Kooliõpilased Vabadussõjas
Vabadussõja alguses ilmutasid kooliõpilased kaugelt suuremat tahet oma kodumaad kaitsta kui täiskasvanud. Nad astusid innukalt vabatahtlikuna oma kodulinnas moodustatud väeosadesse, jäädes tihti neisse kuni sõja lõpuni. Kõige rohkem kooliõpilasi oli Kuperjanovi partisanide pataljonis, Scoutspataljonis, Sakala partisanide pataljonis, Kalevlaste Malevas ja soomusrongidel.
Noortest loodi mitu eraldi vabatahtlike üksust nagu Tallinna kooliõpilaste pataljon, Tartu kooliõpilaste reservpataljon ja Viljandi kooliõpilaste pataljon. Mujal asutati Kaitseliidu juurde kooliõpilaste roodud või rühmad. Neist ühe, Tartu kaitseliidu pataljoni koosseisu kuulunud 2. roodu lahinguteel põhinebki Albert Kivikase kuulus romaan “Nimed marmortahvlil”.
Kivikase ja teiste Tartu kommertskooli õpilaste sõda algas detsembris 1918, kui linna raudteejaama ladusid kaitstes peeti rüüstajatega maha lahing. Kuu lõpul taanduti Tartust Põltsamaale ja sealt edasi Viljandisse, kus nooremleitnant Einbundi (hilisem peaminister Kaarel Eenpalu) juhtimisel moodustati kommertskooli poistest pataljoni 2. rood. Esimene tõsine lahing toimus 16. jaanuaril 1919, kui pataljon vallutas Rannu mõisa.
Kaks päeva hiljem pidasid kooliõpilased maha viietunnise lahingu kurikuulsate Läti punaste küttidega. Kuulipildujate ja kahuritega relvastatud küttidele oli poistel peale püsside vastu panna üksainus kuulipilduja ning nad olid lõpuks sunnitud ülekaaluka vastase ees taanduma. Ja ega need püssidki polnud suurt väärt, selgub Kivikase romaanist. “Siin on su püss, Ahas, suurem asi ta ei ole. Lukk natuke logiseb, aga muidu töötab. Pahem lugu on aga see, et tal ei ole rihma, pead hakkama teda nööriga kaelas kandma, terves arsenalis ei leidnud ma püssirihma juppigi,” räägib Käsper “Nimedes marmortahvlil”. Ka riietus oli lätlastel hoopis parem, 20kraadises pakases kandsid koolipoisid seda, mis kodust kaasa võetud.
25. jaanuaril pärast toetuse saabumist alustati koos Kuperjanovi partisanidega rünnakut Rõngu aleviku suunas, mis ka vallutati. Tagasi võeti ka Valguta mõis. Päev-päevalt liiguti edasi ja 1. veebruaril pärast visa lahingut Hummuli mõisas jõudis pataljon Valka. Seejärel saadeti väsinud ja räsitud üksus Tartusse puhkusele. Lahingutes kaotati kuus meest langenuna ja 18 haavatuna ehk 12% koosseisust. Veebruari keskel loodi Tartu linna ja maakonna kooliõpilastest Tartu kooliõpilaste pataljon, mille lahinguteed “Nimed marmortahvlil” enam ei käsitle.
Vapralt võitlesid ka teised kooliõpilased. Näiteks paljuski tänu just Narva koolipoistele õnnestus jaanuaris 1919 dessant Utrias. Pärast halva kohavaliku tõttu ebaõnnestunud maabumiskatset juhatasid koolipoisid dessantlaevad teise kohta, kus rand oli kivideta ja vesi sügav, ning maabumine õnnestus. Lisaks juhtisid kooliõpilased maabunud soomlased kõrvalisi teid pidi Narva peale, mis ka vallutati.
PEKKA ERELT
Eesti Ekspress, 30.11.2002
Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta
püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.
Uudised
VE: Kooliõpilased Vabadussõjas
Kooliõpilased Vabadussõjas
Vabadussõja alguses ilmutasid kooliõpilased kaugelt suuremat tahet oma kodumaad kaitsta kui täiskasvanud. Nad astusid innukalt vabatahtlikuna oma kodulinnas moodustatud väeosadesse, jäädes tihti neisse kuni sõja lõpuni. Kõige rohkem kooliõpilasi oli Kuperjanovi partisanide pataljonis, Scoutspataljonis, Sakala partisanide pataljonis, Kalevlaste Malevas ja soomusrongidel.
Noortest loodi mitu eraldi vabatahtlike üksust nagu Tallinna kooliõpilaste pataljon, Tartu kooliõpilaste reservpataljon ja Viljandi kooliõpilaste pataljon. Mujal asutati Kaitseliidu juurde kooliõpilaste roodud või rühmad. Neist ühe, Tartu kaitseliidu pataljoni koosseisu kuulunud 2. roodu lahinguteel põhinebki Albert Kivikase kuulus romaan “Nimed marmortahvlil”.
Kivikase ja teiste Tartu kommertskooli õpilaste sõda algas detsembris 1918, kui linna raudteejaama ladusid kaitstes peeti rüüstajatega maha lahing. Kuu lõpul taanduti Tartust Põltsamaale ja sealt edasi Viljandisse, kus nooremleitnant Einbundi (hilisem peaminister Kaarel Eenpalu) juhtimisel moodustati kommertskooli poistest pataljoni 2. rood. Esimene tõsine lahing toimus 16. jaanuaril 1919, kui pataljon vallutas Rannu mõisa.
Kaks päeva hiljem pidasid kooliõpilased maha viietunnise lahingu kurikuulsate Läti punaste küttidega. Kuulipildujate ja kahuritega relvastatud küttidele oli poistel peale püsside vastu panna üksainus kuulipilduja ning nad olid lõpuks sunnitud ülekaaluka vastase ees taanduma. Ja ega need püssidki polnud suurt väärt, selgub Kivikase romaanist. “Siin on su püss, Ahas, suurem asi ta ei ole. Lukk natuke logiseb, aga muidu töötab. Pahem lugu on aga see, et tal ei ole rihma, pead hakkama teda nööriga kaelas kandma, terves arsenalis ei leidnud ma püssirihma juppigi,” räägib Käsper “Nimedes marmortahvlil”. Ka riietus oli lätlastel hoopis parem, 20kraadises pakases kandsid koolipoisid seda, mis kodust kaasa võetud.
25. jaanuaril pärast toetuse saabumist alustati koos Kuperjanovi partisanidega rünnakut Rõngu aleviku suunas, mis ka vallutati. Tagasi võeti ka Valguta mõis. Päev-päevalt liiguti edasi ja 1. veebruaril pärast visa lahingut Hummuli mõisas jõudis pataljon Valka. Seejärel saadeti väsinud ja räsitud üksus Tartusse puhkusele. Lahingutes kaotati kuus meest langenuna ja 18 haavatuna ehk 12% koosseisust. Veebruari keskel loodi Tartu linna ja maakonna kooliõpilastest Tartu kooliõpilaste pataljon, mille lahinguteed “Nimed marmortahvlil” enam ei käsitle.
Vapralt võitlesid ka teised kooliõpilased. Näiteks paljuski tänu just Narva koolipoistele õnnestus jaanuaris 1919 dessant Utrias. Pärast halva kohavaliku tõttu ebaõnnestunud maabumiskatset juhatasid koolipoisid dessantlaevad teise kohta, kus rand oli kivideta ja vesi sügav, ning maabumine õnnestus. Lisaks juhtisid kooliõpilased maabunud soomlased kõrvalisi teid pidi Narva peale, mis ka vallutati.
PEKKA ERELT
Eesti Ekspress, 30.11.2002