Kõik kriisid on ootamatud…

Erand kinnitab reeglit – elektrienergia hinna oodatav kõikumine oli kõigile ette teada hetkest, mil liituti NordPooliga.

Kuna Eestil puudus energeetiline sõltumatus, paremat valikut polnudki.

Valik tehti, aga ootamatusteks valmistuma ei hakatud. Võimalik, et alustati valest otsast…

Tänu meedias levitatud infole suutsin peamise välja lugeda – igaüks peab oma energiatarbise vähendama optimaalseni. Kes ja kuidas, see on iga tarbija otsustada.

Ego ei lubanud riskida, ning sõlmisin elektritarbimise lepingu börsi-elektri tingimustel. Vajasin sundi, ajendit, et oma kodu soojustada ja elektrienergia tarbimist vähendada optimaalseni. Ilmselt jõudsin tehtuga valmis õige-aegselt – elektriarved on küll suuremad kui kahe aasta eest, aga talutavad. Tõsi, viimastel kuudel jälgin elektripliidi ja pesumasina sisselülitamist börsielektri tunnihindasid.

Olen loobunud riigiga hasartmängude mängimisest, tuleb oma peaga mõelda. Pakutav toetuste skeem on absurdne, mis probleemi ei lahenda, vaid lükkab selle lahendamise edasi. Petta saab lõppkokkuvõttes ikkagi tarbija.

Kes on oma majapidamises elektritarbimise osanud alandada optimaalse miinimumini, see reeglina kompensatsiooni saajate hulka ei kuulu. Ja vaevalt ta ka hädaldama hakkab; mina samuti.

Kes aga laiab, seda hakkab riik toetama?!

Mida pean laiamiseks?

Näiteks elektriga otsekütmist, elamute ja avalike hoonete mittesoojustamist, ülemäärast üldvalgustust jne.

Oleks minu teha, kehtestaks elektrikriisi ajaks kõigile tarbijatele ühesuguse maksimaalse kuu keskmise hinnalae 50 €/Mwh . Ülekandetasu ja käibemaksud jääks kehtima. Samuti tarbimislepingud ja … kokkuhoiusund.

Kuidas toimida, et segadusi oleks vähem? Kuu elektriarved tarbijale koostab endiselt müüja vastavalt sõlmitud tarbimislepingule, kuid hinnalage arvestades. Fikseeritud hinnast tekkiva maksumuse erinevuse peab aga hankijatele tasuma riik vahetult, ilma tarbijaid häirimata.

Nii oleks kirik keset küla.

Vähemalt kriisi lõpuni ja majandustegevust oluliselt häirimata.

Praeguse valitsuse pakutav kompenseerimise skeem on aga absurdne – toetada neid, kes jätkavad laiamist.

Pealegi lisa-bürokraatlik.

Avo Blankin