Raamatukülas kohtus kirjandus lugejatega
Võtikvere raamatukülas olid müügileti üles seadnud ka kolm põlvkonda Contra-mehi. |
Võtikvere Küla Seltsi raamatupidu lasi näha-kuulata elusaid kirjanikke ja soetada hingetarvilikku kirjavara.
Võtikvere külas Jõgevamaal toimus eelmisel nädalavahetusel hästi välja reklaamitud raamatupidu. Kui kohale jõudsin, luges Contra Võtikvere mõisa õuel oma uudislugusid. Ta oli paljajalu ja see andis külamiljöösse erilise kodususe. Külarahvas oli vastupidi – ennast viimase peal riidesse pannud. Oli see ju ka Võtikvere Küla Seltsi pidu.
Õhupallist Lipamäeni
Pikad pingid olid rahvast täis. Püüneks oli aidatrepiesine muru. Mulgi rahvariides tantsijad kepslesid makimuusika “Parem hea sõber, kui pool lehma katusel” saatel naljakat tantsu.
Siin said esinejadki oma mõtteid mikrofoni kõnelda. Jutud olid vahvad, sest kõnelejad olid isiksused. Päeva juhtis ajakirjanik Imbi Paju, kes on ka selle raamatuküla mõtte elluviija.
Õuemuru oli täis raamatumüüjate laudu: müüdi uut ja vana, nii täishinnaga kui ka poolmuidu. Maalehe kirjastus tegi loterii -15 krooni pilet. Ja kui tõmbasid pileti number 1, neid oli õige palju – said kollase õhupalli. Nii minagi. Korraldaja küsis, kas ta palli sisse lufti ka paneb…
Libistasin võidu käekotti ja kodus ei julgenud lapselastele öeldagi, et vanaema selle eest kahe leivapätsi jagu raha välja käis. Aga kõrvallaual sai ajakirjaga Kodukolle bilanssi kohe pararandada – kolm numbrit 10 krooniga ja kõige uuem nende seas. Nüüd eemale rahast, lähme vaimsemaks.
Keda kohal ei olnud, oli kirjastus Varrak – teda oodati siia uue maateemalise raamatuga “Lipamäe”. Paar suurtes lehtedes ilmunud arvustust on pannud lugejad raamatut ootama.
Muru kannatab kõike
Võtikveres oli küll kohal “Lipamäe” autor Wimberg, kodanikunimega Jaak Urmet, keda ilmalikus elus tuntakse Eesti Päevalehe kultuuritoimetajana. Temalgi ei jäänud muud üle, kui püüne pealt rahvale raamatut näidata ja kõnelda, millest seal sees on.
Meeldiv oli tõdeda noore autori positiivset ellusuhtumist ja tema uude raamatussegi viidud tõdemust, et kolhooside-sovhooside ajal polnudki mitte kõik halb.
Ilmselt sattub maateemaline raamat ka kirjandusþüriide huviorbiiti. Arvustustes autorile ette heidetud paarikümne lehekülje pikkust roppusterohkust teose alguses, käskis kirjamees rahulikult võtta.
Kõik olla suhteline – nii nagu samas etteaste teinud Ada Lundveri hiidlaste naljad – õuemurul võib kõik välja öelda, raadiosse lastuna oleks see ainult pikkadest piiksudest koosnenud…
Meeldiva etteaste tegi kirjamees ja sõjamees Leo Kunnas, menuromaani “Sõdurjumala teener” autor. Bassihäälsest noorkirjanikust, presidendi sõjalisest nõuandajast sai raamatukülale järgmiseks aastaks uus ja väärikas patroon. Seni olid nendeks Rein Veidemann ja Mati Unt.
Kõneles veel kolmaski kirjanik, Kanadast tulnud väliseestlane Fred Kraav, kellelt üllitatud romaanis kõneldakse aegadest, mil eestlastel tuli võõrvägede võimuses teenida.
Jõgeva linnapea Ants Paju rääkis kodutundest ja tegi ettepaneku: kas raamatukülast ei võiks tulevikus kasvada koguni raamatumaakond.
Ilme Post
Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta
püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.
Uudised
Raamatukülas kohtus kirjandus lugejatega (VT)
Raamatukülas kohtus kirjandus lugejatega
Võtikvere raamatukülas olid müügileti üles seadnud ka kolm põlvkonda Contra-mehi.
Võtikvere Küla Seltsi raamatupidu lasi näha-kuulata elusaid kirjanikke ja soetada hingetarvilikku kirjavara.
Võtikvere külas Jõgevamaal toimus eelmisel nädalavahetusel hästi välja reklaamitud raamatupidu. Kui kohale jõudsin, luges Contra Võtikvere mõisa õuel oma uudislugusid. Ta oli paljajalu ja see andis külamiljöösse erilise kodususe. Külarahvas oli vastupidi – ennast viimase peal riidesse pannud. Oli see ju ka Võtikvere Küla Seltsi pidu.
Õhupallist Lipamäeni
Pikad pingid olid rahvast täis. Püüneks oli aidatrepiesine muru. Mulgi rahvariides tantsijad kepslesid makimuusika “Parem hea sõber, kui pool lehma katusel” saatel naljakat tantsu.
Siin said esinejadki oma mõtteid mikrofoni kõnelda. Jutud olid vahvad, sest kõnelejad olid isiksused. Päeva juhtis ajakirjanik Imbi Paju, kes on ka selle raamatuküla mõtte elluviija.
Õuemuru oli täis raamatumüüjate laudu: müüdi uut ja vana, nii täishinnaga kui ka poolmuidu. Maalehe kirjastus tegi loterii -15 krooni pilet. Ja kui tõmbasid pileti number 1, neid oli õige palju – said kollase õhupalli. Nii minagi. Korraldaja küsis, kas ta palli sisse lufti ka paneb…
Libistasin võidu käekotti ja kodus ei julgenud lapselastele öeldagi, et vanaema selle eest kahe leivapätsi jagu raha välja käis. Aga kõrvallaual sai ajakirjaga Kodukolle bilanssi kohe pararandada – kolm numbrit 10 krooniga ja kõige uuem nende seas. Nüüd eemale rahast, lähme vaimsemaks.
Keda kohal ei olnud, oli kirjastus Varrak – teda oodati siia uue maateemalise raamatuga “Lipamäe”. Paar suurtes lehtedes ilmunud arvustust on pannud lugejad raamatut ootama.
Muru kannatab kõike
Võtikveres oli küll kohal “Lipamäe” autor Wimberg, kodanikunimega Jaak Urmet, keda ilmalikus elus tuntakse Eesti Päevalehe kultuuritoimetajana. Temalgi ei jäänud muud üle, kui püüne pealt rahvale raamatut näidata ja kõnelda, millest seal sees on.
Meeldiv oli tõdeda noore autori positiivset ellusuhtumist ja tema uude raamatussegi viidud tõdemust, et kolhooside-sovhooside ajal polnudki mitte kõik halb.
Ilmselt sattub maateemaline raamat ka kirjandusþüriide huviorbiiti. Arvustustes autorile ette heidetud paarikümne lehekülje pikkust roppusterohkust teose alguses, käskis kirjamees rahulikult võtta.
Kõik olla suhteline – nii nagu samas etteaste teinud Ada Lundveri hiidlaste naljad – õuemurul võib kõik välja öelda, raadiosse lastuna oleks see ainult pikkadest piiksudest koosnenud…
Meeldiva etteaste tegi kirjamees ja sõjamees Leo Kunnas, menuromaani “Sõdurjumala teener” autor. Bassihäälsest noorkirjanikust, presidendi sõjalisest nõuandajast sai raamatukülale järgmiseks aastaks uus ja väärikas patroon. Seni olid nendeks Rein Veidemann ja Mati Unt.
Kõneles veel kolmaski kirjanik, Kanadast tulnud väliseestlane Fred Kraav, kellelt üllitatud romaanis kõneldakse aegadest, mil eestlastel tuli võõrvägede võimuses teenida.
Jõgeva linnapea Ants Paju rääkis kodutundest ja tegi ettepaneku: kas raamatukülast ei võiks tulevikus kasvada koguni raamatumaakond.
Ilme Post