Matvijenko mõrud präänikud
Neljapäev 07.11.2002
Mart Helmekolumnist
Kuigi Eesti-Vene valitsustevahelise komisjoni kohtumist Tallinnas võib senist vaikust arvestades edukaks nimetada, ei tasu selle tulemustest eufooriasse sattuda. Eriti tuleks hoiduda härdumast Venemaa asepeaministri Valentina Matvijenko efektiþesti peale seoses Konstantin Pätsi ametiraha võimaliku tagastamisega.
Kuidas Tallinnas toimunut laiemas kontekstis lahti seletada? Kahtlemata on komisjoni istungi toimumine, veel enam aga see, et seal kirjutati alla kolmele lepingule, liikumine õiges suunas. Eesti on seda suunda taotlenud tegelikult kogu taasiseseisvumisjärgse aja, sattunud aga kogu aeg Vene poolelt karidena ette seatud tingimustele.
Nüüdki loetles Matvijenko rahuloluga neid Eesti poolelt tehtud järeleandmisi, mis pärast nelja-aastast pausi komisjoni töös võimaldasid tal lõpuks Tallinna tulla. Samas ei unustanud ta lisamast, et kõik Vene poole ootused seoses nn kaasmaalaste olukorraga pole veel täitunud. Ja kuigi naaberriigi asepeaminister andis välja veksli, et pärast kümneaastast tõrjumist nõustub Moskva lõpuks päevakorda võtma ka topelttollide kaotamise ning juba 1999. aastast alates allkirjastamisvalmis piirilepingu, tähendab see, et surve Eestile edasisteks järeleandmisteks nn humanitaarküsimustes jätkub – kuigi tõenäoliselt erinevalt varasemast suurema propagandakärata.
Laias laastus võibki Matvijenko käiku ja komisjoni töö tulemusi käsitleda kui präänikupoliitikat. Olete head lapsed ja tulete meie nõudmistele vastu – saate lepinguid. Hakkate jonnima – jääte lepingutest ilma.
Omaette teema on suhtlemisel ajakirjanikega üles kerkinud patriarh Aleksiuse võimalik külaskäik Eestisse. Aleksius on meie kuulsa kaasmaalasena Eestis muidugi oodatud külaline. Kahtlemata on tema visiidil aga ka sügavalt sümboolne tähendus. Ja seda just tänu nendele puhtpoliitilistele ja varalistele nõudmistele, mis Vene pool nimetatud visiidi toimumisele eeltingimuseks seadis.
Ei ole kahtlust, et visiidiga seoses surve siiani päevakorrale jäänud küsimuste lahendamiseks Moskvale meelepärases vaimus jätkub ning Aleksiuse külaskäiku käsitletakse seepärast samuti präänikuna uute järeleandmiste eest. Peaksime siiski väga kiretult kaaluma, kas üks suure emotsionaalse värvinguga visiit kaalub üles püsivat iseloomu omavad ja juriidiliselt siduvad lepingud, mida selle nimel Eesti riigilt ja meie Konstantinoopoli patriarhile alluvalt õigeusu kirikult oodatakse.
Valitsustevahelise komisjoni istung, selle konkreetsed tulemused ja Venemaa asepeaministri Matvijenko sümboolsed þestid polnud aga kahtlemata mõeldud mitte üksnes Eesti publikule. Pole saladus, et Eesti-Vene suhteid järgitakse tähelepanelikult ka läänes ning suurel määral oligi Matvijenko positiivses vormis esitatud sõnum mõeldud Berliinile, Brüsselile ja Washingtonile.
Seda sõnumit tuleb lahti mõtestada mitmel tasandil. Ühelt poolt on Venemaale ilmselt kergelt muret hakanud tegema, et ta võib Eestiga vimmasuhteid jätkates muutuda siinses geopoliitiliselt väga olulises ruumis teisejärguliseks tegijaks. Moskvale on see tõenäoliselt täies ulatuses saanud selgeks pärast seda, kui aastaid jõuliselt, kuid ebaõnnestunult püüti takistada Balti riikide integreerumist Lääne-Euroopa majanduslikku ja poliitilisse ruumi.
Nüüd, nähes ära, et Venemaa vastuseisust mindi lihtsalt mööda, on võetud kasutusele uus taktika, mille kontuurjooni käiski Tallinnas esitlemas Matvijenko. Selle taktika keskseteks komponentideks on vaikne, kuid pidev surve, mille tulemusel sündinud järeleandmisi premeeritakse lepingute ja visiitidega.
Teisalt saatis Venemaa Tallinnas lääneriikidele välja ka sõnumi, et on siinses piirkonnas valmis värskeks, uutest jõujoontest lähtuvaks partnerluseks. Tuleb samas lisada, et venelased ise kujutavad seda partnerlust ette Balti variatsioonina finlandiseerimisest. Et Brüssel Euroopa Liitu kuuluva Eesti puhul Moskvaga siin mingit reviiri jagama ei hakka, ei mahu venelastele esialgu veel pähe.
Teisalt tuleb öelda, et just ELi eestvõtmisel saavutab Venemaa tõenäoliselt Eestis oma kümme aastat taotletud sihid kodakondsus- ja keelepoliitikas. Ning sedagi saavutab Moskva Eesti suhtes pigem präänikupoliitikat kui sõimu kasutades.
Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta
püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.
Uudised
Matvijenko präänikud on mõrud
Matvijenko mõrud präänikud
Neljapäev 07.11.2002
Mart Helmekolumnist
Kuigi Eesti-Vene valitsustevahelise komisjoni kohtumist Tallinnas võib senist vaikust arvestades edukaks nimetada, ei tasu selle tulemustest eufooriasse sattuda. Eriti tuleks hoiduda härdumast Venemaa asepeaministri Valentina Matvijenko efektiþesti peale seoses Konstantin Pätsi ametiraha võimaliku tagastamisega.
Kuidas Tallinnas toimunut laiemas kontekstis lahti seletada? Kahtlemata on komisjoni istungi toimumine, veel enam aga see, et seal kirjutati alla kolmele lepingule, liikumine õiges suunas. Eesti on seda suunda taotlenud tegelikult kogu taasiseseisvumisjärgse aja, sattunud aga kogu aeg Vene poolelt karidena ette seatud tingimustele.
Nüüdki loetles Matvijenko rahuloluga neid Eesti poolelt tehtud järeleandmisi, mis pärast nelja-aastast pausi komisjoni töös võimaldasid tal lõpuks Tallinna tulla. Samas ei unustanud ta lisamast, et kõik Vene poole ootused seoses nn kaasmaalaste olukorraga pole veel täitunud. Ja kuigi naaberriigi asepeaminister andis välja veksli, et pärast kümneaastast tõrjumist nõustub Moskva lõpuks päevakorda võtma ka topelttollide kaotamise ning juba 1999. aastast alates allkirjastamisvalmis piirilepingu, tähendab see, et surve Eestile edasisteks järeleandmisteks nn humanitaarküsimustes jätkub – kuigi tõenäoliselt erinevalt varasemast suurema propagandakärata.
Laias laastus võibki Matvijenko käiku ja komisjoni töö tulemusi käsitleda kui präänikupoliitikat. Olete head lapsed ja tulete meie nõudmistele vastu – saate lepinguid. Hakkate jonnima – jääte lepingutest ilma.
Omaette teema on suhtlemisel ajakirjanikega üles kerkinud patriarh Aleksiuse võimalik külaskäik Eestisse. Aleksius on meie kuulsa kaasmaalasena Eestis muidugi oodatud külaline. Kahtlemata on tema visiidil aga ka sügavalt sümboolne tähendus. Ja seda just tänu nendele puhtpoliitilistele ja varalistele nõudmistele, mis Vene pool nimetatud visiidi toimumisele eeltingimuseks seadis.
Ei ole kahtlust, et visiidiga seoses surve siiani päevakorrale jäänud küsimuste lahendamiseks Moskvale meelepärases vaimus jätkub ning Aleksiuse külaskäiku käsitletakse seepärast samuti präänikuna uute järeleandmiste eest. Peaksime siiski väga kiretult kaaluma, kas üks suure emotsionaalse värvinguga visiit kaalub üles püsivat iseloomu omavad ja juriidiliselt siduvad lepingud, mida selle nimel Eesti riigilt ja meie Konstantinoopoli patriarhile alluvalt õigeusu kirikult oodatakse.
Valitsustevahelise komisjoni istung, selle konkreetsed tulemused ja Venemaa asepeaministri Matvijenko sümboolsed þestid polnud aga kahtlemata mõeldud mitte üksnes Eesti publikule. Pole saladus, et Eesti-Vene suhteid järgitakse tähelepanelikult ka läänes ning suurel määral oligi Matvijenko positiivses vormis esitatud sõnum mõeldud Berliinile, Brüsselile ja Washingtonile.
Seda sõnumit tuleb lahti mõtestada mitmel tasandil. Ühelt poolt on Venemaale ilmselt kergelt muret hakanud tegema, et ta võib Eestiga vimmasuhteid jätkates muutuda siinses geopoliitiliselt väga olulises ruumis teisejärguliseks tegijaks. Moskvale on see tõenäoliselt täies ulatuses saanud selgeks pärast seda, kui aastaid jõuliselt, kuid ebaõnnestunult püüti takistada Balti riikide integreerumist Lääne-Euroopa majanduslikku ja poliitilisse ruumi.
Nüüd, nähes ära, et Venemaa vastuseisust mindi lihtsalt mööda, on võetud kasutusele uus taktika, mille kontuurjooni käiski Tallinnas esitlemas Matvijenko. Selle taktika keskseteks komponentideks on vaikne, kuid pidev surve, mille tulemusel sündinud järeleandmisi premeeritakse lepingute ja visiitidega.
Teisalt saatis Venemaa Tallinnas lääneriikidele välja ka sõnumi, et on siinses piirkonnas valmis värskeks, uutest jõujoontest lähtuvaks partnerluseks. Tuleb samas lisada, et venelased ise kujutavad seda partnerlust ette Balti variatsioonina finlandiseerimisest. Et Brüssel Euroopa Liitu kuuluva Eesti puhul Moskvaga siin mingit reviiri jagama ei hakka, ei mahu venelastele esialgu veel pähe.
Teisalt tuleb öelda, et just ELi eestvõtmisel saavutab Venemaa tõenäoliselt Eestis oma kümme aastat taotletud sihid kodakondsus- ja keelepoliitikas. Ning sedagi saavutab Moskva Eesti suhtes pigem präänikupoliitikat kui sõimu kasutades.