3. august

  • 03.08.1821.a-l sündis Breemenis vene tööstur Ludwig KNOOP, kes 1857. a.-l asutas Narva Kreenholmi Manufaktuuri (esimesed vabrikud said valmis 1858-1862.a-il). Ta oli siin peadirektoriks ja tema tööd jätkasid pojad Theodor ja Andreas.
  • 03.08.1892.a. kirjutab “Postimees”
    “Jõhvis saab peagi uus päevapilditöökoda töötama. Avamine on Preisi alamale A.Kurt´ile kuberneri poolt lubatud.
  • 03.08.1929.a-l ilmus ajalehe “Alutaguse Teataja” esimene number,
    mille toimetaja oli Valdur Mustel. Alates 9 numbrist oli 1932.a.
    lõpupooleni Rudolf Lepik.
  • 03.08.1936.a.külastas Soome vabariigi president Svinhufvud koos
    Eesti Vaabriigi riigivenema K. Pätsiga Kohtla-Järve ja Kiviõli põlevkivitööstust. Siit sõideti edasi Tallinna.
  • 03.08.1943.a.-l sündis arst Heino-Enn ARPO, kes oli Eesti Kongressi delegaat.
  • 03.08.1943.a.tabas Jõhvit suur tuleõnnetus, mis koos Petseri tulekahjuga 24. mail 1939.a. on olnud Eesti XX sajandi suurimaid tulekahju sid.
    Tuli sai Jõhvis alguse saksa sõdurite kasutuses olnud leerimajast,
    kust ta levis kiriku pilpakatusele ja tornkiivrile, mis saidki Jõhvile saatuslikuks. Puhus tugev tuul ja põlevalt kirikult kandus pilpaid, millest pilpa ja törvakatused kiiresti süttisid. Mõnekümne minutiga oli kogu Narva maantee ja temast hargnevad tänavad, mis koosnesid eranditult puumajadest, tohutus tulemõllus. Kuigi appi ruttasid mitmed ümbruskonna tuletõrjekomandod, saadi tulele piir panna
    alles siis, kui majad harvemaks jäid. Kodu-uurija Lembit Kiisma oli
    sel ajal noor poiss, kes oma päevikusse on kirjutanud järgmised read:
    “See traagiline päev Jõhvile seisab mul tänaseni meeles. Kui hakati
    puhuma pasunaid (sel ajal anti nendega tulehäireid), see oli veidi
    peale lõunat, jooksime meie poisikesed tulekahju vaatama. Olime jõudnud praeguse leivakombinaadi kohale, kui jäime suitsu sisse. Jooksime kiiresti kodu poole tagasi, aimdusega,et midagi hirmsat on juhtunud või juhtumas.Kodus oli ema ärevil, tulemõll oli teel meie suunas. Ka isa polnud kodus, ta aitas tulehädalisi. Siis tuli isa koju ja rahus tas, et tuli meieni ei jõua.”
    Põlengu tagajärjed olid kohutavad: Jõhvi vanim ja tähtsaim tänav oli ligemale kilomeetri pikkuselt lagedaks põlenud. Hävis 92 elumaja
    129 kõrvalhoonet, kaks inimest sai surma ja kümned põletushaavu. 729 inimest põles puupaljaks, sest tulemõllus ei saanud keegi peale iseenda midagi päästa. Kuigi oli sõja- ja okupatsiooniaeg, tehti kannatanute abistamiseks nii mõndagi, anti rahalist toetust, riiete ja ja
    lanõude ostulubasid. Eesti Rahva Ühisabi üleskutsel toimus üle kogu
    Eesti korjandused ja seda tehti ka Saksa armees Eesti väeosades.
    26. augustil oli Estonia kontsersaalis kontsert Jõhvi tuleohvrite
    abistamiseks, kus pääsmeteks olid riided, toiduained jms. Nii hakati tasapisi taastama oma elu, kuid Jõhvi ehteks olnud puumajad said ajalooks ja asemele kerkisid paneelelamud, uued elamurajoonid.Arthur Ruusmaa, kasutatud L. Kiisma materjale ja väljakirjutisi.
    Lisan ka foto, millel on näha Narva mnt. majad pärast suurpõlengut
    ja sellel kohal on praegu Viru Maakonnakohtu hoone.