Rännak kui seisund läbi Eesti
Eesti Televisiooni peadirektor Ilmar Raag jõudis eile Verki koos kahe saatjannaga – temaga koos alustasid matka Läti piiri äärest Naha külast Karin Leemet ja Kadri Hinrikus. Kümme päeva kestnud jalgsimatk läbi Eestimaa sai lõpu põhjarannikul.
Üksteist päeva väldanud jalgsimatk on lõpusirgele jõudnud. Esiplaanil Eesti Televisiooni juht Ilmar Raag, pisut tagapool Karin Leemet ja Kadri Hinrikus. Foto: Urmo Udras |
Alguseks üks küsimus – miks?
Põhjuseid võib väga palju leida, vahepeal plaanisime juba, et mõtleme igal õhtul uue põhjuse, miks me teel oleme.
Näiteks esimene põhjus võiks olla see, et veel pioneer olles ostsin ma matkaja käsiraamatu, aga matkamiseks ei läinudki. Seal seletati, kuidas lõket teha – püramiidlõket ja nii edasi – aga tegemiseks ei läinudki.
Teine, võib-olla imelik põhjus on see, et lugesin kevadel “Sõrmuste isandat”, kus tegelased lähevad ja lähevad, nende elu seisnebki rändamises. Ja seal kirjeldatakse ka, kuidas alguses on tegelased parajalt ümarad ning matka käigus muutuvad üha sitkemaks. Mulle meeldis mõte rännakust kui seisundist.
Ja kolmas põhjus võiks olla see, et mul ei olnud aega minna kuskile välismaale. Pealegi pole Eesti sugugi nii kehv maa, et siin midagi vaadata poleks.
Kas Eestimaa on matkaja jaoks hoopis teistsugune kui näiteks autoaknast vaadates?
Ta on ikka täiesti teistsugune. Kui ma nüüd tõsiselt midagi ütlema hakkaksin, siis oleksid need niisugused banaalsused, mille peale mõni keskkooliõpetaja rabanduse saaks.
Aga teistpidi avastasin ma näiteks enda jaoks seda, kui soine maa on Eesti. Pidevalt on küsimus, kus telk üles panna. Teinekord on väga raske leida mingitki kõrgemat kohta.
Te valisite suhteliselt kõrvalise marsruudi.
Meie sooviks oligi käia mööda kõrvalisi teid, võimalikult otse. Ja me vältisime teadlikult suuri maanteid. Ja tõesti – paar korda jõudsime me välja niisugustesse kohtadesse, kuhu ma ise loodan kindlasti tagasi minna.
Need olid just niisugused kohad, kus me varem ei olnud kindlasti käinud. Peamiselt olid need küll Lõuna-Eestis, aga ka siin oli mitu väga huvitavat paika: võib-olla Virumaa oma inimestele tuleb see üllatusena, aga näiteks Porkuni oli koht, mis meid kõiki vapustas. Me ööbisime seal ühe künka otsas, nii et vaade oli ka suurepärane.
Kui pika maa te läbi matkasite?
Umbes 11 päeva, keskmiselt 25 kilomeetrit päevas. Eks ta umbes 250 kilomeetrit tuleb.
Kuidas teie jalad ennast nüüd tunnevad?
Eks meie jalad ja seljad said ikka oma osa. Jalanõud pidasid hästi vastu, see on ju A ja O, et sellisele rännule tuleb minna sissekäidud jalanõudes. Hullem oli see, et – kuigi ma olin enne ju ka jooksmas käinud – siis kui sa paned õlgadele seljakoti, väsivad ära niisugused kohad, millest seda kahtlustadagi ei oska. Need, mis tavalise trenni juures koormust ei saa. Raskus mõjub hoopis muudele kohtadele.
Kas sattusite raju kätte ka?
Ei, ilmaga meil enam-vähem vedas. Me olime seal Laeva ligidal soodes, ja siis sadas vihma, nii et mõni aeg oli küll suhteliselt lootusetu tunne. Aga teadagi – kus häda kõige suurem…
Üks jalgrattur sõitis mööda ja kui me tema käest küsisime, et kus võiks peavarju leida, ütles ta, et minge siit paar kilomeetrit edasi, siis jõuate minu hoovi. Et seal saate varju ja seal saate telkida.
Korra jõudsime ka ühte metsatallu, kus posti tuli tuua 10 kilomeetri kauguselt ja poeni oli 20 kilomeetrit maad.
Kus te ööbisite?
Kus juhtus. Ühel ööl ööbisime näiteks soos, ühes mahajäetud talus. Seal oli kõik enam-vähem nii nagu mahajäetud taludes ikka, aga elektriliinid olid kadunud mis kadunud.
Nii et saite Eesti inimeste elu-olust rohkem teada, kui seni aimata oskasite.
Jah, võib-olla tõesti. Sotsiaalsed kontaktid inimestega olid vägagi põnevad. Me oleme vist tõesti liiga “tallinlased”. Üsna Tartu külje all oli väike küla, mille juures Kadri Hinrikus ütles, et “ärme siia küll jää”. Meid kõiki vaevas tegelikult see sama tunne – paik tundus nii kriminogeenne.
Kui midagi konkreetset välja tuua, mis esmalt meenub?
Põhilised muljed on ikka pigem looduspiltidega seotud. On sellised üksikud ja haprad hetked, näiteks kusagil Otepää juures hommikune päikesetõus. Või näiteks Antslast välja tulles näha pisikesi järvi ja taustal Urvaste kiriku torni.
Sa jääd seisma, teed pilti ja samas saad aru, et tühjagi ei jää neile piltidele sellest tundest, mis sind hetkel valdab. Või lõpuks Porkuni ligidal, meie viimane ööbimiskoht! Kuidas sa seda üles pildistad? Minu jaoks oli see paik tõesti filmivääriline.
Edasi läheb jälle töiselt.
Eks ta praegu on, jah, nagu vaikus enne tormi. Elame-näeme, mis Riigikogu otsustab. Kas me saame sellest soost üle, nad ju arutavad ja otsustavad Eesti Televisiooni arengukava üle.
Me ei protesteeri millegi vastu, vaid me toetame. Et see, mille Riigikogu on juba kord vastu võtnud, jääks ka kehtima. Et nad seda ära ei unustaks.
Rünno Saaremäe
rynno@virumaateataja.ee
Uudised
Rännak kui seisund läbi Eesti
Rännak kui seisund läbi Eesti
Eesti Televisiooni peadirektor Ilmar Raag jõudis eile Verki koos kahe saatjannaga – temaga koos alustasid matka Läti piiri äärest Naha külast Karin Leemet ja Kadri Hinrikus. Kümme päeva kestnud jalgsimatk läbi Eestimaa sai lõpu põhjarannikul.
Üksteist päeva väldanud jalgsimatk on lõpusirgele jõudnud. Esiplaanil Eesti Televisiooni juht Ilmar Raag, pisut tagapool Karin Leemet ja Kadri Hinrikus. Foto: Urmo Udras
Alguseks üks küsimus – miks?
Põhjuseid võib väga palju leida, vahepeal plaanisime juba, et mõtleme igal õhtul uue põhjuse, miks me teel oleme.
Näiteks esimene põhjus võiks olla see, et veel pioneer olles ostsin ma matkaja käsiraamatu, aga matkamiseks ei läinudki. Seal seletati, kuidas lõket teha – püramiidlõket ja nii edasi – aga tegemiseks ei läinudki.
Teine, võib-olla imelik põhjus on see, et lugesin kevadel “Sõrmuste isandat”, kus tegelased lähevad ja lähevad, nende elu seisnebki rändamises. Ja seal kirjeldatakse ka, kuidas alguses on tegelased parajalt ümarad ning matka käigus muutuvad üha sitkemaks. Mulle meeldis mõte rännakust kui seisundist.
Ja kolmas põhjus võiks olla see, et mul ei olnud aega minna kuskile välismaale. Pealegi pole Eesti sugugi nii kehv maa, et siin midagi vaadata poleks.
Kas Eestimaa on matkaja jaoks hoopis teistsugune kui näiteks autoaknast vaadates?
Ta on ikka täiesti teistsugune. Kui ma nüüd tõsiselt midagi ütlema hakkaksin, siis oleksid need niisugused banaalsused, mille peale mõni keskkooliõpetaja rabanduse saaks.
Aga teistpidi avastasin ma näiteks enda jaoks seda, kui soine maa on Eesti. Pidevalt on küsimus, kus telk üles panna. Teinekord on väga raske leida mingitki kõrgemat kohta.
Te valisite suhteliselt kõrvalise marsruudi.
Meie sooviks oligi käia mööda kõrvalisi teid, võimalikult otse. Ja me vältisime teadlikult suuri maanteid. Ja tõesti – paar korda jõudsime me välja niisugustesse kohtadesse, kuhu ma ise loodan kindlasti tagasi minna.
Need olid just niisugused kohad, kus me varem ei olnud kindlasti käinud. Peamiselt olid need küll Lõuna-Eestis, aga ka siin oli mitu väga huvitavat paika: võib-olla Virumaa oma inimestele tuleb see üllatusena, aga näiteks Porkuni oli koht, mis meid kõiki vapustas. Me ööbisime seal ühe künka otsas, nii et vaade oli ka suurepärane.
Kui pika maa te läbi matkasite?
Umbes 11 päeva, keskmiselt 25 kilomeetrit päevas. Eks ta umbes 250 kilomeetrit tuleb.
Kuidas teie jalad ennast nüüd tunnevad?
Eks meie jalad ja seljad said ikka oma osa. Jalanõud pidasid hästi vastu, see on ju A ja O, et sellisele rännule tuleb minna sissekäidud jalanõudes. Hullem oli see, et – kuigi ma olin enne ju ka jooksmas käinud – siis kui sa paned õlgadele seljakoti, väsivad ära niisugused kohad, millest seda kahtlustadagi ei oska. Need, mis tavalise trenni juures koormust ei saa. Raskus mõjub hoopis muudele kohtadele.
Kas sattusite raju kätte ka?
Ei, ilmaga meil enam-vähem vedas. Me olime seal Laeva ligidal soodes, ja siis sadas vihma, nii et mõni aeg oli küll suhteliselt lootusetu tunne. Aga teadagi – kus häda kõige suurem…
Üks jalgrattur sõitis mööda ja kui me tema käest küsisime, et kus võiks peavarju leida, ütles ta, et minge siit paar kilomeetrit edasi, siis jõuate minu hoovi. Et seal saate varju ja seal saate telkida.
Korra jõudsime ka ühte metsatallu, kus posti tuli tuua 10 kilomeetri kauguselt ja poeni oli 20 kilomeetrit maad.
Kus te ööbisite?
Kus juhtus. Ühel ööl ööbisime näiteks soos, ühes mahajäetud talus. Seal oli kõik enam-vähem nii nagu mahajäetud taludes ikka, aga elektriliinid olid kadunud mis kadunud.
Nii et saite Eesti inimeste elu-olust rohkem teada, kui seni aimata oskasite.
Jah, võib-olla tõesti. Sotsiaalsed kontaktid inimestega olid vägagi põnevad. Me oleme vist tõesti liiga “tallinlased”. Üsna Tartu külje all oli väike küla, mille juures Kadri Hinrikus ütles, et “ärme siia küll jää”. Meid kõiki vaevas tegelikult see sama tunne – paik tundus nii kriminogeenne.
Kui midagi konkreetset välja tuua, mis esmalt meenub?
Põhilised muljed on ikka pigem looduspiltidega seotud. On sellised üksikud ja haprad hetked, näiteks kusagil Otepää juures hommikune päikesetõus. Või näiteks Antslast välja tulles näha pisikesi järvi ja taustal Urvaste kiriku torni.
Sa jääd seisma, teed pilti ja samas saad aru, et tühjagi ei jää neile piltidele sellest tundest, mis sind hetkel valdab. Või lõpuks Porkuni ligidal, meie viimane ööbimiskoht! Kuidas sa seda üles pildistad? Minu jaoks oli see paik tõesti filmivääriline.
Edasi läheb jälle töiselt.
Eks ta praegu on, jah, nagu vaikus enne tormi. Elame-näeme, mis Riigikogu otsustab. Kas me saame sellest soost üle, nad ju arutavad ja otsustavad Eesti Televisiooni arengukava üle.
Me ei protesteeri millegi vastu, vaid me toetame. Et see, mille Riigikogu on juba kord vastu võtnud, jääks ka kehtima. Et nad seda ära ei unustaks.
Rünno Saaremäe
rynno@virumaateataja.ee