Küllike tädi Meida jutu järgi
Valmistumine
Kevadiste pühade ettevalmistus eelmise sajandi alguskümnenditel algas taludes ikka enne Palmipuude püha suurpuhastusega. Selleks ajaks pidid olema talvised tubased tööd tehtud, kangad kootud, kedrused kedratud ja vokid toast välja viidud. Pesti ja koristati terve maja: vahetati aknakardinad, põrandariietel, linikutel ja vaipadel keerati peale värskemate värvidega teine pool.
Mööblit meil palju ei olnud. Suures kambris oli meil sohva ees ümmargune laud, seal oli alati valge lina peal ja vaas laual. See oli tähtis. Talvel olid vaasis männioksad, Palmipuude pühaks toodi vaasi pajuurvad, need läksid kollaseks ja pärast tulid ka lehed. Kevadpühadeks pandi lisaks kaseoksi. Suvistepühaks ka esimesed lilled – valged nartsissid, tuppa toodi mõned mehekõrgused kased.
Ja suur lahtikäiv laud, laua all oli alati 6 tooli. Toolide puudust polnud, need olid ühed vähesed asjad mis vaheldusid, sest isa oli toolitegija. Aeg-ajalt tuli ikka keegi, kel oli tooli vaja või oli mõni jalg vm katki läinud. Siis anti mõni ära ja isa tegi uued.
Suur valge linaga laud oli selline puutumatu ja alati pidulik paik. Laual vaas lilledega, tuhatoos, pühade-aegu karahvin õlle- ja klaasidega teebretil.
Ka köögilaual oli alati lina. Vähemalt minu lapsepõlvemälestustes. Ema käis Vadil kodunduse kursustel, seal õpetati uusi toite ja lauakatmist. See oli siis kui lapsed polnud enam “rokutajad” ja oskasid süüa. Varasemat aega ei mäleta.
Kord tuli üks masindusmees tuppa sööma ja imestas – siin lina laual, kahvlid, noad, naaberkülas sõime puulusikaga ühisest kausist.
Muide, isa sõi alati I maailmasõjast pärit oma valatud alumiiniumlusikaga. Nuga iga päev kasutada polnudki vaja.
Kevadpühadeks kudus ema kolm lina, kaks valget ja ühe värvilise; murtud toimses koes kootud.
Toit ja kombed.
Lihavõtted oli nii suur püha, et kirikus oli kolm teenistust. Lihavõttepäeva päikesetõusul mängis Avinurme kirikutornis orkester. Kirikutorni luugid olid lahti, et oleks kaugele kuulda. Orkestrijuhiks oli koolijuhataja ja maa sool hr Oskar Kask.
Mäletan, et ühel aastal läksime õde Ilsega Avinurme, tahtsime pillimängu kuulda. Olime alles Vainumäel kui orkester mängu alustas. Hakkasime jooksma. Kui kiriku juurde jõudsime tulid juba mehed tornist alla.
Kes oli siis kirikuõpetaja, täpselt ei mäleta, äkki Keller? See oli Eesti vabariigi lõpupoole.
Pühapäeva hommikusöögid algasid Jaagapral alati hommikupalvega. Lapsed ei lugenud, ikka täiskasvanud. Ema ja isa käisid kirikus igal pühapäeval, ämm ja äi harvem. Kes kirikusse ei läinud, see luges suures kambris jutlust. Jutluse ajal tuli lastel vaikselt kuulata, või mõnda psalmi jutlustaja järel märguandel korrata. Enne ja pärast jutlust lauldi koraali.
Äi ja ämm tehti lastele selgeks varakult – vanaema ja vanaisa olid pöördumiseks ju pikad sõnad. Aga vanaemale ja vanaisale meeldisid „uued tiitlid“ ämm ja äi väga.
Jaagapral oli ikka 4 lehma. Lihavõteteks olid lehmad poeginud. Üks vasikas kevadpühadeks, teine suvel viljamasindamise ajal. Kolmas läks müügiks ja neljas kasvatati suureks. Nii oli tavaks.
Pühadenädala vasikasült, pasteet ja rulaad jt toidud tehti ikka kolmapäeval. Ema oli kursustel õppinud ja oskas teha ka küljerulli.
Pühade õlu valmis samuti kolmapäevaks.
Neljapäeva hommikul küpsetati saia ja kohupiima piirakaid.
Neljapäeval käidi saunas enne lõunat, pärast lõunat mindi kirikusse. Kodus olijad lugesid Suure Neljapäeva jutluse. Kui kirikulised koju tulid, algas õhtusöök.
Toidud pidid valmis olema neljapäeva lõunaks, õhtupoolne päev oli juba püha, siis suuri toimetusi ei tehtud enam.
Ka toad pidid olema korras pühadelaupäeva lõunaks. Peale keskpäeva tehti vaid hädavajalikke toimetusi nagu loomade talitus jms.
Jaagapra pere 1930. Äi. ämm, sulane, peremees Johannes, perenaine Katta-Rosalie ja lapsed
Laupäeviti küpsetati pirukaid. Aga lihapirukat tehti küll. Pühadeks tehti väikseid pirukaid, need võtsid rohkem aega ja tööd. Vahel ka suur plaadipiirakas, mis tükeldati. Lihavõtteks küpsetati alati kohupiimapirukat.
Pühapäeva hommikul joodi kohvi. Ja söödi pirukaid, pasteeti, sülti, munavõid, rosinasaia. Lõunasöögiks aedviljasupp. Kui muidu lisati kruupe või tangu, ms omast käest võtta, siis pühade ajal pandi kas makarone või riisi – see oli poekaup. Mõnikord ka nuudleid, neid tegi ema ise.
Lastele meeldis pradi – keedetud kartuliid purustati taldrikul kahvliga, segati kastemega ja laps sõi lusikaga. Täiskasvanud kahvli ja noaga. Igapäevane toit. Kui oli lehmad lüpsma tulid, tehti ternespiimakooki. Joodi teed, vahel ka oma sigurikohvi, piimakann oli söögilaual alati.
Pühadelõunaks oli alati ka magustoit. Kas kissell (jõhvikas, mustiks, õunate) või mannapuder või mannavaht. Kui muud polnud oli soe piim kus kuivatatud saiatükid sees ja moos või rosinad juures.
Kevadpühadel ikka ka kohupiimatoidud. Kohupiima söödi ka lõunaseks magustoiduks, kas moosiga vm. Pashat ei tehtud, see oli rohkem nagu veneusu teema. Vahel osteti pühadeks ka poekompotti. Seal olid rosinad sees.
Lihavõtte õhtusöök. See oli püha söömaaeg. Söödi vasikapraadi jm vasikalihast tehtud toite. Sülti, rulli jne. Paastuaeg oli lõppenud.
Jaagapra jätkas tavasid ka pärast isa surma 1942. Ema Katta-Rosalie suutis kolme lapsega talu pidada, vanim tütardest oli juba mehele läinud.
Munavärvimine ja koksimine.
Siinkandis oli suurem munavärvimise ja koksimise aeg ikka suvistepühade ajal, neid peeti munapühadeks. Kevadpühad olid nagu rohkem lihavõtted.
Lihavõtteks polnud kanad veel välja saanud ja munema hakanud.
Mune värviti laupäeval ja koksiti pühapäeval. See oli ikka pühapäevane rõõm.
Meil värviti mune peamiselt sibulakoorte ja saunavihalehtedega. (kasutamata vihalehtedega, need andsid paremini värvi välja. Munad seoti kas värvilise lõngaga või riidesse, kuhu pandi juurde kruupe või tangu, et jääks valgeid täppe sisse. Riisi ei pandud, see oli poekaup.
Kui oli varane kevad, tõid lapsed väljast ka rohelisi võrseid, mida munade värvimisel kasutati. Kunstvärve oli ka, aga nendega me ei värvinud. Neil oli selline häda, et värv imbus läbi koore ja tegi muna seest värviliseks.
Mune värviti ikka palju. Meie isa polnud suur munade sööja, ei mäleta palju talle rehkendati. Lastele minu mäletamist mööda umbes 10 muna igaühele.
Kõige tähtsam oli ristilastele munade viimine. Neile valiti alati kõige ilusamad munad. Minul oli ristilapsi vähe, neli. Aga Paadenurme onu Karlal oli näiteks 36 ristilast.
Peamine ristilastele munade andmise koht oli kiriku juures. Munad pandi munakorvi, need olid sakilise äärega korvid. Võeti kirikusse kaasa, kui lapsi kirikus polnud, anti vanemate kätte. Ristilastele munade andmine oli hirmus tähtis . Suurtele ristilastele, kel leer läbi enam ei viidud, ikka väikestele.
Aga mõnelt ristiisalt ei saadud kunagi mune, ka see on meeles.
Külalapsed teadsid alati ka mis naabrite juures toimub. Mäletan, et Kopral oli kaks suurt meest, kummalegi keedeti 35 muna – ikka ristilastele kinkimiseks. Alumistel keedeti mune saunaköögis suures pajas. Seal arvestati igale mehele 20 muna. Naistele vähem.
Suvistel magasid tüdrukud juba aidas. Poisid käisid siis mune noolimas.
Munade koksimist ja veeretamist oli ka. Kui tuli lastel munasöömise isu, siis öeldi, et lähme võistlema. Et oleks selle juures riidu olnud, seda ei tea küll. Aga koksimisel oli nii, et kes lõi teise muna katki sai muna endale. Võisteldi munade veeretamismängudes.
Aitähh, tädi Meida!
Uudised
Kevadpühad Jaagapral
Küllike tädi Meida jutu järgi
Valmistumine
Kevadiste pühade ettevalmistus eelmise sajandi alguskümnenditel algas taludes ikka enne Palmipuude püha suurpuhastusega. Selleks ajaks pidid olema talvised tubased tööd tehtud, kangad kootud, kedrused kedratud ja vokid toast välja viidud. Pesti ja koristati terve maja: vahetati aknakardinad, põrandariietel, linikutel ja vaipadel keerati peale värskemate värvidega teine pool.
Mööblit meil palju ei olnud. Suures kambris oli meil sohva ees ümmargune laud, seal oli alati valge lina peal ja vaas laual. See oli tähtis. Talvel olid vaasis männioksad, Palmipuude pühaks toodi vaasi pajuurvad, need läksid kollaseks ja pärast tulid ka lehed. Kevadpühadeks pandi lisaks kaseoksi. Suvistepühaks ka esimesed lilled – valged nartsissid, tuppa toodi mõned mehekõrgused kased.
Ja suur lahtikäiv laud, laua all oli alati 6 tooli. Toolide puudust polnud, need olid ühed vähesed asjad mis vaheldusid, sest isa oli toolitegija. Aeg-ajalt tuli ikka keegi, kel oli tooli vaja või oli mõni jalg vm katki läinud. Siis anti mõni ära ja isa tegi uued.
Suur valge linaga laud oli selline puutumatu ja alati pidulik paik. Laual vaas lilledega, tuhatoos, pühade-aegu karahvin õlle- ja klaasidega teebretil.
Ka köögilaual oli alati lina. Vähemalt minu lapsepõlvemälestustes. Ema käis Vadil kodunduse kursustel, seal õpetati uusi toite ja lauakatmist. See oli siis kui lapsed polnud enam “rokutajad” ja oskasid süüa. Varasemat aega ei mäleta.
Kord tuli üks masindusmees tuppa sööma ja imestas – siin lina laual, kahvlid, noad, naaberkülas sõime puulusikaga ühisest kausist.
Muide, isa sõi alati I maailmasõjast pärit oma valatud alumiiniumlusikaga. Nuga iga päev kasutada polnudki vaja.
Kevadpühadeks kudus ema kolm lina, kaks valget ja ühe värvilise; murtud toimses koes kootud.
Toit ja kombed.
Lihavõtted oli nii suur püha, et kirikus oli kolm teenistust. Lihavõttepäeva päikesetõusul mängis Avinurme kirikutornis orkester. Kirikutorni luugid olid lahti, et oleks kaugele kuulda. Orkestrijuhiks oli koolijuhataja ja maa sool hr Oskar Kask.
Mäletan, et ühel aastal läksime õde Ilsega Avinurme, tahtsime pillimängu kuulda. Olime alles Vainumäel kui orkester mängu alustas. Hakkasime jooksma. Kui kiriku juurde jõudsime tulid juba mehed tornist alla.
Kes oli siis kirikuõpetaja, täpselt ei mäleta, äkki Keller? See oli Eesti vabariigi lõpupoole.
Pühapäeva hommikusöögid algasid Jaagapral alati hommikupalvega. Lapsed ei lugenud, ikka täiskasvanud. Ema ja isa käisid kirikus igal pühapäeval, ämm ja äi harvem. Kes kirikusse ei läinud, see luges suures kambris jutlust. Jutluse ajal tuli lastel vaikselt kuulata, või mõnda psalmi jutlustaja järel märguandel korrata. Enne ja pärast jutlust lauldi koraali.
Äi ja ämm tehti lastele selgeks varakult – vanaema ja vanaisa olid pöördumiseks ju pikad sõnad. Aga vanaemale ja vanaisale meeldisid „uued tiitlid“ ämm ja äi väga.
Jaagapral oli ikka 4 lehma. Lihavõteteks olid lehmad poeginud. Üks vasikas kevadpühadeks, teine suvel viljamasindamise ajal. Kolmas läks müügiks ja neljas kasvatati suureks. Nii oli tavaks.
Pühadenädala vasikasült, pasteet ja rulaad jt toidud tehti ikka kolmapäeval. Ema oli kursustel õppinud ja oskas teha ka küljerulli.
Pühade õlu valmis samuti kolmapäevaks.
Neljapäeva hommikul küpsetati saia ja kohupiima piirakaid.
Neljapäeval käidi saunas enne lõunat, pärast lõunat mindi kirikusse. Kodus olijad lugesid Suure Neljapäeva jutluse. Kui kirikulised koju tulid, algas õhtusöök.
Toidud pidid valmis olema neljapäeva lõunaks, õhtupoolne päev oli juba püha, siis suuri toimetusi ei tehtud enam.
Ka toad pidid olema korras pühadelaupäeva lõunaks. Peale keskpäeva tehti vaid hädavajalikke toimetusi nagu loomade talitus jms.
Laupäeviti küpsetati pirukaid. Aga lihapirukat tehti küll. Pühadeks tehti väikseid pirukaid, need võtsid rohkem aega ja tööd. Vahel ka suur plaadipiirakas, mis tükeldati. Lihavõtteks küpsetati alati kohupiimapirukat.
Pühapäeva hommikul joodi kohvi. Ja söödi pirukaid, pasteeti, sülti, munavõid, rosinasaia. Lõunasöögiks aedviljasupp. Kui muidu lisati kruupe või tangu, ms omast käest võtta, siis pühade ajal pandi kas makarone või riisi – see oli poekaup. Mõnikord ka nuudleid, neid tegi ema ise.
Lastele meeldis pradi – keedetud kartuliid purustati taldrikul kahvliga, segati kastemega ja laps sõi lusikaga. Täiskasvanud kahvli ja noaga. Igapäevane toit. Kui oli lehmad lüpsma tulid, tehti ternespiimakooki. Joodi teed, vahel ka oma sigurikohvi, piimakann oli söögilaual alati.
Pühadelõunaks oli alati ka magustoit. Kas kissell (jõhvikas, mustiks, õunate) või mannapuder või mannavaht. Kui muud polnud oli soe piim kus kuivatatud saiatükid sees ja moos või rosinad juures.
Kevadpühadel ikka ka kohupiimatoidud. Kohupiima söödi ka lõunaseks magustoiduks, kas moosiga vm. Pashat ei tehtud, see oli rohkem nagu veneusu teema. Vahel osteti pühadeks ka poekompotti. Seal olid rosinad sees.
Lihavõtte õhtusöök. See oli püha söömaaeg. Söödi vasikapraadi jm vasikalihast tehtud toite. Sülti, rulli jne. Paastuaeg oli lõppenud.
Jaagapra jätkas tavasid ka pärast isa surma 1942. Ema Katta-Rosalie suutis kolme lapsega talu pidada, vanim tütardest oli juba mehele läinud.
Munavärvimine ja koksimine.
Siinkandis oli suurem munavärvimise ja koksimise aeg ikka suvistepühade ajal, neid peeti munapühadeks. Kevadpühad olid nagu rohkem lihavõtted.
Lihavõtteks polnud kanad veel välja saanud ja munema hakanud.
Mune värviti laupäeval ja koksiti pühapäeval. See oli ikka pühapäevane rõõm.
Meil värviti mune peamiselt sibulakoorte ja saunavihalehtedega. (kasutamata vihalehtedega, need andsid paremini värvi välja. Munad seoti kas värvilise lõngaga või riidesse, kuhu pandi juurde kruupe või tangu, et jääks valgeid täppe sisse. Riisi ei pandud, see oli poekaup.
Kui oli varane kevad, tõid lapsed väljast ka rohelisi võrseid, mida munade värvimisel kasutati. Kunstvärve oli ka, aga nendega me ei värvinud. Neil oli selline häda, et värv imbus läbi koore ja tegi muna seest värviliseks.
Mune värviti ikka palju. Meie isa polnud suur munade sööja, ei mäleta palju talle rehkendati. Lastele minu mäletamist mööda umbes 10 muna igaühele.
Kõige tähtsam oli ristilastele munade viimine. Neile valiti alati kõige ilusamad munad. Minul oli ristilapsi vähe, neli. Aga Paadenurme onu Karlal oli näiteks 36 ristilast.
Peamine ristilastele munade andmise koht oli kiriku juures. Munad pandi munakorvi, need olid sakilise äärega korvid. Võeti kirikusse kaasa, kui lapsi kirikus polnud, anti vanemate kätte. Ristilastele munade andmine oli hirmus tähtis . Suurtele ristilastele, kel leer läbi enam ei viidud, ikka väikestele.
Aga mõnelt ristiisalt ei saadud kunagi mune, ka see on meeles.
Külalapsed teadsid alati ka mis naabrite juures toimub. Mäletan, et Kopral oli kaks suurt meest, kummalegi keedeti 35 muna – ikka ristilastele kinkimiseks. Alumistel keedeti mune saunaköögis suures pajas. Seal arvestati igale mehele 20 muna. Naistele vähem.
Suvistel magasid tüdrukud juba aidas. Poisid käisid siis mune noolimas.
Munade koksimist ja veeretamist oli ka. Kui tuli lastel munasöömise isu, siis öeldi, et lähme võistlema. Et oleks selle juures riidu olnud, seda ei tea küll. Aga koksimisel oli nii, et kes lõi teise muna katki sai muna endale. Võisteldi munade veeretamismängudes.
Aitähh, tädi Meida!