1305 Soti vabadusvõitleja söör William Wallace, kes võitis kuningas Edward I Stirling Bridge´i lahingus, sattus inglaste kätte vangi ja hukati kui riigireetur.
1858 Valmis esimene kaabelühendus üle Atlandi ookeani, mis võimaldas avada telegraafiside USA ja Suurbritannia vahel. Liin suleti juba sama aasta 1. septembril, sest vool kaablis oli liiga nõrk.
05.08.1874.a. kinnitati Narva laulu- ja mänguseltsi “ILMARINE” põhikiri ja sellega algas ametlikult ka seltsi tegevus pihta.
1884 New Yorgi sadamasuus Bedloe´ saarel pandi paika Vabadussamba nurgakivi.
05.08.1890.a. käisid keiserlik kõrgusAleksander III ja keisrinna
Maria Feodorovna Narva-Jõesuus õigeusu kirikule nurgakivi panemas ja annetasid kiriku ehitamiseks 5000 rubla. 17.08.1893.a. oligi kiriku sissepühitsemine ja siia saabus suurvürst VLADIMIR, kelle auks vene apostelik õigeusu kirik nimetatigi.
05.08.1896.a-l sündis Maidlas tulevane kapral Vabadusristi kavaler Herman MANTSIK.1916.a. mobiliseeriti ta tsaariarmeesse, teenis 192. tagavararügemendis.
Eesti vabadussõja puhkedes astus vabatahtlikuna 5. jalaväerügemendi 2. kompanii kuulipilduriks. Tema teeneid Vabadussõjas märkis II liigi 3. järgu Vabadusrist. Tema edasise elukäigu kohta on vaid teave, et suri peale 1931.a-t.
05.08.1905.a. sündis Laiuse vallas tulevane AS-i Esimene Eesti Riiklik Põlevkivitööstus kontorijuhataja ja pearaamatupidaja Kaarel ARU (kontor asus samas hoones, kus varem oli Põlevkivimuuseum). K. Aru oli aktiivne tegelane ühiskondlikus ja kultuurielus ja tubli sportlane. Ta juhendas noorkotkaste rühma Kohtla-Järve kaevanduse algkoolis, oli Kohtla-Järve I Laulupäeva organiseerimistoimkonnas ja aktiivne kaitseliitlane. Tema teenetemärkide hulka kuulusid Kaitseliidu Valgerist ja Allveelaevastiku Sihtkapitali teenetemärk. Suri Siberis.
05.08.1922.a-l sündis Jõhvi vallas tulevane soomepoiss Helmut RANNALA, kes tsiviilelus
pidas puusepa ametit. Soome läks 04.01.1944.a. ja oli väljaõppel
Jokelas ja Jalkalas. Siit suunati lahingutesse Karjala kannasele,
Viiburi lahele ja Vuoksele. Tema teeneid hinnati 2.klassi Vabadusmedaliga. Lahingutee Soomes lõppes 19.08.1944.a., mil saadeti Eestisse Tartu rindele. Siin sai peagi haavata ja evakueeriti Saksamaale. Õnnestus tal pääseda 1951.a. Rootsi. Sõjas saadud haavad andsid tunda ja H. Rannala suri Rootsis 19.04.1967. aastal.
05.08.1923.a-l oli Narva-Jõesuu Pimedas pargis Viru-Ingeri laulupidu.
05.08.1925.a-l kirjutati ajalehes “Kaja”.
“Veel põlevkiiv suitsu kaotamise võimalustest.
Eelmises lehes kirjutatud sõnumile põlevkiivsuitsu hävitamise kohta
võime lisada, et leitud abinõu on oma konstruktsiooni poolest õige
lihtne ja tuleb võrdlemisi odav. Aparaat tekitab õhusurumisi, mis
edendavad põlevkivi ainete põhjalikumat ärapõlemist. Abinõu, mis mahutatakse küttekoldesse, võib eduga kasutada peale raudtee vedurite ka vabrikutes ja mujal, kus põlevkivi kütteainena tarvitusele võetud. Kui leidus kõigi katsete järele häid tulemusi annab, võib põlevkivi laialdasemalt tarvitusele tulla.”
Sama päeva Rahvaleht kirjutas järgmist:
“Mälk olevat lubanud kasvatada endale habeme ja siis minna Kiviõlisse kaevurina sealset kaevuri elu uurima. Nüüd kahtlustatavat seal iga habemikku. Mälk on kaval! Hakkab tema siis seepärast endale habet kasvatama? Läheb ilma habemeta ja teda ei kahtlusta siis keegi!”
P.S. Siia võib juurde lisada, et kirjanikuhärra Mälk tahtis kirjutada tõepärase romaani kaevurite elust ja ta tahtis seda kogemust enda nahal tunda. Kaevanduse juhtkond oli aga hirmul, et midagi mitte
soovitavat ilmavalgust näeb ja seetöttu püüdsid nad igati takistada Mälgu sattumist akevandusse kaevurina tööle. Aga August Mälk ikkagi kirjutas romaani kaevurielust ära: 1939.a-l ilmus tema sulest romaan “Kivid tules”.
Sama päeva ajaleht “Uus Eesti” avaldas sõnumi:
“Poola kaevur võeti vahi alla.
Kolmapäeval Kiviõlli põgenenud poola kaevur Stanislav Urbauski võeti neljapäeval politseivõimude korraldusel vahi alla, kuna oli selgunud, et mees on Eestisse pääsemiseks põgenenud üle piiri ilma loata. Mäletavasti tuli sama teed kaudu Eestisse ka nädalapäevad tagasi siia põgenenud poola kaevur Kurpsinski.”
P.S. See oli aeg, mil Eesti kaevandused ujutati üle sõetööstusest
pärit poolakate ja sakslaste poolt. Kuna põlevkivitööstus oli arenemise järgus, siis oli ka palju tööjõudu vaja ja valiku tegemisel otsustati nende kasuks, kel oli eelnev kogemus olemas ja selleks
sobisid kenasti endised sõetöölised. Eestimaa poolelt valiti saarlasi, kes olid tublid kraavikaevajad ja seega ka head töötegijad.
Poolakatega tekkis peagi palju probleeme, sest nende piiriületamised olid enamuses ebaseaduslikud ja nende nõudmised kasvasid aja jooksul.
05.08.1989.a. avati Sonda depoo juures endise vedurijuhi Evald
VAHERI eestvedamisel mälestuskivi, mille ühel küljel oli rongi kujutis ja Sonda-Mustvee raudtee piiridaatumid (1926-1972) ja teisel küljel raudtee geograafiline kujutis.
1992Nelson Mandela korraldas Pretorias 100.000 osavõtjaga meeleavalduse valgete valitsuse vastu.Kasutatud interneti, Põlevkivimuuseumi kogude materjale, isiklikke väljakirjutisi ja Leo Narbekovi meenutusi. Arthur Ruusmaa.
5. august
Maria Feodorovna Narva-Jõesuus õigeusu kirikule nurgakivi panemas ja annetasid kiriku ehitamiseks 5000 rubla. 17.08.1893.a. oligi kiriku sissepühitsemine ja siia saabus suurvürst VLADIMIR, kelle auks vene apostelik õigeusu kirik nimetatigi.
Eesti vabadussõja puhkedes astus vabatahtlikuna 5. jalaväerügemendi 2. kompanii kuulipilduriks. Tema teeneid Vabadussõjas märkis II liigi 3. järgu Vabadusrist. Tema edasise elukäigu kohta on vaid teave, et suri peale 1931.a-t.
pidas puusepa ametit. Soome läks 04.01.1944.a. ja oli väljaõppel
Jokelas ja Jalkalas. Siit suunati lahingutesse Karjala kannasele,
Viiburi lahele ja Vuoksele. Tema teeneid hinnati 2.klassi Vabadusmedaliga. Lahingutee Soomes lõppes 19.08.1944.a., mil saadeti Eestisse Tartu rindele. Siin sai peagi haavata ja evakueeriti Saksamaale. Õnnestus tal pääseda 1951.a. Rootsi. Sõjas saadud haavad andsid tunda ja H. Rannala suri Rootsis 19.04.1967. aastal.
“Veel põlevkiiv suitsu kaotamise võimalustest.
Eelmises lehes kirjutatud sõnumile põlevkiivsuitsu hävitamise kohta
võime lisada, et leitud abinõu on oma konstruktsiooni poolest õige
lihtne ja tuleb võrdlemisi odav. Aparaat tekitab õhusurumisi, mis
edendavad põlevkivi ainete põhjalikumat ärapõlemist. Abinõu, mis mahutatakse küttekoldesse, võib eduga kasutada peale raudtee vedurite ka vabrikutes ja mujal, kus põlevkivi kütteainena tarvitusele võetud. Kui leidus kõigi katsete järele häid tulemusi annab, võib põlevkivi laialdasemalt tarvitusele tulla.”
“Mälk olevat lubanud kasvatada endale habeme ja siis minna Kiviõlisse kaevurina sealset kaevuri elu uurima. Nüüd kahtlustatavat seal iga habemikku. Mälk on kaval! Hakkab tema siis seepärast endale habet kasvatama? Läheb ilma habemeta ja teda ei kahtlusta siis keegi!”
P.S. Siia võib juurde lisada, et kirjanikuhärra Mälk tahtis kirjutada tõepärase romaani kaevurite elust ja ta tahtis seda kogemust enda nahal tunda. Kaevanduse juhtkond oli aga hirmul, et midagi mitte
soovitavat ilmavalgust näeb ja seetöttu püüdsid nad igati takistada Mälgu sattumist akevandusse kaevurina tööle. Aga August Mälk ikkagi kirjutas romaani kaevurielust ära: 1939.a-l ilmus tema sulest romaan “Kivid tules”.
“Poola kaevur võeti vahi alla.
Kolmapäeval Kiviõlli põgenenud poola kaevur Stanislav Urbauski võeti neljapäeval politseivõimude korraldusel vahi alla, kuna oli selgunud, et mees on Eestisse pääsemiseks põgenenud üle piiri ilma loata. Mäletavasti tuli sama teed kaudu Eestisse ka nädalapäevad tagasi siia põgenenud poola kaevur Kurpsinski.”
P.S. See oli aeg, mil Eesti kaevandused ujutati üle sõetööstusest
pärit poolakate ja sakslaste poolt. Kuna põlevkivitööstus oli arenemise järgus, siis oli ka palju tööjõudu vaja ja valiku tegemisel otsustati nende kasuks, kel oli eelnev kogemus olemas ja selleks
sobisid kenasti endised sõetöölised. Eestimaa poolelt valiti saarlasi, kes olid tublid kraavikaevajad ja seega ka head töötegijad.
Poolakatega tekkis peagi palju probleeme, sest nende piiriületamised olid enamuses ebaseaduslikud ja nende nõudmised kasvasid aja jooksul.
VAHERI eestvedamisel mälestuskivi, mille ühel küljel oli rongi kujutis ja Sonda-Mustvee raudtee piiridaatumid (1926-1972) ja teisel küljel raudtee geograafiline kujutis.
Arthur Ruusmaa.