18. veebruar

* 18.02.1268 – Virumaale tungisid novgorodlased vürts Dmitri ja pihkvalased oma leedulasest vürsti Daumantase juhtimisel ja põrkusid Rakvere lähistel ühe jõe (arvatavasti Kunda jõe) ääres kokku Harju Viru ordu ja Tartu piiskopkonna vägedega. Lahingud olid ägedad ja ohvriterohked,mõlemad pooled kandsid tõsiseid kaotusi ja langenute seas oli ka mitmeid nimekaid mehi, nende seas Tartu piiskop Aleksander.
* 18.02.1921 – Narvas sündis arstiteadlane ja kultuuriloolane Ilo Käbin. Eesti kaitseväes oli allohvitseriks velskeri ametis ja 1943. a oli Saksa sõjaväes. 28.01.1944. a siirdus Soome, kus teenis Peastaabis sõjaväeametnikuna ja oli arsti abiks välismaa vabatahtlike vastuvõtupunktis Helsingi sõudestaadionil ja Malmis. Augustis oli rindel Vuoksel arstina ja Eestisse saadeti tagasi 19.08.1944.a. Keila laagri asemel õnnestus I. Käbinil pääseda Rootsi ja seal alustas ta õpinguid Uppsala ülikoolis arstiteaduskonnas lõpetades selle 1950.a. Pärast ülikooli lõpetamist töötas kirurgina ja tegeles erapraksisega, Lundi ülikoolis kaitses doktorikraadi. I. Käbini sulest on ilmunud palju artikleid ja raamatuid Eesti kultuuriloost ja meditsiiniajaloost. Tartu Ülikool hindas tema uurimislikke tõid K. E. von Baeri mälestusmedaliga, elab Stockholmis. I. Käbina kohta on hulgaliselt materjale Kohtla ajalooringi kogudes ning seal on ka tema sugupuu ja annetuste ja kinkidena saadetud I. Käbina tööd.
* 18.02.1996 – Põlevkivimuuseumi Valges saalis avati madude näitus, mille üheks ligitõmbajaks oli maailma suurim, 9 meetri pikkune võrkpüüton. Mulle on meelde jäänud üks huvitav seik sellest näitusest, nimelt maod saabusid Kohtla-Järvele küllaltki hilja ja seetöttu laeti nad lihtsalt maha. Hommikul pidi algama näituse ülespanemine ja komplekteerimine. Kaasas oli ka üks parajalt suur alligaator, kes toodi kohale oma koduga (parajalt suure vanniga) kuhu aga sel õhtul ei õnnestunud vett sisse lasta. Hommikul, kui tulin ust avama, kuulsin järsku mingit hirmsat kraapimist ja läbi uksepilu piiludes avastasin, et vaene alligaator ei tahtnud üldse ilma veeta elada ja püüdis vannist välja saada, laiutades pidevalt oma hirmsaid lõugu. Õnneks tulid peagi ka näituse üleapanijad ja seekord ei olnudki vaja end ohveriks tuues ennast toiduks pakkuda.