Eenok Haamer tahab oma ametis pidevalt põleda
Laupäev 26.10.2002
Eesti ühe nimekaima hingekarjase professor Eenok Haameri (pildil) arvates ihkab enamik meist kellegi varjus olla, sest nii on kergem elus hakkama saada. Kuidas tegelikult on?
Eenok Haameri «valdused» algavad Tartust paarikümne kilomeetri kauguselt Kukemetsast ja ulatuvad Rannapungerja juures kunagise Liivimaa piirini välja. Vähe sellest – Mustvee, Lohusuu ja Maarja-Magdaleena koguduse õpetaja koolitab rektorina enda rajatud Tartu Teoloogia Akadeemias ka tulevasi hingekarjaseid.
Tema kolm kirikuõpetajast poega Naatan, Markus ja Siimeon võivad ennast aga ainsana tänases Eestis pidada juba kolmanda põlve hingekarjaseks.
«Lohusuu on väljasurnud kant, noored on lahkunud ja väga paljud külad olematuks saanud,» maalib õpetaja Haamer pildi oma valdustest. «Vaid nende jäänused hingitsevad veel. Inimesed virelevad väga vaeses olukorras. Ammu enam ei jõua sinna bussid.»
Haamer teab, et enamasti on tegemist lesknaistega, kes püüavad kodukotust alles hoida. «Viimasel ajal ei jõua nad isegi enam lehma pidada. Palju on meeleheidet, kuigi see pole eriti suitsiidialdis piirkond. Kirikuni on sageli üle kümne kilomeetri, nad ei pääse ligi.»
Seepärast muretses õpetaja piiritaguse sõpruskoguduse abiga bussi. Pühapäevahommikuti veereb see läbi väljasurevate külade ja kogub kirikulised kokku.
Kustumine on toimunud õpetaja enda silmade all. 1965ndal, paar aastat pärast Mustveesse saabumist, käis Haamer Kodassaare külas lapsi ristimas. «Hiljuti matsin sealse viimase elaniku,» ohkab ta. «Maaparandus oli maa segi pööranud, üksnes karujäljed olid näha. Masendus tuli peale. Üks saatjatest rääkis, et neljakümnendate lõpus oli külas 38 noort inimest. Kus on nad nüüd?»
Haamer mõtiskleb, et kui kunagi tehti metsast põldu ja Kodassaare hakkas oma inimesi toitma, siis kust saavad sellest külast pärit inimesed oma leiva täna? Pärast kooli lõpetamist lähevad noored ka regiooni pealinnast Mustveest minema.
«Siin pole tööd ega rakendust. Meile jäävad vaid need, kes pole mujalt tulusat otsa leidnud. Suvise kurgi- ja tomatikasvatamisega püüavad varuda kogu aastaks endale ülalpidamise.»
Mustvee rahva hingekarjane ei imesta, et raske elu lohutuseks pruugib rahvas liigselt tulivett ja istub seejärel rahumeeli rooli. «Nii saavad need vähesedki noored mehed, kes meile veel jäänud, hukka.»
«Kui 1937. aastal oli Maarja-Magdaleena koguduse hingekirjas 17 000 inimest, siis nüüd kõigest 117,» toob Haamer välja kaks kõnekat arvu. Õpetaja arvates on masendav, kuidas Vene ajal sisse rännanud rahvas elab. «Neil poleks oma hingele nagu midagi tarvis. Nad isegi ei tea, mida nad vajavad, või on see teadmine veel väga nõrk.»
Ainult surnuaiapühadel on inimesi rohkem näha. «Eesti rahval on lahkunutega olnud alati teistsugune side. Kui nad tulevad surnuaeda, siis nad tunnetavad seda, kuigi ei mäleta. Aga pühakirja lugemise ajal kukuvad nad sageli magusasti juttu ajama. Olen mõelnud, miks nad siis üldse tulevad sinna.»
Haameri sõnul on neil teised prioriteedid. «Nad tahaksid olla jõukad ja kadestavad neid, kes juba on jõukad. Aga unustavad ära, et selles maailmas on ka midagi muud.» Mustvees on pilt siiski teine. Seal ei visata kiriku aknaid sisse ja rahvas ei lobise teenistuse ajal.
«Kui jumalakojad kipuvad tühjaks jääma, peab inimestel teine jumal olema,» urgitsen.
«Järjest suuremale osale on saanud kümme sõrme nende jumalaks,» ütleb Haamer vaikselt ja jutustab Kärasi külast, kus mõnes peres on ka nooremat rahvast. «Müttavad ja mässavad, et põlluharimisega kuidagi jalad alla saada. Aga töö, mida nad teevad, käib neile selgelt üle jõu. Nad rabavad ka pühapäeval.»
Haamer teab, et läbi aegade on pühapäev sealkandis suurem tööpäev olnud kui mõni nädalapäev. Kui töö vajab tegemist, ei saa ju kirikusse tulla. Haamer imestab, et kuigi kolhoosid on ammu loojakarjas, elab kunagine mentaliteet visalt edasi. «Teiselt poolt on kiriku ülesande endale võtnud sensitiivid,» arutleb Haamer. «Eestlaste hulgas on tohutult palju sensitiive.»
Haameri sõnul on ära kadunud teadmine, et kirikuõpetaja on ühtlasi hingekarjane. «Kiriku uksel jätan igaühega kättpidi jumalaga ja vaatan talle otsa. Mõne inimese kehahoiakust on märgata, et temaga on midagi korrast ära. Siis on võimalik aidata. Aga kui ta kiivalt seda varjab, olen ma jõuetu. Ma ei lähe ju igat inimest lahti murdma.»
Õpetaja teab oma rahvast. Teab sageli ka seda, kes on psühhoneuroloogiahaiglas ravi saanud või kel on suitsiidirisk. «Mõne inimese elu olen sedasi hoidnud. Kui ma näen, et keegi on riskigrupis ja mitu pühapäeva pole kirikusse tulnud, tuleb ta kiiresti üles otsida.»
Haameri pikk kogemus ütleb, et ennekõike peaksid kirikus just need käima, kes on alkoholiga kimpus olnud. «Kui inimene käib hoolega armulaual, on see üks abivahend, et suitsiidikatsed ei korduks.»
Haameri arvates vajab Eesti väga palju hingehoidjaid. Tartu Teoloogia Akadeemia rektorina tahaks professor Haamer, et vähemalt tema õpilased oleksid suutelised inimeste hinge hoidma. «Ei saa nii, et ma lihtsalt hoian inimese hinge,» sõnab Haamer. «Liiga palju koormaid ei saa enda peale võtta. Kui ma ei suuda seda edasi anda, tuleb see minule, võtab tegutsemistahte ja tapab.»
Ventiil peab olema. Vaimuliku jaoks on selliseks ventiiliks ühendus jumalaga. «Õige kirikuõpetaja on vaid vahetalitaja jumala ja inimese vahel.» Haamer tunnistab, et on alati oma jumalaga ühenduses. «Kui ma ei tea, mida teha, siis ma palvetan ehk võtan otseühenduse Temaga.»
Haameri jaoks on käte peale panemine riskantne tegevus. «Sa ei tea, mis hädad inimesel võivad olla, ja võid löögi endale saada.»
Mustvee hingekarjane pole rahul mitte üksnes kiriku, vaid ka iseendaga. Tema arvates peab selles ametis pidevalt põlema. «Siis lähed kantslisse ja võib tulla plahvatus. Ma näen, et sõnum jõuab ka kohale. «Täna sa rääkisid just minu jaoks,» ütleb inimene uksel, kui ma teda kätlen ja talle sügavalt silma vaatan.»
Kui kirikuõpetaja on vaid vaimulik ametnik, siis on jokk, muutub Haamer resoluutseks ja teatab: «Kirik peab olema organism, kõige õudsem on, kui temast jääb järele vaid organisatsioon, kui kiriku otsad lõpevad Toompeal, seal ollakse endaga veel ka rahul. Ja kui see organisatsioon püüab iga hinna eest ennast säilitada, siis on katastroof.»
«Kas meil nii ongi?»
Haamer puurib mind pikalt.
«Te olete õigesti aru saanud,» ja ohkab. «See teebki mind haigeks.» Haamer jutustab, kuidas iseseisvuse taastamise järel hakkasid kirikuõpetajad tundma ennast tähtsate persoonidena. «Nad pole tänaseni suutnud kõrgustest alla tulla. See on valusalt kätte maksnud.»
Häda on selles, et paljud ametivennad on endisest ajast oma alaväärsuskompleksi kaasa võtnud ja hakkavad üha enam härraskiriku eeskuju järgima. «Kahe-kolmekümnendatel oli eesti kirikuõpetaja suurem saks kui saksa kirikuõpetaja,» kordab Eenok Haamer oma isa Harri mõtet, et saksa pastorid olid paremad eestlase hingehoidjad kui Eesti enda pastorid.
«Meie jaoks on siin- ja sealpoolsus reaalsus,» seletab õpetaja Haamer. «Meie jaoks pole surm mingi lahutus. Kui inimene astub üle surma läve, on ta ikka siin ilmas.» Teoloogiaprofessor on aastaid uurinud eestlase usku. Seepärast julgeb ta kinnitada, et meie esivanemad pole tundnud paanilist hirmu surma ees nagu germaanlased. «Regivärsilistes lauludes ei räägita surmast.»
Haameri sõnul on eestlase jumal olnud kogu aeg tema lähedal.
«Alles pärast Põhjasõda võeti venelastelt üle arusaamine, et jumal on kusagil kõrgel ja keiser kaugel.» Kõige täpsemalt on Haameri arvates eestlase usu lihtsat mudelit sõnastanud Anna Haava: «mu südames on sünnipäev (…), mu jumal on mu ligidal, ma olen ta varju all kui laps, kes isa süles». «Iga inimene vajab varju. Inimene, kes tunneb ennast varju all olevat, on tugev. Selline inimene ei pane kätt oma elu külge ka siis, kui olukord tundub lootusetu.»
–>Peeter Ernits
peeter.ernits@postimees.ee
Uudised
VE: Haamer, Eenok
Eenok Haamer tahab oma ametis pidevalt põleda
Laupäev 26.10.2002
Eenok Haameri «valdused» algavad Tartust paarikümne kilomeetri kauguselt Kukemetsast ja ulatuvad Rannapungerja juures kunagise Liivimaa piirini välja. Vähe sellest – Mustvee, Lohusuu ja Maarja-Magdaleena koguduse õpetaja koolitab rektorina enda rajatud Tartu Teoloogia Akadeemias ka tulevasi hingekarjaseid.
Tema kolm kirikuõpetajast poega Naatan, Markus ja Siimeon võivad ennast aga ainsana tänases Eestis pidada juba kolmanda põlve hingekarjaseks.
«Lohusuu on väljasurnud kant, noored on lahkunud ja väga paljud külad olematuks saanud,» maalib õpetaja Haamer pildi oma valdustest. «Vaid nende jäänused hingitsevad veel. Inimesed virelevad väga vaeses olukorras. Ammu enam ei jõua sinna bussid.»
Haamer teab, et enamasti on tegemist lesknaistega, kes püüavad kodukotust alles hoida. «Viimasel ajal ei jõua nad isegi enam lehma pidada. Palju on meeleheidet, kuigi see pole eriti suitsiidialdis piirkond. Kirikuni on sageli üle kümne kilomeetri, nad ei pääse ligi.»
Seepärast muretses õpetaja piiritaguse sõpruskoguduse abiga bussi. Pühapäevahommikuti veereb see läbi väljasurevate külade ja kogub kirikulised kokku.
Kustumine on toimunud õpetaja enda silmade all. 1965ndal, paar aastat pärast Mustveesse saabumist, käis Haamer Kodassaare külas lapsi ristimas. «Hiljuti matsin sealse viimase elaniku,» ohkab ta. «Maaparandus oli maa segi pööranud, üksnes karujäljed olid näha. Masendus tuli peale. Üks saatjatest rääkis, et neljakümnendate lõpus oli külas 38 noort inimest. Kus on nad nüüd?»
Haamer mõtiskleb, et kui kunagi tehti metsast põldu ja Kodassaare hakkas oma inimesi toitma, siis kust saavad sellest külast pärit inimesed oma leiva täna? Pärast kooli lõpetamist lähevad noored ka regiooni pealinnast Mustveest minema.
«Siin pole tööd ega rakendust. Meile jäävad vaid need, kes pole mujalt tulusat otsa leidnud. Suvise kurgi- ja tomatikasvatamisega püüavad varuda kogu aastaks endale ülalpidamise.»
Mustvee rahva hingekarjane ei imesta, et raske elu lohutuseks pruugib rahvas liigselt tulivett ja istub seejärel rahumeeli rooli. «Nii saavad need vähesedki noored mehed, kes meile veel jäänud, hukka.»
«Kui 1937. aastal oli Maarja-Magdaleena koguduse hingekirjas 17 000 inimest, siis nüüd kõigest 117,» toob Haamer välja kaks kõnekat arvu. Õpetaja arvates on masendav, kuidas Vene ajal sisse rännanud rahvas elab. «Neil poleks oma hingele nagu midagi tarvis. Nad isegi ei tea, mida nad vajavad, või on see teadmine veel väga nõrk.»
Ainult surnuaiapühadel on inimesi rohkem näha. «Eesti rahval on lahkunutega olnud alati teistsugune side. Kui nad tulevad surnuaeda, siis nad tunnetavad seda, kuigi ei mäleta. Aga pühakirja lugemise ajal kukuvad nad sageli magusasti juttu ajama. Olen mõelnud, miks nad siis üldse tulevad sinna.»
Haameri sõnul on neil teised prioriteedid. «Nad tahaksid olla jõukad ja kadestavad neid, kes juba on jõukad. Aga unustavad ära, et selles maailmas on ka midagi muud.» Mustvees on pilt siiski teine. Seal ei visata kiriku aknaid sisse ja rahvas ei lobise teenistuse ajal.
«Kui jumalakojad kipuvad tühjaks jääma, peab inimestel teine jumal olema,» urgitsen.
«Järjest suuremale osale on saanud kümme sõrme nende jumalaks,» ütleb Haamer vaikselt ja jutustab Kärasi külast, kus mõnes peres on ka nooremat rahvast. «Müttavad ja mässavad, et põlluharimisega kuidagi jalad alla saada. Aga töö, mida nad teevad, käib neile selgelt üle jõu. Nad rabavad ka pühapäeval.»
Haamer teab, et läbi aegade on pühapäev sealkandis suurem tööpäev olnud kui mõni nädalapäev. Kui töö vajab tegemist, ei saa ju kirikusse tulla. Haamer imestab, et kuigi kolhoosid on ammu loojakarjas, elab kunagine mentaliteet visalt edasi. «Teiselt poolt on kiriku ülesande endale võtnud sensitiivid,» arutleb Haamer. «Eestlaste hulgas on tohutult palju sensitiive.»
Haameri sõnul on ära kadunud teadmine, et kirikuõpetaja on ühtlasi hingekarjane. «Kiriku uksel jätan igaühega kättpidi jumalaga ja vaatan talle otsa. Mõne inimese kehahoiakust on märgata, et temaga on midagi korrast ära. Siis on võimalik aidata. Aga kui ta kiivalt seda varjab, olen ma jõuetu. Ma ei lähe ju igat inimest lahti murdma.»
Õpetaja teab oma rahvast. Teab sageli ka seda, kes on psühhoneuroloogiahaiglas ravi saanud või kel on suitsiidirisk. «Mõne inimese elu olen sedasi hoidnud. Kui ma näen, et keegi on riskigrupis ja mitu pühapäeva pole kirikusse tulnud, tuleb ta kiiresti üles otsida.»
Haameri pikk kogemus ütleb, et ennekõike peaksid kirikus just need käima, kes on alkoholiga kimpus olnud. «Kui inimene käib hoolega armulaual, on see üks abivahend, et suitsiidikatsed ei korduks.»
Haameri arvates vajab Eesti väga palju hingehoidjaid. Tartu Teoloogia Akadeemia rektorina tahaks professor Haamer, et vähemalt tema õpilased oleksid suutelised inimeste hinge hoidma. «Ei saa nii, et ma lihtsalt hoian inimese hinge,» sõnab Haamer. «Liiga palju koormaid ei saa enda peale võtta. Kui ma ei suuda seda edasi anda, tuleb see minule, võtab tegutsemistahte ja tapab.»
Ventiil peab olema. Vaimuliku jaoks on selliseks ventiiliks ühendus jumalaga. «Õige kirikuõpetaja on vaid vahetalitaja jumala ja inimese vahel.» Haamer tunnistab, et on alati oma jumalaga ühenduses. «Kui ma ei tea, mida teha, siis ma palvetan ehk võtan otseühenduse Temaga.»
Haameri jaoks on käte peale panemine riskantne tegevus. «Sa ei tea, mis hädad inimesel võivad olla, ja võid löögi endale saada.»
Mustvee hingekarjane pole rahul mitte üksnes kiriku, vaid ka iseendaga. Tema arvates peab selles ametis pidevalt põlema. «Siis lähed kantslisse ja võib tulla plahvatus. Ma näen, et sõnum jõuab ka kohale. «Täna sa rääkisid just minu jaoks,» ütleb inimene uksel, kui ma teda kätlen ja talle sügavalt silma vaatan.»
Kui kirikuõpetaja on vaid vaimulik ametnik, siis on jokk, muutub Haamer resoluutseks ja teatab: «Kirik peab olema organism, kõige õudsem on, kui temast jääb järele vaid organisatsioon, kui kiriku otsad lõpevad Toompeal, seal ollakse endaga veel ka rahul. Ja kui see organisatsioon püüab iga hinna eest ennast säilitada, siis on katastroof.»
«Kas meil nii ongi?»
Haamer puurib mind pikalt.
«Te olete õigesti aru saanud,» ja ohkab. «See teebki mind haigeks.» Haamer jutustab, kuidas iseseisvuse taastamise järel hakkasid kirikuõpetajad tundma ennast tähtsate persoonidena. «Nad pole tänaseni suutnud kõrgustest alla tulla. See on valusalt kätte maksnud.»
Häda on selles, et paljud ametivennad on endisest ajast oma alaväärsuskompleksi kaasa võtnud ja hakkavad üha enam härraskiriku eeskuju järgima. «Kahe-kolmekümnendatel oli eesti kirikuõpetaja suurem saks kui saksa kirikuõpetaja,» kordab Eenok Haamer oma isa Harri mõtet, et saksa pastorid olid paremad eestlase hingehoidjad kui Eesti enda pastorid.
«Meie jaoks on siin- ja sealpoolsus reaalsus,» seletab õpetaja Haamer. «Meie jaoks pole surm mingi lahutus. Kui inimene astub üle surma läve, on ta ikka siin ilmas.» Teoloogiaprofessor on aastaid uurinud eestlase usku. Seepärast julgeb ta kinnitada, et meie esivanemad pole tundnud paanilist hirmu surma ees nagu germaanlased. «Regivärsilistes lauludes ei räägita surmast.»
Haameri sõnul on eestlase jumal olnud kogu aeg tema lähedal.
«Alles pärast Põhjasõda võeti venelastelt üle arusaamine, et jumal on kusagil kõrgel ja keiser kaugel.» Kõige täpsemalt on Haameri arvates eestlase usu lihtsat mudelit sõnastanud Anna Haava: «mu südames on sünnipäev (…), mu jumal on mu ligidal, ma olen ta varju all kui laps, kes isa süles». «Iga inimene vajab varju. Inimene, kes tunneb ennast varju all olevat, on tugev. Selline inimene ei pane kätt oma elu külge ka siis, kui olukord tundub lootusetu.»
–>Peeter Ernits
peeter.ernits@postimees.ee