Nimi ei riku meest, kui mees ise nime teeb
Kõik me oleme kuulnud anekdootlikest lugudest, mis on tuld võtnud ühe või teise inimese kummalisest ja teinekord ka üsna tavalisest nimest, kuid siiski ootamatust nimekombinatsioonist.
ETV lastesaates Mõmmi Aabits on karulastel nimetähed kõhu peal. Oma suure, rahuliku ja heasüdamliku imago tõttu hakati ka Rakvere linnapead Matti Jõed Karu Mattiks kutsuma. Foto: Eesti Televisioon |
Tihti ei saagi sotti, kas mõni lustlik lugu on anekdoot või pärineb see tõsielust. Tahtmata kedagi isiklikult solvata ja lootes inimeste tervele huumorile, järgnevad siinkohal mõningad näited.
Olev Ait ja Arva Ants
Vist levinuim anekdoot vestab Ait Olevist, kel tekkis probleeme sõjaväes oma nime väljaütlemisega. Küsimusele, mis su nimi on, vastanud noormees mõistagi Olev Ait, mis kuuldavale lastes kõlab nagu “ole vait!”. Selline reageering ohvitserile loomulikult ei meeldinud ning Olev-poisile oli karts sedakorda garanteeritud.
Aga ka päriselu annab analoogilise näite. Väike-Maarja mail teatakse rääkida traktoristist, kelle nimi oli Ants Arva. Kord pidanud miilits mehe külavaheteel kinni ja küsinud nime. “Arva Ants,” oli vastus nobe tulema.
Miilits, kelle eesnimi omakorda Ants oli, aimas ka teistkordsel üleküsimisel vastuses pilget ning tema reaktsiooni võite vaid ette kujutada.
Kui keegi Ann Õun ühes USA lennujaama piiripunktis pärimise peale oma nime ütles, pidi ta kaua asjade olemust lahti seletama, sest kõlab ju see nimevariant inglise keeles nagu unknown (teadmata). Teadmata on ka see, kas viimane asi tegelikult aset leidis või kuulub seegi nali rahvafolkloori.
Järgnev on aga sulatõsi. Kunagi läks üks Kalamehe-nimeline rakverlane kalastusluba taotlema. Inspektsioonis küsitud nime. “Kalamees,” vastas Kalamees. “Eks me ole siin kõik väikestviisi kalamehed,” mugistati seepeale naerda. “Aga ütle nüüd oma nimi ka ikka.”
Teine kord saadeti üks Viru-Nigula mees Viru-Jaagupisse telliskivi järele. Sõitis oma kastiautoga terve küla läbi – telliskive ei kusagil. Alles ülemustelt telefonitsi asjaolude kohta täpsemalt üle küsides selgus, et Telliskivi Mihkel (eesnimi pole kindel) ootab bussijaama juures juba pool päeva.
Kus suitsu, seal koni
Klassikaks on saanud humorist Eino Baskini vana vinüülplaat, kus muude naljalugude sees ka Priit Aimla lugu nimedest pärast abielu a la Palk-Palgi või Palk Palga.
Ka reaalsed abielud on pakkunud lustakaid lahendusi. Kord oli kaheteistkümneliikmelises üliõpilasmalevas kaks tipi-tudengit – Villu Karu ja Maarika Rebane. Loomulikult nad abiellusid. Ja nii sai Rebasest Karu.
Rakveres teatakse rääkida ka doktor Korstnast, kelle neiupõlvenimi oli Suits. Või oli see vastupidi.
Suitsudega on muudki juhtunud. Tartus elav Anneli Suits istus hambaarsti järjekorras. Tuli tohtriabi uksele ja hüüdis sisse Koni. Seepeale tõusis paksemast paksem mees. “Järgmisena Suits, palun,” teatas õde mõne aja pärast uuesti uksele ilmudes – püsti tõusis Anneli, kellest peenemat piigat annab otsida. Mõnelgi järjekorras oodanud patsiendil ununesid selle nalja peale hambaarsti-hirmud. Vähemalt hetkeks.
Huvitav kokkusattumus on seegi, et kui Tartu kandis kusagilt suitsu tõuseb, siis kihutab päästeameti “Kupjaga” kohale Anneli abikaasa Raul Suits.
See, et kõiki Suitse kodanik Koniks kutsutakse, on justkui iseenesest mõistetav. Seda tõsiasja võib kinnitada ka Rakvere linnavalitsuse PR-mees Erki Suits, keda vahel ka Tossuks nimetatakse.
Kord ootas ajakirjanik Andres Pulver Erki Suitsu enda juurde intervjuule, kuid oodatu millegipärast hilines. “Millal see toss küll tuleb,” kirus Pulver omaette, kuid kõva häälega. Järgmisel hetkel astus toimetusse laigulises mundris mees, kelle rinnale oli kirjutatud seersant Toss. “Kus te teadsite mind oodata?” oli tema üllatusest pakatav küsimus.
Lindude maailmas
Kõik me teame, et kunagi oli linnuvabriku direktoriks endine põllumajandusminister Lind, kuid linde on mujalgi kokku sattunud. Näiteks kukeaabitsa ulatas mulle 27 aastat tagasi esimesse klassi astudes tollane Rakvere Gümnaasiumi legendaarne direktor Ervin Kukk.
Praegu juhib seda suure ajalooga kooli teadupärast Part, Aivar Part. Võib-olla natuke läheb seeriast välja veel üks legend, direktor Jänes.
Kolhoosiajal, kaheksakümnendatel aastatel, saatis ühtedel künnivõistlustel edu traktorist Napoleon Punaparti. Nõnda kirjutas ajakiri Sotsialistlik Põllumajandus.
Virumaa Teataja arvamustoimetaja Illar Mõttuse vahetas hiljuti välja Tauno Teder. Nii mõtus (metsis) kui ka teder kuuluvad ühte perekonda. Nii et järjepidevus kestab.
Rakvere Linnaorkestris puhuvad pasunat Vildak ja Veddel. Minu kooliajast on kõigil meeles spordipäeva palliviskevõistlus, kus õpetaja teatas: viskab Patune, valmistuda Õiglane. Näiteid jätkub kindlasti lõputult.
Hiljuti helistasin oma naisele teatades, et lähen Lennukiga maale. Naine mõistatas tükk aega, kas siinkandis on lennuliin käima pandud või ajab mees niisama segast. Reaalse õhulaeva asemel oli tegemist mõistagi Rakvere Teatri dramaturgi Urmas Lennukiga.
Ja veel: Rakvere kalmistul võib lugeda hauaplaadilt “Tülide rahula”.
Ka kohanimed pakuvad mõndagi. Teatakse rääkida lugu, kuidas Laekverest bussi peale tulnud mees küsis ühe pileti joodikule.
Bussis istunud kontvõõras ajas silmad suureks. Veel suurem üllatus tabas teda siis, kui muidu karskena välja näinud mees Joodiku külas maha läks.
Harju maakonnas on aga olemas Ravila haigla.
Lõpetuseks veel meeldetuletusena vana ja tuntud folkloorilugu president Merist. Nimelt sõitnud tollane riigijuht mööda Läänemaad, kui keegi autosolijatest tahtis tähendada, et meri haiseb. Saanud siiski sõnasabast kinni ja ütles, et avameri haiseb. Selle peale valgunud presidendi käsundusohvitseri Martin Avamere kõrvad tulipunaseks.
Virumaa Teataja ootab lugejatelt veel seesuguseid juhtumeid, kus nimi küll meest ei riku, aga tuju teeb rõõmsaks. Palume need saata e-posti aadressil aarne@virumaateataja.ee või Pikk 8/10, 44307, Rakvere, Aarne Mäe.
–>Aarne Mäe
aarne@virumaateataja.ee
Uudised
Nimi ei riku meest, kui mees ise nime teeb
Nimi ei riku meest, kui mees ise nime teeb
Kõik me oleme kuulnud anekdootlikest lugudest, mis on tuld võtnud ühe või teise inimese kummalisest ja teinekord ka üsna tavalisest nimest, kuid siiski ootamatust nimekombinatsioonist.
ETV lastesaates Mõmmi Aabits on karulastel nimetähed kõhu peal. Oma suure, rahuliku ja heasüdamliku imago tõttu hakati ka Rakvere linnapead Matti Jõed Karu Mattiks kutsuma. Foto: Eesti Televisioon
Tihti ei saagi sotti, kas mõni lustlik lugu on anekdoot või pärineb see tõsielust. Tahtmata kedagi isiklikult solvata ja lootes inimeste tervele huumorile, järgnevad siinkohal mõningad näited.
Olev Ait ja Arva Ants
Vist levinuim anekdoot vestab Ait Olevist, kel tekkis probleeme sõjaväes oma nime väljaütlemisega. Küsimusele, mis su nimi on, vastanud noormees mõistagi Olev Ait, mis kuuldavale lastes kõlab nagu “ole vait!”. Selline reageering ohvitserile loomulikult ei meeldinud ning Olev-poisile oli karts sedakorda garanteeritud.
Aga ka päriselu annab analoogilise näite. Väike-Maarja mail teatakse rääkida traktoristist, kelle nimi oli Ants Arva. Kord pidanud miilits mehe külavaheteel kinni ja küsinud nime. “Arva Ants,” oli vastus nobe tulema.
Miilits, kelle eesnimi omakorda Ants oli, aimas ka teistkordsel üleküsimisel vastuses pilget ning tema reaktsiooni võite vaid ette kujutada.
Kui keegi Ann Õun ühes USA lennujaama piiripunktis pärimise peale oma nime ütles, pidi ta kaua asjade olemust lahti seletama, sest kõlab ju see nimevariant inglise keeles nagu unknown (teadmata). Teadmata on ka see, kas viimane asi tegelikult aset leidis või kuulub seegi nali rahvafolkloori.
Järgnev on aga sulatõsi. Kunagi läks üks Kalamehe-nimeline rakverlane kalastusluba taotlema. Inspektsioonis küsitud nime. “Kalamees,” vastas Kalamees. “Eks me ole siin kõik väikestviisi kalamehed,” mugistati seepeale naerda. “Aga ütle nüüd oma nimi ka ikka.”
Teine kord saadeti üks Viru-Nigula mees Viru-Jaagupisse telliskivi järele. Sõitis oma kastiautoga terve küla läbi – telliskive ei kusagil. Alles ülemustelt telefonitsi asjaolude kohta täpsemalt üle küsides selgus, et Telliskivi Mihkel (eesnimi pole kindel) ootab bussijaama juures juba pool päeva.
Kus suitsu, seal koni
Klassikaks on saanud humorist Eino Baskini vana vinüülplaat, kus muude naljalugude sees ka Priit Aimla lugu nimedest pärast abielu a la Palk-Palgi või Palk Palga.
Ka reaalsed abielud on pakkunud lustakaid lahendusi. Kord oli kaheteistkümneliikmelises üliõpilasmalevas kaks tipi-tudengit – Villu Karu ja Maarika Rebane. Loomulikult nad abiellusid. Ja nii sai Rebasest Karu.
Rakveres teatakse rääkida ka doktor Korstnast, kelle neiupõlvenimi oli Suits. Või oli see vastupidi.
Suitsudega on muudki juhtunud. Tartus elav Anneli Suits istus hambaarsti järjekorras. Tuli tohtriabi uksele ja hüüdis sisse Koni. Seepeale tõusis paksemast paksem mees. “Järgmisena Suits, palun,” teatas õde mõne aja pärast uuesti uksele ilmudes – püsti tõusis Anneli, kellest peenemat piigat annab otsida. Mõnelgi järjekorras oodanud patsiendil ununesid selle nalja peale hambaarsti-hirmud. Vähemalt hetkeks.
Huvitav kokkusattumus on seegi, et kui Tartu kandis kusagilt suitsu tõuseb, siis kihutab päästeameti “Kupjaga” kohale Anneli abikaasa Raul Suits.
See, et kõiki Suitse kodanik Koniks kutsutakse, on justkui iseenesest mõistetav. Seda tõsiasja võib kinnitada ka Rakvere linnavalitsuse PR-mees Erki Suits, keda vahel ka Tossuks nimetatakse.
Kord ootas ajakirjanik Andres Pulver Erki Suitsu enda juurde intervjuule, kuid oodatu millegipärast hilines. “Millal see toss küll tuleb,” kirus Pulver omaette, kuid kõva häälega. Järgmisel hetkel astus toimetusse laigulises mundris mees, kelle rinnale oli kirjutatud seersant Toss. “Kus te teadsite mind oodata?” oli tema üllatusest pakatav küsimus.
Lindude maailmas
Kõik me teame, et kunagi oli linnuvabriku direktoriks endine põllumajandusminister Lind, kuid linde on mujalgi kokku sattunud. Näiteks kukeaabitsa ulatas mulle 27 aastat tagasi esimesse klassi astudes tollane Rakvere Gümnaasiumi legendaarne direktor Ervin Kukk.
Praegu juhib seda suure ajalooga kooli teadupärast Part, Aivar Part. Võib-olla natuke läheb seeriast välja veel üks legend, direktor Jänes.
Kolhoosiajal, kaheksakümnendatel aastatel, saatis ühtedel künnivõistlustel edu traktorist Napoleon Punaparti. Nõnda kirjutas ajakiri Sotsialistlik Põllumajandus.
Virumaa Teataja arvamustoimetaja Illar Mõttuse vahetas hiljuti välja Tauno Teder. Nii mõtus (metsis) kui ka teder kuuluvad ühte perekonda. Nii et järjepidevus kestab.
Rakvere Linnaorkestris puhuvad pasunat Vildak ja Veddel. Minu kooliajast on kõigil meeles spordipäeva palliviskevõistlus, kus õpetaja teatas: viskab Patune, valmistuda Õiglane. Näiteid jätkub kindlasti lõputult.
Hiljuti helistasin oma naisele teatades, et lähen Lennukiga maale. Naine mõistatas tükk aega, kas siinkandis on lennuliin käima pandud või ajab mees niisama segast. Reaalse õhulaeva asemel oli tegemist mõistagi Rakvere Teatri dramaturgi Urmas Lennukiga.
Ja veel: Rakvere kalmistul võib lugeda hauaplaadilt “Tülide rahula”.
Ka kohanimed pakuvad mõndagi. Teatakse rääkida lugu, kuidas Laekverest bussi peale tulnud mees küsis ühe pileti joodikule.
Bussis istunud kontvõõras ajas silmad suureks. Veel suurem üllatus tabas teda siis, kui muidu karskena välja näinud mees Joodiku külas maha läks.
Harju maakonnas on aga olemas Ravila haigla.
Lõpetuseks veel meeldetuletusena vana ja tuntud folkloorilugu president Merist. Nimelt sõitnud tollane riigijuht mööda Läänemaad, kui keegi autosolijatest tahtis tähendada, et meri haiseb. Saanud siiski sõnasabast kinni ja ütles, et avameri haiseb. Selle peale valgunud presidendi käsundusohvitseri Martin Avamere kõrvad tulipunaseks.
Virumaa Teataja ootab lugejatelt veel seesuguseid juhtumeid, kus nimi küll meest ei riku, aga tuju teeb rõõmsaks. Palume need saata e-posti aadressil aarne@virumaateataja.ee või Pikk 8/10, 44307, Rakvere, Aarne Mäe.
–>Aarne Mäe
aarne@virumaateataja.ee