|
* Tartu rahu aastapäeva tähistamine 1988. aasta veebruaris ülikoolilinnas
Eesti päevaleht, 1.veebruar 2003
 Eesti võimumehed kartsid 15 aastat tagasi julgeolekutöötajate provokatsioone
Toonane siseminister Marko Tibar tõdes, et 1988. aastal oli vabariigi juhtkonnas rahvuslike meeleavalduste puhul käitumise asjus väga ägedaid vaidlusi, ja kardeti ka julgeolekutöötajate provokatsioone.
“Midagi dramaatilist ei juhtunud,” lausus Marko Tibar. Tema sõnul polnud Tartus isegi koeri, keda inimeste kallale oleks ässitatud.
“Näiteks vabariigi peale oli meil ainult neli koera ja need olid mõeldud kurjategijate jälitamiseks nn kuumadel jälgedel,” ütles Tibar.
“Suurema resoluutsuse nõudja oli KGB eesotsas Karl Kortelaineniga ja tema kõrval ka Karl Vaino.
Siseministeerium ja Marko Tibar käitusid väga korrektselt,” ütles toonane vastne EKP ideoloogiasekretär Indrek Toome. “Nõupidamistel, kus Kortelainen nõudis, et tuleb anda selge vastulöök, ütles Tibar, et tema tagab korra ja ei lähe kuhugi kedagi jõuga maha suruma ega kõrvale viima,” lausus ta.
Toonase Tartu miilitsaülema Aleks Uibo sõnul olid 1988. aasta 2. veebruari õhtul kindlasti väljas nende kaks koera, neist üks alles 6-kuune. “Koerajuhil olid tema koerad alati kaasas ja nii ka sel korral,” lausus Uibo.
Küsimusele, kust olid Tartusse toodud kumminuiade ja kilpidega miilitsad, vastas Tibar, et see oli Tallinna miilitsaväeosa nr 54-60, aga väljastpoolt Eestit ei toodud siis ega ka ühelgi teisel juhul kedagi appi.
Linna toodi abiväge. “Tartus polnud postipatrullteenistust ja neile tuli abijõudu anda,” rääkis Tibar. “Teadsime, et midagi toimub ning riiklik julgeolekukomitee oli neist asjust väga täpselt informeeritud. Oli teada, et püütakse lamenti lüüa ja tähelepandav olla. Tartu on õppiva noorsoo linn ja nende poolt võis oodata radikaalsemaid samme – korraldajad oleksid hea meelega näinud, et toimuks vähemalt korralik madin,” lausus ta.
Uibo sõnul ei tea ta, miks ja kuidas otsustati Tartusse abivägede saatmine, sest Tartu miilits ja linnavõimud olid veendunud, et midagi karta pole.
“Korraldajad olid korralikud inimesed ning miiting oleks võinud ka tänaval toimuda, ja midagi poleks juhtunud,” lausus Tibar.
Samas leidis Uibo, et tegelikult kardeti julgeoleku enda provokatsioone, sest paar aastat varem oli Alma-Atas provotseeritud kokkupõrge, mis andis põhjuse sõjavägi välja tuua. “Sellise põhjuse andmist taheti igal juhul ära hoida,” lausus Uibo.
Tibari sõnul siiski üritusel huligaanitseti. “Kohalikest huligaansetest või rahvuslikult meelestatud noorukitest organiseerus jõuk ühe vaimuhaiglast põgenenud nooruki juhtimisel ja need hakkasid mööda linna saagima ja pudelite ning kividega loopima neid, kes ette juhtusid,” lausus Tibar.
Uibo hinnangul juhtis umbes 10-liikmelist kampa, kes Riia tänaval seisnud miilitsaautot ründas, julgeoleku provokaator.
Uurimist ei algatatud. Uibo sõnul oleks vastasel juhul arusaamatu, miks Tallinna vaimuhaiglast lubati enne 2. veebruari välja poiss või poisid, kellest võis arvata, et nad Tartusse tulevad. “Nende vastu ei algatatud ka kriminaalasja – miilitsaautole kallaletungi eest oleks seda muidu kindlasti tehtud.”
Tartus viibis sel õhtul ka Indrek Toome ja tema sõnul võis mõne nooruki kumminuiaga löömist olla.
“Eks noored sõimasid kumminuiadega miilitsaid, et mida nad seal teevad ja mingu minema. Mõnel miilitsal võis siis ka närv üle minna. Aga kindlasti ei andnud ei Tibar ega Uibo miilitsale käsku, et andke rahvale kere peale,” rääkis Toome.
“Paanikas poldud ja keegi ei uskunud 1988. aasta veebruaris, et nõukogude võim sellise ürituse pärast hakkab murduma,” ütles Toome.
Adams: see oli pöördeline hetk
Jüri Adams, keda julgeolek sundis 1988. aasta veebruari-märtsi sündmusi jälgima kaugelt Kaliningradi oblastist kordusõppustelt, peab 2. veebruari pöördeliseks, kust algas rahvuslaste ja antikommunistide ning mingi osa kommunistide lähenemine.
“Tol päeval tuli valida, kas minna edasi koerte ja kumminuiadega või mitte,” ütles Jüri Adams. “Hirveparki loen muidugi ülioluliseks sündmuseks, aga 2. veebruar tõi paljudele kaasa hirmust vabanemise.”
Adamsi sõnul toimus Eesti NSV-s ametlik võitlus stalinistlikke meetodeid kasutada soovijate ning avalikku võitlust ja verevalamist vältida üritava pehmema tiiva vahel. “Lõppes see pehme tiiva pealejäämisega.”
Jüri Adamsi kaks kuud Stalingradi oblasti sõjaväeosas möödusid mitte midagi tehes. “Niisugust aega, kus mitte midagi pole teha, ei ole mul hiljem olnudki. Õppisin seal saksa keelt, olin haiglas ja pidin ohvitseridega koos viina võtma,” meenutas Adams.
Eellugu:
• 1987. aasta 23. august: Tallinnas Hirvepargis miiting Molotovi-Ribbentropi pakti meenutuseks. Tekkis idee, et tähistama peaks ka Tartu rahu aastapäeva.
• 1987 sügis: rühmitus MRP-AEG algatas stalinismiohvrite mälestusmärgi rajamiseks allkirjade kogumise. Tuhanded inimesed andsid oma allkirja.
• 1987. aasta lõpp: MRP-AEG grupp otsustas 2. veebruaril korraldada Tartus miitingu, mille osas lõplikult lepiti kokku 1988. aasta jaanuari keskel Aegviidus.
Miiting pidi toimuma tollase Leen Kulmanni nimelise 16. kutsekeskkooli maja ees, kus oli 1920. aastal sõlmitud Tartu rahu. Sealsamas kõrval asus toona KGB hoone.
• 22. jaanuar: MRP-AEG liikmed teatasid ajakirjandusele miitingu korraldamisest. Pöördumisele kirjutasid alla näiteks Heiki Ahonen, Viktor Niitsoo, Lagle Parek, Erik Udam. Parek ja Niitsoo teatasid kõnekoosoleku korraldamise soovist ka Tartu RSN Täitevkomitee esimehele Toomas Mendelsonile.
• 28. jaanuar: täitevkomitee teatas, et miitinguks luba ei anta. Asemele pakuti idee korraldada Tartu rahu sisuline koosolek Vanemuise ringauditooriumis. Veel polnud päris selge, kas Tartu miilitsale saadetakse Tallinnast appi lisaks väeosa.
• 29. jaanuar: Tallinnas ründasid kaks spordiriietes noormeest Parekit ja Ahoneni ning võtsid ära Pareki käekoti. MRP-AEG liikmeid jälitati pidevalt. Neli miitingu organisaatorit saadeti kordusõppustele Kaliningradi oblastisse. Ahoneni üritati saata Tšernobõli, kuid keeldumisel pandi ta Patarei vanglasse.
Tartu:
• 1. veebruari õhtu: Tartusse jõudis miilitsaväeosa. Kohalik miilits, parteiaktiiv ja rahvamalev olid saanud käsu olla valmis järgmise päeva sündmusteks.
• 2. veebruar kell 19: suleti pääs ürituse toimumiskoha kvartalile, ümbruskond oli täis miilitsaid ja julgeolekutöötajaid. Kell 19 pidi algama miiting ning sinna kogunenud suurele rahvahulgale selgitati, et koosolek peetakse Vanemuise ringauditooriumis. Mindi auditooriumisse, mis sai puupüsti rahvast täis. Vestlusringi juhatas ülikooli prorektor Valter Haamer. Koosolekul rääkisid dotsent Kaido Jaanson, professor Viktor Palm, dotsent Paul Varul. Sõna sai ka Lagle Parek. Pärast koosolekut Parek arreteeriti.
Sarnane koosolek oli ka Vanemuise kontserdisaalis, kus esinesid ülikooli haldusprorektor Vello Peedimaa, dotsent Hillar Palamets jt.
Pärast koosolekut ootasid tänavail miilitsad, kilpide taha varjunud, näoga rahva poole, kumminuiad käes.
Osa noori läks koosoleku asemel Toomemäele Ohvrikivi juurde, kus esines Erik Udam, kes pärast kõnelemist arreteeriti. Kokku peeti sel õhtul kinni umbes 25 inimest.
Veidi enne kella 22 kogunes rahvas Raekoja platsile, kus lauldi isamaalisi laule. Sinna ilmusid ka miilitsad ning laulval rahval kästi laiali minna.
3. veebruarist valmistus nii meelt avaldada sooviv rahvas kui ka partei, miilits ja julgeolekumehed 24. veebruari tähistamiseks Tallinnas.
|
Uudised
VE: Tartu rahu
Tartus on sõlmitud 2 rahu:
……….
Valik artikleid
* Tartu rahu originaal jõudis Eesti arhiivi
Laupäev 22.06.2002
1920. aasta 2. veebruari varasel öösel Tartus sõlmitud Eesti-Vene rahulepingu Eesti-poolne originaaldokument, mida kogu okupatsiooniajal hoiti Rootsis, on hästi säilinud ning asub eilsest rahvusarhiivis.
Sealsamas on nüüd hoiul ka 1939. aastal Nõukogude Liidu poolt Eesti Vabariigile pealesurutud nn baaside lepingu punakaaneline originaal, Vladimir Lenini allkirjaga volitus Tartu rahulepingu Vene-poolsele delegatsioonile, Hitleri-Saksamaa valitsuse välisministri Joachim von Ribbentropi allkirja kandev Eesti-Saksa mittekallaletungileping 1939. aastast, Eesti-Läti omaaegne piirileping ning muid Eesti ajaloole olulisi dokumente.
Neli kasti läksid Rootsi
Riigiarhivaar Priit Pirsko võttis eile Tallinnas Stenbocki majas dokumendid vastu riigisekretär Aino Lepik von Wirénilt, kes esindas ühtlasi Rootsis paiknevat Balti arhiivi.
Pirsko sõnul ei ole täpselt teada, kuidas tähtsad Eesti riigidokumendid üldse Rootsi sattusid.
Tõenäoline versioon on tema kinnitusel järgmine: pärast baaside leppe allakirjutamist 1939. aasta lõpus asusid Eesti ministeeriumid kokku koguma olulisemaid dokumente nende võimalikuks evakueerimiseks piiri taha, kindlamasse kohta. Reaalse väljaviimiseni jõudis teadaolevalt ainult välisministeerium, kust 1940. aasta märtsis viidi neli suurt kasti dokumentidega Tallinnast Stockholmi.
Juunipöörde järel nõudsid võimuletulijad neid dokumente Stockholmist tagasi, neli kasti toodigi juuli esimesel poolel tagasi. Kolm kasti olid kinni pitseeritud, neljas aga osutus vahepeal avatuks.
«Tõenäoliselt oli Eesti saadik Stockholmis Henrik Laretei see, kes korjas välja riigiõiguslikult kõige olulisemad dokumendid ja jättis need igaks juhuks, lootes parematele aegadele, Stockholmi,» oletas riigiarhivaar Pirsko.
Lenin saatis erirongi
Olulisim eilsest rahvusarhiivi läinud dokumentidest on tema hinnangul kindlasti Tartu rahuleping, mille allkirjalehel on viis allkirja Eesti poolt ja kaks Nõukogude Venemaa poolt.
Vene delegatsioon toonastel kõnelustel asus detsembris 1919 Moskvast erirongiga teele Pihkva poole. Enne Dno jaama avastas aga delegatsiooni juht Leonid Krassin ehmatuseks, et Lenini allkirjaga volitus oli maha ununenud. Ta telefoneeris Leninile, kes saatis üheainsa paberilehe Pihkvasse kohaleviimiseks välja eriveduri.
Eesti poole eksemplarile kinnitati pitsatitega sinimustvalge ja Vene omale punane siidnöör. Sealjuures kukkus Eesti delegatsiooni allkirjade kinnitamine igaühe isikliku pitsatiga Eesti lepingueksemplaril välja korrapäratu – üks pitsat viiest seisab teiste reast väljaspool.
Seda juhtumit kirjeldab täpsemalt Eesti delegatsiooni sekretär William Tomingas oma memuaarides, ning riigiarhivaar Pirsko juhtis detailile tähelepanu ka eile üleantud lepingu juures, kui ühele kinnitusele dokumendi autentsuse kohta.
Argo Ideon
argo.ideon@postimees.ee
* Tartu rahu aastapäeva tähistamine 1988. aasta veebruaris ülikoolilinnas
Eesti päevaleht, 1.veebruar 2003
Toonane siseminister Marko Tibar tõdes, et 1988. aastal oli vabariigi juhtkonnas rahvuslike meeleavalduste puhul käitumise asjus väga ägedaid vaidlusi, ja kardeti ka julgeolekutöötajate provokatsioone.
“Midagi dramaatilist ei juhtunud,” lausus Marko Tibar. Tema sõnul polnud Tartus isegi koeri, keda inimeste kallale oleks ässitatud.
“Näiteks vabariigi peale oli meil ainult neli koera ja need olid mõeldud kurjategijate jälitamiseks nn kuumadel jälgedel,” ütles Tibar.
“Suurema resoluutsuse nõudja oli KGB eesotsas Karl Kortelaineniga ja tema kõrval ka Karl Vaino.
Siseministeerium ja Marko Tibar käitusid väga korrektselt,” ütles toonane vastne EKP ideoloogiasekretär Indrek Toome. “Nõupidamistel, kus Kortelainen nõudis, et tuleb anda selge vastulöök, ütles Tibar, et tema tagab korra ja ei lähe kuhugi kedagi jõuga maha suruma ega kõrvale viima,” lausus ta.
Toonase Tartu miilitsaülema Aleks Uibo sõnul olid 1988. aasta 2. veebruari õhtul kindlasti väljas nende kaks koera, neist üks alles 6-kuune. “Koerajuhil olid tema koerad alati kaasas ja nii ka sel korral,” lausus Uibo.
Küsimusele, kust olid Tartusse toodud kumminuiade ja kilpidega miilitsad, vastas Tibar, et see oli Tallinna miilitsaväeosa nr 54-60, aga väljastpoolt Eestit ei toodud siis ega ka ühelgi teisel juhul kedagi appi.
Linna toodi abiväge. “Tartus polnud postipatrullteenistust ja neile tuli abijõudu anda,” rääkis Tibar. “Teadsime, et midagi toimub ning riiklik julgeolekukomitee oli neist asjust väga täpselt informeeritud. Oli teada, et püütakse lamenti lüüa ja tähelepandav olla. Tartu on õppiva noorsoo linn ja nende poolt võis oodata radikaalsemaid samme – korraldajad oleksid hea meelega näinud, et toimuks vähemalt korralik madin,” lausus ta.
Uibo sõnul ei tea ta, miks ja kuidas otsustati Tartusse abivägede saatmine, sest Tartu miilits ja linnavõimud olid veendunud, et midagi karta pole.
“Korraldajad olid korralikud inimesed ning miiting oleks võinud ka tänaval toimuda, ja midagi poleks juhtunud,” lausus Tibar.
Samas leidis Uibo, et tegelikult kardeti julgeoleku enda provokatsioone, sest paar aastat varem oli Alma-Atas provotseeritud kokkupõrge, mis andis põhjuse sõjavägi välja tuua. “Sellise põhjuse andmist taheti igal juhul ära hoida,” lausus Uibo.
Tibari sõnul siiski üritusel huligaanitseti. “Kohalikest huligaansetest või rahvuslikult meelestatud noorukitest organiseerus jõuk ühe vaimuhaiglast põgenenud nooruki juhtimisel ja need hakkasid mööda linna saagima ja pudelite ning kividega loopima neid, kes ette juhtusid,” lausus Tibar.
Uibo hinnangul juhtis umbes 10-liikmelist kampa, kes Riia tänaval seisnud miilitsaautot ründas, julgeoleku provokaator.
Uurimist ei algatatud. Uibo sõnul oleks vastasel juhul arusaamatu, miks Tallinna vaimuhaiglast lubati enne 2. veebruari välja poiss või poisid, kellest võis arvata, et nad Tartusse tulevad. “Nende vastu ei algatatud ka kriminaalasja – miilitsaautole kallaletungi eest oleks seda muidu kindlasti tehtud.”
Tartus viibis sel õhtul ka Indrek Toome ja tema sõnul võis mõne nooruki kumminuiaga löömist olla.
“Eks noored sõimasid kumminuiadega miilitsaid, et mida nad seal teevad ja mingu minema. Mõnel miilitsal võis siis ka närv üle minna. Aga kindlasti ei andnud ei Tibar ega Uibo miilitsale käsku, et andke rahvale kere peale,” rääkis Toome.
“Paanikas poldud ja keegi ei uskunud 1988. aasta veebruaris, et nõukogude võim sellise ürituse pärast hakkab murduma,” ütles Toome.
Adams: see oli pöördeline hetk
Jüri Adams, keda julgeolek sundis 1988. aasta veebruari-märtsi sündmusi jälgima kaugelt Kaliningradi oblastist kordusõppustelt, peab 2. veebruari pöördeliseks, kust algas rahvuslaste ja antikommunistide ning mingi osa kommunistide lähenemine.
“Tol päeval tuli valida, kas minna edasi koerte ja kumminuiadega või mitte,” ütles Jüri Adams. “Hirveparki loen muidugi ülioluliseks sündmuseks, aga 2. veebruar tõi paljudele kaasa hirmust vabanemise.”
Adamsi sõnul toimus Eesti NSV-s ametlik võitlus stalinistlikke meetodeid kasutada soovijate ning avalikku võitlust ja verevalamist vältida üritava pehmema tiiva vahel. “Lõppes see pehme tiiva pealejäämisega.”
Jüri Adamsi kaks kuud Stalingradi oblasti sõjaväeosas möödusid mitte midagi tehes. “Niisugust aega, kus mitte midagi pole teha, ei ole mul hiljem olnudki. Õppisin seal saksa keelt, olin haiglas ja pidin ohvitseridega koos viina võtma,” meenutas Adams.
Eellugu:
• 1987. aasta 23. august: Tallinnas Hirvepargis miiting Molotovi-Ribbentropi pakti meenutuseks. Tekkis idee, et tähistama peaks ka Tartu rahu aastapäeva.
• 1987 sügis: rühmitus MRP-AEG algatas stalinismiohvrite mälestusmärgi rajamiseks allkirjade kogumise. Tuhanded inimesed andsid oma allkirja.
• 1987. aasta lõpp: MRP-AEG grupp otsustas 2. veebruaril korraldada Tartus miitingu, mille osas lõplikult lepiti kokku 1988. aasta jaanuari keskel Aegviidus.
Miiting pidi toimuma tollase Leen Kulmanni nimelise 16. kutsekeskkooli maja ees, kus oli 1920. aastal sõlmitud Tartu rahu. Sealsamas kõrval asus toona KGB hoone.
• 22. jaanuar: MRP-AEG liikmed teatasid ajakirjandusele miitingu korraldamisest. Pöördumisele kirjutasid alla näiteks Heiki Ahonen, Viktor Niitsoo, Lagle Parek, Erik Udam. Parek ja Niitsoo teatasid kõnekoosoleku korraldamise soovist ka Tartu RSN Täitevkomitee esimehele Toomas Mendelsonile.
• 28. jaanuar: täitevkomitee teatas, et miitinguks luba ei anta. Asemele pakuti idee korraldada Tartu rahu sisuline koosolek Vanemuise ringauditooriumis. Veel polnud päris selge, kas Tartu miilitsale saadetakse Tallinnast appi lisaks väeosa.
• 29. jaanuar: Tallinnas ründasid kaks spordiriietes noormeest Parekit ja Ahoneni ning võtsid ära Pareki käekoti. MRP-AEG liikmeid jälitati pidevalt. Neli miitingu organisaatorit saadeti kordusõppustele Kaliningradi oblastisse. Ahoneni üritati saata Tšernobõli, kuid keeldumisel pandi ta Patarei vanglasse.
Tartu:
• 1. veebruari õhtu: Tartusse jõudis miilitsaväeosa. Kohalik miilits, parteiaktiiv ja rahvamalev olid saanud käsu olla valmis järgmise päeva sündmusteks.
• 2. veebruar kell 19: suleti pääs ürituse toimumiskoha kvartalile, ümbruskond oli täis miilitsaid ja julgeolekutöötajaid. Kell 19 pidi algama miiting ning sinna kogunenud suurele rahvahulgale selgitati, et koosolek peetakse Vanemuise ringauditooriumis. Mindi auditooriumisse, mis sai puupüsti rahvast täis. Vestlusringi juhatas ülikooli prorektor Valter Haamer. Koosolekul rääkisid dotsent Kaido Jaanson, professor Viktor Palm, dotsent Paul Varul. Sõna sai ka Lagle Parek. Pärast koosolekut Parek arreteeriti.
Sarnane koosolek oli ka Vanemuise kontserdisaalis, kus esinesid ülikooli haldusprorektor Vello Peedimaa, dotsent Hillar Palamets jt.
Pärast koosolekut ootasid tänavail miilitsad, kilpide taha varjunud, näoga rahva poole, kumminuiad käes.
Osa noori läks koosoleku asemel Toomemäele Ohvrikivi juurde, kus esines Erik Udam, kes pärast kõnelemist arreteeriti. Kokku peeti sel õhtul kinni umbes 25 inimest.
Veidi enne kella 22 kogunes rahvas Raekoja platsile, kus lauldi isamaalisi laule. Sinna ilmusid ka miilitsad ning laulval rahval kästi laiali minna.
3. veebruarist valmistus nii meelt avaldada sooviv rahvas kui ka partei, miilits ja julgeolekumehed 24. veebruari tähistamiseks Tallinnas.
* Meeleavaldajaid ootasid miilitsaautos granaadid
Postimees, laupäev 01.02.2003
Kui Molotovi-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupi (MRP-AEG) liige Lagle Parek 1988. aasta 1. veebruari õhtul Tartusse jõudis, olid täiendavad miilitsajõud juba kahekaupa linna tänavail patrullimas. Parek silmitses neid botaanikaia juures läbi bussiakna ning tundis kahetisi emotsioone: ühelt poolt muiet okupantide üle, kes lähevad ähmi täis ühe tühipalja miitingukava pärast, ning teiselt poolt uhkustunnet, et meeleavaldus on juba ette pälvinud sedavõrd suurt tähelepanu.
Tartu linnavõimud polnud loomulikult lubanud Tartu rahu aastapäeva tähistamist rahulepingu sõlmimise maja ees Vanemuise tänaval, ning olid omalt poolt organiseerinud kontraüritused.
Mitmed MRP-AEG liikmed olid 2. veebruariks juba arreteeritud, ka Parekil oli taskus sellistel puhkudel rutiinselt saabunud prokuratuurikutse. Võimude tähelepanust andis tunnistust keretäis, mille Parek ja ta kaasvõitleja Heiki Ahonen said 29. jaanuaril, olles teel grupi nõupidamisele. Peksjad tundsid iseäranis suurt huvi Pareki käekoti vastu, küllap lootes sealt leida miitingut puudutavaid materjale.
«Meile oli tähtis, et vähemalt keegi meist jääks vabadusse ning saaks üritustel rääkida,» meenutab Parek. Rääkida oli kahest asjast: Tartu rahust ning üleskutsest moodustada Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei.
2. veebruari õhtul oli kesklinn eba-tartulikult kihav. Raivo Silla, hiljuti Nõukogude armee sundteenistusest vabanenud 20-aastane noormees, suundus Raekoja platsile ning sukeldus seal ootavasse rahvahulka. Ta ei oska tagantjärele täpselt hinnata inimeste arvu, kuid kui rahvas hakkas liikuma Riia mäe suunas, täitis see terve tänava ja sulges liikluse. «Tuhat või paar oli inimesi kindlasti,» ütleb Silla.
Kolonn keeras Riia mäelt praegusele Pepleri tänavale, et suunduda miitingupaika Vanemuise tänaval. Kuid Pepleri-Vanemuise nurgal tõkestas tee kilpide ja kumminuiadega miilitsate ahelik. Paaril neist olid rihma otsas ka koerad.
«Võtsime omavahel kätest kinni ja üritasime läbi murda,» meenutab kolonni neljandas reas liikunud Silla. Kuid rünnakukatse kuhtus vastu miilitsate kilpe.
Ebaõnnestunud läbimurre puistas rahva hoonete vahele laiali. Kui meeleavaldajad kogunesid teiseks rünnakuks, oli neid juba palju vähem. Seekord liikus Silla esimeses reas.
«Surusime end vastu kilpe. Mäletan, et miilitsa rusikas ei ulatunud lööma, hõõrus niisama vastu nägu. Korraga algas taganemine ning jäin üksi keset miilitsaid. Kohe tekkis kilpidest ring ümber, algas peksmine jalgade ja rusikatega. Üritasin nägu varjata,» räägib Silla.
Hiljutise armeeteenistuse tõttu heas vormis demonstrant kostitas kahte kilbimeest jalahoopidega, need lõid vaaruma ning Silla pääses põgenema. Kuid kohe märkas ta miilitsat, kes urvitas üle tänavaäärse aia kätte saada selle taha kukkunud mütsi. Silla lihtsalt ei saanud teisiti, kui rabas mehel jalgadest ja saatis mütsile järele.
Kolm miilitsat jõudsid sel ajal Sillale järele, kuid ei suutnud teda kinni pidada. Ekraani kino poole liduv demonstrant vaatas korraks üle õla tagasi – ning nägi hiiglaslikku kasvu erariietes meest, kes talle peale langes ja ta arreteeris.
Kolm miilitsat jõudsid nüüd taas Sillale järele ning hakkasid teda abaluude alla peksma. Tuim valu võttis mehel kätest jõu.
Silla topiti läheduses seisvasse miilitsavillisesse. Seal ringi vaadates tundis ta algul kahetsust, et pole kaasas nuga – sellega saanuks «sidruni» ukse hõlpsasti lahti -,siis märkas kongist ohutus kauguses autosalongis vedelevaid granaadikaste ja automaate.
«Need olid kindlasti granaadid, sõjaväest tulnuna ma ju tundsin neid,» meenutab ta. «Kas tegemist oli suitsu- või pisargaasigranaatidega, ei tea.»
Varsti lisandus villisesse seltskonda. Tulid ka miilitsad ning algas sõit Kompanii tänava miilitsajaoskonda. Kogu see aeg kostis pardaraadiost okupantide appikutseid seda või teist läbimurret maha suruma.
Miilitsas ootas ees ülekuulamine ning – ülima operatiivsusega – kell pool kolm öösel ka kohtupidamine. Silla sai kümme päeva aresti rõskes ja räpases Tartu arestimajas, suurimad karistused ulatusid 15 päevani.
Lehes kirjutati hiljem, et Silla loopis miilitsate pihta kive. «Ühtegi kivi mina küll ei visanud, võibolla mõni teine viskas,» räägib mees nüüd. «Tegelikult läks mul isegi hästi, sest miilitsatega kaklemise eest võinuks rohkemgi saada.»
Samal ajal imestas Lagle Parek Vanemuise ringauditooriumis, et ta üritusele üldse kohale jõudis ning arreteerimisest pääses. «Olin väga väsinud. Viimasel ajal oli seda kõike natuke palju saanud. See materdamine ajalehtedes – sa võid ju mitte välja teha, aga see räsib tegelikult kohutavalt,» meenutab ta. Rahvas tervitas Pareki kõnet võimsa aplausiga. Uksest väljudes Parek arreteeriti.
«Mind viidi mingisse punanurga-taolisse kohta ja hoiti keskööni kinni. Nad olid tegelikult küllaltki kenad – sõidutasid mu seejärel suisa koju,» muigab vapper naine.
Ametlike ürituse ja tänavarahutuste kõrval arenesid sündmused veel kolmandaski kohas – Toomemäel ohvrikivi juures ja sildadel. Sinna oli pärast Vanemuise tänavale mittepääsemist suundunud osa rahvast.
«Inimesi oli umbes sadakond. Erik Udam luges ette kõne, siis saabus kongiga auto ning koerte ja kilpidega kursandid hakkasid meie suunas marssima,» meenutab Õie Laarman. Koeri oli tema sõnul väljas kümmekond. Tekkis kerge rabelemine, Udam ja veel mõned inimesed arreteeriti. Ülejäänud pääsesid koju.
Öösel kogunes MRP-AEG ringkond Pareki poole muljeid vahetama. Seal kuulsid nad ka lahingust Pepleri tänavas.
«See oli tähtis päev, sest inimesed said hirmust lahti,» tõdeb Parek viisteist aastat hiljem. «Varasemad väikesed vastupanuvormid puudutasid vaid üksikuid inimesi ja väikesi rühmi. Kuid nüüd tekkis üldine pahameel.»
Alo Lõhmus
alo.lohmus@postimees.ee