|
XXX
Kommentaar: Lääne-Viru oli niru
Virumaa Teataja, neljapäev, 09.10.2003
Koostöö tegemise asemel veavad Ida ja Lääne-Viru vägikaigast. Kunagine ühistöö – virulaste päevad, viru vaimsuse otsingud, on ajalukku hääbunud. Tänaseks on Lääne-Viru jaoks oluline rong läinud, jõhvistamine toimunud, riigiasutused suures osas lahkunud või lahkumas.
Kuidas ja miks jõhvistamine siis toimus, kuis Ida-Viru Läänele ära tegi? Miks on riik valinud jõhvistamispoliitika, ühe maakonna arendamise teise arvelt?
Vastus algab viimase kümnendi tähtsamast sõnast – integratsioonist, lõimimisest. Tõdegem: sajandilõpu optimism mitte-eestlaste integreerimise osas on kadunud, hurraa-integratsioon oma paljudes punktides läbi kukkunud. Keegi ei looda enam, et mitmesajast tuhandest mitte-eestlasest saavad paukselt eesti keelt kõnelevad Eesti riigi kodanikud.
Täna ei kehti Ida-Virus mitu Eesti riigi seadust. Ja riik on seaduste täitmisele käega löönud. Enam ei utsitata umbkeelseid politseinikke, õpetajaid, arste, rääkimata kauplusetöötajatest. Nad saavad südamerahus ja keele umbsuses Ida-Virus edasi toimetada.
Mitte-eestlaste keskmine ja vanem põlvkond on keeleõppele käega löönud, sest on aru saanud: integratsioon käib Eestis kampaaniakorras. Mõelgem kas või venekeelse kooli reformimisele, mille tähtaegu peaaegu iga valitsus muudab.
Sel taustal mõistab Ida-Viru muulane hästi: vaja on lihtsalt järjekordne keeleseaduse täitmise kampaania üle elada. Siis saab rahus ilma eesti keeleta hakkama. Integreerumise – ehk eestikeelsuse ja eestimeelsuse tarvilikkust on mõistnud ja toetanud vaid muulaste noorem põlvkond.
Eesti riik annab enesele aru: hurraa-integratsioon on möödas, Ida-Viru rahvuslik koosseis pole viimase kümnendiga oluliselt muutunud, keeleline olukord samuti ülioluliselt mitte.
Ent eestistada on vaja. eesti meele ja keele levik on Ida-Virus ka riikliku julgeoleku küsimus. Nüüd on valitud pehme eestistamise variant: asutuste suunamise eestistamist vajavasse piirkonda. Asutustega koos tulevad töökohad, riigiasutuste töökohtadega koos tulevad eestikeelsed ja loodetavasti eestimeelsed töötajad. Seega: rahvastiku ümberasustamine tänapäevaseid vahendeid kasutades.
Selline on taust, kus elavad Ida-Virumaa Eesti kodanikud. Iga samm eestistamise poole, Eesti riigi Ida-Virus tugevdamise poole on nende jaoks ellujäämise küsimus. Raske ju vastu pidada ilma oma keele ja kultuurita. Ja kes meist sooviks oma kodumaal lihtsalt välja surra.
Olelusvõitluses pole idavirulased vahendeid kokku hoidnud. Nad on mõistnud – kui Ida-Virusse rohkem Eestit ei tule, lahkuvad nemadki – tänased tegijad, viimased mohikaanlased.
Hurraa-integratsiooni lõpp ja pehme eestistamise algus on vesi Ida-Viru eestvõitlejate veskile. Riigile ebamugav, kuid Ida-Virule soodne olukord oli vaja ära kasutada. Kasutatigi. Eduka lobitööga tuuakse aina enam riigiasutusi Rakverest ära. Tundub, et käima läks kogunisti võidujooks – millise ametkonna suudame veel ära veenda.
Ida-Viru ellujäämisvõitluse kõrval on aga ülbelt ja isemeelselt toiminud naaber – Lääne-Viru. Oleme deklareerinud: meie pole niru. Ja kui me pole niru, siis peab olema seda üks teine Viru. Meie identiteet on paljuski põhinenud enese naabritest paremaks pidamisel. Et, ah – tahmane põlevkivimaa, mis sealt tahta.
Uskusime pikka aega, et oleme parim Virumaa ja selle süda. Ja et Rakvere on Virumaa pealinn. Kes meist, läänevirulastest pole Virumaast ja oma asukohast rääkides täpsustanud: oleme läänest, meil pole saastet, muulasi, maffiat. Ja kordasime nii kuis jõudsime: Rakvere oli ja on igavesest ajast igavesti Virumaa pealinn.
Selle eneseuhkust õhutava tõdemusega pole kahjuks täna midagi enamat peale hakata, kui võpsikus vastu rinda lüüa ja varblasi peletada. Reaalus on teine.
Tõdegem ausalt: mitte kunagi varem ajaloos pole Jõhvis olnud nii palju Virumaa pealinna kui täna. Ja Rakvere pole kunagi varem oma ajaloo jooksul olnud nii vähe Virumaa pealinn kui täna.
Läänevirulaste idapoolne naaber, kellele suurevennalikult pai tehti ja kaasa tunti, on tänaseks suurele vennale koha kätte näidanud.
Samas usun: see lüüasaamine ja selle tunnistamine on ülivajalik. Et liigne nina püsti olek asenduks analüüsiga. Läänevirulaste tarkust näitab täna see, kas siin hakatakse otsima süüdlasi või edasiminekuteed.
Kas julgetakse tunnistada: Lääne-Viru oli niru, rong on läinud. Siiski – hulk teisi ronge on veel teel.
Täna muutub aina olulisemaks maakonna maine loomine. Täna tuleb alustada lihtsatest küsimustest: kes me siis siin Lääne-Virus oleme? Miks me oleme ja kuidas oleme? Milline on meie nägu? Millised on meie tugevad ja nõrgad kohad? Ja kui palju ning mismoodi oleme virulased? Ja mil moel sellest kiiresti ja kõva häälega kogu Eestile teada anda.
Ja veel – neile küsimustele tuleb vastata ausalt peegli ees seistes ja ilma loosungiteta a`la Rakvere on igavesest ajast igavesti Virumaa pealinn…
Aga kui maakonnale olulised küsimused jäävad lähiajal vastuseta, peame paari aasta pärast tõdema, et ka järgmised rongid on meist mööda kihutanud. Kui aga vastame ausalt ja toimime oskuslikult, sünnib maakonna uus maine.
Rein Sikk
rein@virumaateataja.ee
|
Uudised
VE: Sikk, Rein – ajakirjanik
President teeb süsti …
(29.10.2002)
President Arnold Rüütel käitub maakonnavisiitidel nagu hea külatohter, kes hoiab kätt, vaatab silma, kuulab ära, teeb pai ja lõpuks tervendava süsti. Ja kuigi süstlas võib olla vaid destilleeritud vee tilk, ei enamat, kestab selle mõju aastaid.
Presidendi tasuta tulnud süst on tihti isegi mõjusam kui ääremaadele suunatud rahavood.
“Tere tulemast meie palavalt ja sügavasti armastatud president, härra Arnold Rüütel,” kajab üle vinge talvetuule Tudu külas Ida- ja Lääne Virumaa veerel, kus särasilme rahvariideis naine kesk lumehangi riigi esimesel mehel kätt surub. Kõrval seisavad, ninad veidi punased, kohaliku lasteaia mudilased, igaühel sinimustvalge lipuke pihus. Liimiga toikakeste külge kinnitatud paberitükke on jõnglased ise värvipliiatsitega kirjanud, külapoes ju pisikesi paberist riigilippe ei müüda. Paarkümmend kilomeetrit eemal, teises külakeses, teevad kodutütred presidendile esitatava luulekavaga viimast proovi. Laual ja kandikuil kõrguvad memmede küpsetatud porgandi- ja põdralihapirukate mäed.
Eesti presidendi maakonnavisiidid on sürrealistlik kogum isamaalisest ja kodukoha patriotismist, stressist, pöörasest rabelemisest ja hea tsaari unelmast. Hiljem arvatakse külades aega selle järgi, mis oli enne ja mis pärast presidendi visiiti.
Tudu memm tõmbab oma kortsulise käega üle hallide juuste ja ütleb särasilmil: “Kuuekümne viie aasta eest tegi president Päts siia pai, kui meie külas käis. Ja nüüd nägin siinsamas Rüütli härra ka ära!”
Ta on õnne tipul. Nagu kümned teisedki käepigistuse saanud, sajad teeveeres külma tuult trotsides vaadanud. “Kujutage ette, Arnold Rüütel ise, tuli meie külakest vaatama, milline au ja tunnustus!” kajab sosin teeveertest. Ning külarahva eneseusk on taevani tõusnud.
Presidendi maakonnavisiidiks valmistumine annab külarahvale ühistegevust ja ühes rütmis hingamist nädalateks. Ikka parimate koogiretseptide ülesotsimine, rahvariiete triikimine ja loomulikult presidendipaarile traditsioonilise villasoki või kindapaari kudumine. Hiljem kui vilkuritega masinad minema kihutavad saab presidendist folkloor, külajuttude ja lastelastele räägitavate mälestuste sisu.
Isegi kui Eesti president Arnold Rüütli ainsamaks ametiülesandeks oleks vaid maakonnavisiitide korraldamine, piisaks sellest hulga elujõu andmiseks. Täiesti tavaline külapood, pagariäri või puidufirma muutuvad presidendi läbiastumise järel kullakarvalisteks. Presidendi käepuudutus või jalajälg teeb tavalise eriliseks.
Meeldigu see või mitte, kuid Rüütli ümber hõljub aina võimsamalt peale isamaale vabaduse tooja ka maarahva suurima sõbra oreool. Selle ärakasutamisest on Eestile üksnes kasu. Sest mis võiks olla riigile olulisem kui õnnelikud kodanikud, kellel president külas käinud. Mis sest, et külaskäik kestab tunnikese. Mõju jätkub aastateks. Ehk niikaua kuni teisedki poliitikud suudavad avastada oma õnnetoomise retsepti.
XXX
Kommentaar: Lääne-Viru oli niru
Virumaa Teataja, neljapäev, 09.10.2003
Koostöö tegemise asemel veavad Ida ja Lääne-Viru vägikaigast. Kunagine ühistöö – virulaste päevad, viru vaimsuse otsingud, on ajalukku hääbunud. Tänaseks on Lääne-Viru jaoks oluline rong läinud, jõhvistamine toimunud, riigiasutused suures osas lahkunud või lahkumas.
Kuidas ja miks jõhvistamine siis toimus, kuis Ida-Viru Läänele ära tegi? Miks on riik valinud jõhvistamispoliitika, ühe maakonna arendamise teise arvelt?
Vastus algab viimase kümnendi tähtsamast sõnast – integratsioonist, lõimimisest. Tõdegem: sajandilõpu optimism mitte-eestlaste integreerimise osas on kadunud, hurraa-integratsioon oma paljudes punktides läbi kukkunud. Keegi ei looda enam, et mitmesajast tuhandest mitte-eestlasest saavad paukselt eesti keelt kõnelevad Eesti riigi kodanikud.
Täna ei kehti Ida-Virus mitu Eesti riigi seadust. Ja riik on seaduste täitmisele käega löönud. Enam ei utsitata umbkeelseid politseinikke, õpetajaid, arste, rääkimata kauplusetöötajatest. Nad saavad südamerahus ja keele umbsuses Ida-Virus edasi toimetada.
Mitte-eestlaste keskmine ja vanem põlvkond on keeleõppele käega löönud, sest on aru saanud: integratsioon käib Eestis kampaaniakorras. Mõelgem kas või venekeelse kooli reformimisele, mille tähtaegu peaaegu iga valitsus muudab.
Sel taustal mõistab Ida-Viru muulane hästi: vaja on lihtsalt järjekordne keeleseaduse täitmise kampaania üle elada. Siis saab rahus ilma eesti keeleta hakkama. Integreerumise – ehk eestikeelsuse ja eestimeelsuse tarvilikkust on mõistnud ja toetanud vaid muulaste noorem põlvkond.
Eesti riik annab enesele aru: hurraa-integratsioon on möödas, Ida-Viru rahvuslik koosseis pole viimase kümnendiga oluliselt muutunud, keeleline olukord samuti ülioluliselt mitte.
Ent eestistada on vaja. eesti meele ja keele levik on Ida-Virus ka riikliku julgeoleku küsimus. Nüüd on valitud pehme eestistamise variant: asutuste suunamise eestistamist vajavasse piirkonda. Asutustega koos tulevad töökohad, riigiasutuste töökohtadega koos tulevad eestikeelsed ja loodetavasti eestimeelsed töötajad. Seega: rahvastiku ümberasustamine tänapäevaseid vahendeid kasutades.
Selline on taust, kus elavad Ida-Virumaa Eesti kodanikud. Iga samm eestistamise poole, Eesti riigi Ida-Virus tugevdamise poole on nende jaoks ellujäämise küsimus. Raske ju vastu pidada ilma oma keele ja kultuurita. Ja kes meist sooviks oma kodumaal lihtsalt välja surra.
Olelusvõitluses pole idavirulased vahendeid kokku hoidnud. Nad on mõistnud – kui Ida-Virusse rohkem Eestit ei tule, lahkuvad nemadki – tänased tegijad, viimased mohikaanlased.
Hurraa-integratsiooni lõpp ja pehme eestistamise algus on vesi Ida-Viru eestvõitlejate veskile. Riigile ebamugav, kuid Ida-Virule soodne olukord oli vaja ära kasutada. Kasutatigi. Eduka lobitööga tuuakse aina enam riigiasutusi Rakverest ära. Tundub, et käima läks kogunisti võidujooks – millise ametkonna suudame veel ära veenda.
Ida-Viru ellujäämisvõitluse kõrval on aga ülbelt ja isemeelselt toiminud naaber – Lääne-Viru. Oleme deklareerinud: meie pole niru. Ja kui me pole niru, siis peab olema seda üks teine Viru. Meie identiteet on paljuski põhinenud enese naabritest paremaks pidamisel. Et, ah – tahmane põlevkivimaa, mis sealt tahta.
Uskusime pikka aega, et oleme parim Virumaa ja selle süda. Ja et Rakvere on Virumaa pealinn. Kes meist, läänevirulastest pole Virumaast ja oma asukohast rääkides täpsustanud: oleme läänest, meil pole saastet, muulasi, maffiat. Ja kordasime nii kuis jõudsime: Rakvere oli ja on igavesest ajast igavesti Virumaa pealinn.
Selle eneseuhkust õhutava tõdemusega pole kahjuks täna midagi enamat peale hakata, kui võpsikus vastu rinda lüüa ja varblasi peletada. Reaalus on teine.
Tõdegem ausalt: mitte kunagi varem ajaloos pole Jõhvis olnud nii palju Virumaa pealinna kui täna. Ja Rakvere pole kunagi varem oma ajaloo jooksul olnud nii vähe Virumaa pealinn kui täna.
Läänevirulaste idapoolne naaber, kellele suurevennalikult pai tehti ja kaasa tunti, on tänaseks suurele vennale koha kätte näidanud.
Samas usun: see lüüasaamine ja selle tunnistamine on ülivajalik. Et liigne nina püsti olek asenduks analüüsiga. Läänevirulaste tarkust näitab täna see, kas siin hakatakse otsima süüdlasi või edasiminekuteed.
Kas julgetakse tunnistada: Lääne-Viru oli niru, rong on läinud. Siiski – hulk teisi ronge on veel teel.
Täna muutub aina olulisemaks maakonna maine loomine. Täna tuleb alustada lihtsatest küsimustest: kes me siis siin Lääne-Virus oleme? Miks me oleme ja kuidas oleme? Milline on meie nägu? Millised on meie tugevad ja nõrgad kohad? Ja kui palju ning mismoodi oleme virulased? Ja mil moel sellest kiiresti ja kõva häälega kogu Eestile teada anda.
Ja veel – neile küsimustele tuleb vastata ausalt peegli ees seistes ja ilma loosungiteta a`la Rakvere on igavesest ajast igavesti Virumaa pealinn…
Aga kui maakonnale olulised küsimused jäävad lähiajal vastuseta, peame paari aasta pärast tõdema, et ka järgmised rongid on meist mööda kihutanud. Kui aga vastame ausalt ja toimime oskuslikult, sünnib maakonna uus maine.
Rein Sikk
rein@virumaateataja.ee