsad: uued, kuid inimestele hästi tuntud nimed erakonna valimisnimekirjas tõotavad märtsivalimistel tuua ohtralt hääli. Ergutav näide kohalikelt valimistelt Res Publica näol on värskelt silme ees. Maavanemaid endid paneb peaaegu sundseisu nii väljavaade jätkata karjääri teistsuguses rollis kui ka teadmine, et tulevased maavanemad pannakse niikuinii paika juba erakondlikus liinis.
Usin parteistumine käib ka mujal – maavalitsuste teiste ametnike seas, ministeeriumides, haiglates, koolides. Teatud ametikohtade puhul on õige parteiline kuuluvus kirjutamata eeltingimus. Ja kui oled rumalast peast valinud vale poole, võid leida end üle parda heidetuna, nagu näitas majandusministeeriumi ning teede- ja sideministeeriumi ühendamine.
Aeg, mil rõhutati apoliitiliste spetsialistide ja ametnike järjepidevuse tähtsust, näib olevat unustatud ning tundub kehtivat reegel: kui sa pole meiega, oled järelikult meie vastu. Küsitav on aga, kas sellest ka riigile ja ühiskonnale tervikuna ja tema liikmetele kasu sünnib.
Valimisliitude keelustamisega seoses kasutusse tulnud sunderakonnastumise mõiste ajab üha uusi siirdeid. Loomulikult eeldab toimiv demokraatia tugevaid parteisid, kelle eesmärk on võimule saada ja oma eesmärke ellu viia. Kuid parteistumine ei pea imbuma kõikjale, kuni argitasandini välja.
Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta
püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.
Uudised
Parteistumisvähk
Parteistumisvähk
Neljapäev 14.11.2002
Sunderakonnastumine jätkub riigiametnikega
Kuigi kohalikud valimised on ammu läbi, jätkub erakondade kosjasobitajate «töö kohtadel» endise usinusega. Oktoobrivalimistest saadud õppetunnid kehutavad märtsiks Riigikogu valimiste nimekirju uue verega värskendama ning sihikul on peaaegu kõik, kes riigi leival ja kellel ka mingi võtmepositsioon – haiglajuhtidest kuni maavanemateni.
Seadus paneb maavanemale ülesandeks esindada maakonnas riigi huve ning hoolitseda samas maakonna tervikliku ja tasakaalustatud arengu eest. Nii on maavanem riigi käepikendusena paratamatult parteilise riigivalitsuse surve all, kuid peab samas suutma omavalitsuste teisesuunalise käepikendusena arvestada märksa laiemate huvide ja poliitilise taustaga kui valitseb Toompeal. Parteide võim kõikides struktuurides aga süveneb ning paljud seni erakonnastumist vältinud maavanemad tunnevad, et neil on üha raskem säilitada apoliitilisust ja täita oma tasakaalustaja rolli.
Erakondade kaalutlused on selged ja lihtsad: uued, kuid inimestele hästi tuntud nimed erakonna valimisnimekirjas tõotavad märtsivalimistel tuua ohtralt hääli. Ergutav näide kohalikelt valimistelt Res Publica näol on värskelt silme ees. Maavanemaid endid paneb peaaegu sundseisu nii väljavaade jätkata karjääri teistsuguses rollis kui ka teadmine, et tulevased maavanemad pannakse niikuinii paika juba erakondlikus liinis.
Usin parteistumine käib ka mujal – maavalitsuste teiste ametnike seas, ministeeriumides, haiglates, koolides. Teatud ametikohtade puhul on õige parteiline kuuluvus kirjutamata eeltingimus. Ja kui oled rumalast peast valinud vale poole, võid leida end üle parda heidetuna, nagu näitas majandusministeeriumi ning teede- ja sideministeeriumi ühendamine.
Aeg, mil rõhutati apoliitiliste spetsialistide ja ametnike järjepidevuse tähtsust, näib olevat unustatud ning tundub kehtivat reegel: kui sa pole meiega, oled järelikult meie vastu. Küsitav on aga, kas sellest ka riigile ja ühiskonnale tervikuna ja tema liikmetele kasu sünnib.
Valimisliitude keelustamisega seoses kasutusse tulnud sunderakonnastumise mõiste ajab üha uusi siirdeid. Loomulikult eeldab toimiv demokraatia tugevaid parteisid, kelle eesmärk on võimule saada ja oma eesmärke ellu viia. Kuid parteistumine ei pea imbuma kõikjale, kuni argitasandini välja.