Suurfilm jõuab vaatajani
Filmi rezhissöör Elmo Nüganen (vasakul) esitles eile Coca-Cola Plazas pärast pressilinastust ka trükisooja raamatu “Nimed marmortahvlil” soomekeelset varianti. Temast paremal jagavad muljeid näitlejad Alo Kõrve ja Anti Reinthal. Foto: Tairo Lutter |
Täna jõuab korraga Eesti ja Soome kinodesse Eesti kõigi aegade kallim mängufilm “Nimed marmortahvlil”, mida on võimalus kinolinal näha ka rakverlastel, juhul kui Rakvere Teatri väikesesse saali kino ikka tuleb.
Nimelt on Paide firma B.A.D. Cinema juhil Rene Martinil kavas peagi anda Rakveres üle hulga aja esimene kinoseanss ning seal loodab ta näidata just seda Albert Kivikase romaani järgi vändatud linateost.
Üle saja tuhande vaataja
Umbes 20 miljoni krooni suuruse eelarvega romantiline seiklusfilm esilinastub korraga kolmes kinos Eestis ja üheteistkümnes Soomes, põhjanaabrite juures ennustatakse suurteosele vähemalt 50 000 vaatajat.
Tõsiasi, et Soomes levitab seda filmi tuntud kompanii Columbia TriStar, näitab juba ise, et filmilt oodatakse palju.
Eesti Filmi Sihtasutuse juhataja Riina Sildos leiab, et Eestis võiks see noorte Vabadussõtta minekust rääkiv film vähemalt samapalju vaatajaid leida. Mullu külastas näiteks “Lepatriinude jõule” 38 000 kinokülastajat, “Titanicut” aga käis Eestis vaatamas 130 000 inimest.
Produtsent Kristjan Taska loodab kindlasti viimase numbri ületamist.
Seega on uue filmiga, mida vändati tänavu veebruaris-märtsis, ootused kõrged ning kindlasti minnakse sellega ka festivalidele osalema. “Eestis analoog puudub,” märkis Sildos, kelle sõnul on selline ennustamine siiski tänamatu tegevus.
Nõukogude ajal käis see “eestiaegne” raamat rahva hulgas hõlma alt hõlma alla, 1944. aastal oli see raamat keelatud isegi Soomes. Ja 1992. aastal alustasid Arvo Kruusement ning Mats Traat filmiprojekti, kirjutades esimese stsenaariumi.
Nüüd on see Elmo Nüganeni stsenaariumina käiku läinud ning välja tuli suurejooneline ja hingekraapiv patriootlik film noorte omavahelistest suhetest, armastusest ja võitlusest isamaa eest. Juurde on toodud romantika Henn Ahase ja Marta armastusest.
Kogu näitetrupp oli enne filmimise juurde asumist lugenud loomulikult läbi nii selle klassikaks saanud raamatu kui ka uurinud mälestusi ja ajalugu. Konsultandiks kutsuti Mart Laar.
“Ei oska öelda, mitu protsenti seal tõsielu on, kuid ettekujutus, et need noored võisid nii mõelda ja nõnda sõtta minna, on olemas,” ütles Nüganen.
Patriootlik film
Noored näitlejad Alo Kõrve ja Anti Reinthal ise ütlesid, et see töö oli põnev ning nad tegid seda kõike suure entusiasmiga. “Massistseenides oligi kohati tunne, nagu viibiks sõjas,” lisas Kõrve.
Samas märkis Nüganen, et see film ei olnud sõjast, vaid rahust.
Operaator Sergei Astakhov Peterburist ütles, et ta ei mõelnud filmides selle peale, kes on head ja kes halvad, et halvad olid selles filmis just tema kaasmaalased. “Pealegi, see polnud shovinistlik film,” märkis Astakhov, kelle sõnul aitab see kogemus teha tulevikus ka sama patriootilisi filme venelastest.
Pärast suurte tempovahetustega, ent siiski kaasahaaravate massistseenide dialoogidega filmi lõppu ilmub tekst: “1920. aastaks võideldi vere hinnaga välja Eesti Vabariik, 1940. aastal anti Eesti ära ilma ühegi püssipauguta.” Piinlik hakkas.
–>Aarne Mäe
aarne@virumaateataja.ee
Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta
püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.
Uudised
Suurfilm jõuab vaatajani
Suurfilm jõuab vaatajani
Filmi rezhissöör Elmo Nüganen (vasakul) esitles eile Coca-Cola Plazas pärast pressilinastust ka trükisooja raamatu “Nimed marmortahvlil” soomekeelset varianti. Temast paremal jagavad muljeid näitlejad Alo Kõrve ja Anti Reinthal. Foto: Tairo Lutter
Täna jõuab korraga Eesti ja Soome kinodesse Eesti kõigi aegade kallim mängufilm “Nimed marmortahvlil”, mida on võimalus kinolinal näha ka rakverlastel, juhul kui Rakvere Teatri väikesesse saali kino ikka tuleb.
Nimelt on Paide firma B.A.D. Cinema juhil Rene Martinil kavas peagi anda Rakveres üle hulga aja esimene kinoseanss ning seal loodab ta näidata just seda Albert Kivikase romaani järgi vändatud linateost.
Üle saja tuhande vaataja
Umbes 20 miljoni krooni suuruse eelarvega romantiline seiklusfilm esilinastub korraga kolmes kinos Eestis ja üheteistkümnes Soomes, põhjanaabrite juures ennustatakse suurteosele vähemalt 50 000 vaatajat.
Tõsiasi, et Soomes levitab seda filmi tuntud kompanii Columbia TriStar, näitab juba ise, et filmilt oodatakse palju.
Eesti Filmi Sihtasutuse juhataja Riina Sildos leiab, et Eestis võiks see noorte Vabadussõtta minekust rääkiv film vähemalt samapalju vaatajaid leida. Mullu külastas näiteks “Lepatriinude jõule” 38 000 kinokülastajat, “Titanicut” aga käis Eestis vaatamas 130 000 inimest.
Produtsent Kristjan Taska loodab kindlasti viimase numbri ületamist.
Seega on uue filmiga, mida vändati tänavu veebruaris-märtsis, ootused kõrged ning kindlasti minnakse sellega ka festivalidele osalema. “Eestis analoog puudub,” märkis Sildos, kelle sõnul on selline ennustamine siiski tänamatu tegevus.
Nõukogude ajal käis see “eestiaegne” raamat rahva hulgas hõlma alt hõlma alla, 1944. aastal oli see raamat keelatud isegi Soomes. Ja 1992. aastal alustasid Arvo Kruusement ning Mats Traat filmiprojekti, kirjutades esimese stsenaariumi.
Nüüd on see Elmo Nüganeni stsenaariumina käiku läinud ning välja tuli suurejooneline ja hingekraapiv patriootlik film noorte omavahelistest suhetest, armastusest ja võitlusest isamaa eest. Juurde on toodud romantika Henn Ahase ja Marta armastusest.
Kogu näitetrupp oli enne filmimise juurde asumist lugenud loomulikult läbi nii selle klassikaks saanud raamatu kui ka uurinud mälestusi ja ajalugu. Konsultandiks kutsuti Mart Laar.
“Ei oska öelda, mitu protsenti seal tõsielu on, kuid ettekujutus, et need noored võisid nii mõelda ja nõnda sõtta minna, on olemas,” ütles Nüganen.
Patriootlik film
Noored näitlejad Alo Kõrve ja Anti Reinthal ise ütlesid, et see töö oli põnev ning nad tegid seda kõike suure entusiasmiga. “Massistseenides oligi kohati tunne, nagu viibiks sõjas,” lisas Kõrve.
Samas märkis Nüganen, et see film ei olnud sõjast, vaid rahust.
Operaator Sergei Astakhov Peterburist ütles, et ta ei mõelnud filmides selle peale, kes on head ja kes halvad, et halvad olid selles filmis just tema kaasmaalased. “Pealegi, see polnud shovinistlik film,” märkis Astakhov, kelle sõnul aitab see kogemus teha tulevikus ka sama patriootilisi filme venelastest.
Pärast suurte tempovahetustega, ent siiski kaasahaaravate massistseenide dialoogidega filmi lõppu ilmub tekst: “1920. aastaks võideldi vere hinnaga välja Eesti Vabariik, 1940. aastal anti Eesti ära ilma ühegi püssipauguta.” Piinlik hakkas.
–>Aarne Mäe
aarne@virumaateataja.ee