Kirjanik püüab linna kui terendust
Rakvere hingele lähedale jõudnud Kalju Saaber mõtiskleb iidse Vallimäe veerul, milliseks võiksid kujuneda tema kodulinna järgmised seitsesada aastat. |
Rakvere 700. sünnipäevaks esseistliku ajalooraamatu ilmutanud kirjanik Kalju Saaber loodab, et raamat äratab lugejat nägema igapäevas tähelepandamatuks kulunud kodulinna.
“Tahtsin panna pealkirjaks midagi ääretult lihtsat, kus oleks ka linna nimi sees,” selgitas kirjanik Kalju Saaber, miks on vastne raamat saanud nimeks “Rakvere lugemik”.
Jaan Krossi “Rakvere romaan” ja teatris “Rakvere romanss” olid juba olemas. “Siis äkki kukkus, et miks mitte lugemik.”
Alapealkirja pannes mõtles kirjanik naljatamisi, et kui lugemik on ikka olnud kellegi poolt lubatud ja kellelegi suunatud, siis seda raamatut sobib lugeda passieast kõrge vanuseni. “Ega seda peagi otsast lõpuni lugema, võib võtta nagu lugemikul ühe peatüki ja teinekord, kui aega, teise.”
Raamat sündis mõtiskluste käigus. “Muist mõtteid oli varem mõeldud. Kui tuli linnavalitsuse tellimus, hakkasin mõtteid tihendama, väikseid mõtisklusi endas tervikpilti sulatama. Linn ise oli mulle suuresti abiks. Kusagil mujal elades poleks saanud seda teha,” rääkis kirjanik, kelle elu on olnud tihedalt Rakverega seotud.
Püüdmatu linn
Kirjanikul polnud lihtne valida, millest kirjutada, et kõige paremini tabada Rakvere olemust. “Ka väikeses linnas on tohutult palju võimalusi. Võib-olla annab just väiksus võimaluse sügavuti minna,” arvas Saaber. Ning lisas, et valik on väga subjektiivne ja kujunes kuidagi iseenesest: kultuur, aeg, loodus, inimene. “See pole ajalooraamat ega teatmeteos, see on esseistlik mõtisklusraamat.”
Autor on vaadanud asju läbi enda prisma, kuid pole teinud Rakverest autobiograafilist raamatut. “Rakvere on selle raamatu peategelane, tema aeg ja tema sügavus. Enda kaudu minnes saab lugejale lähemale, sest tema mõtleb jälle üle oma seosed linnaga.”
Kirjanik on kodulinna süvenedes tunnetanud selle püüdmatust: “Linn on selline kummaline asi, on nagu nägemus või terendus, keegi ei taba teda lõpuks ära. Linn on sedavõrd muutuv. Nagu filosoofid ütlevad, et ühte jõkke ei saa kaks korda astuda, nii ei saa ka kaks korda sama linna näha. Juba järgmisel pilgul on midagi muud, kas või päike on pilve taha läinud. Palju tahtsingi sisse panna linnatunnetust ja loodust.”
Ajaloolasena jäi Kalju Saaber raamatut kirjutades kirjanikuliistude juurde, aga ajaloost ja ajalootunnetusest mööda ei pääsenud. “Kirjanikuõigusega olen vaadanud ajalugu filosoofilise ja subjektiivse pilguga, püüdnud lahti mõtestada seoseid, kuigi kõik ei pruugi ju paika pidada. Ajalool on raamatus suur osa, selle linna puhul ei saa ajaloost üle ega ümber.”
Müüdid peavad kestma
“Aeg on eelkõige inimeste elatud elud, põlvkonnad, nende vaimumaailm ja nende võitlused alates võitlusest linnaõiguste eest kuni õnnetuste ja hädadeni, mis on linna tabanud. Aga ka õnnelikud päevad,” mõtiskles Saaber linnast ajas. Seitsmesajast aastast peab kirjanik kõige ilusamaks ajaks XIX sajandit, kui polnud sõdu, eestlased hakkasid linnas tooni andma ning astusid kultuuris suure sammu.
“Eestimaa on õnnelik, et tal on nii palju vanu väikelinnu, kel on, mida mäletada, oma müüdid. Rakvere sai nüüd uue müüdi – tarva.”
Müütides ei tohi tulla tühimikku, siis sureb rahvas, kirjutas Kalju Saaber. “Müüdid tahavad aga erilist õhkkonda. Uuemat legendi kui Tallika-lood Rakvere kohta ei teagi,” mõtiskles kirjanik. “Eks me pea neid ise looma. Sellepärast ma siiski pooldan tarvast – linna on vaja sellist punkti või nullmeridiaani. Võib-olla tulevad koos sellega uued jutud.”
Raamat linnakodanikule
Kirjanik arvab, et raamat on täitnud eesmärgi, kui tõstab linna mainet, laseb lugejal tunda ennast linnakodanikuna ja vaadata kodulinna Rakveret teise pilguga.
“Arvan, et rakverlasel on vaja rohkem tunnetada seda linna. Kiires argielus võib-olla ei pööra sellele tähelepanu. Selleks minusugused ongi, et tähelepanu juhtida,” mõtiskles Kalju Saaber.
“Kui inimene seda raamatut loeb, siis ta ehk töötab mõttes kaasa, loob oma Rakvere, taastab vahetu suhte linnaga. Siis ta ei taha ka siit ära minna. Elab rohkem sisse, mõistab filosoofilist ja loodustasapinda, siinset elu ja surma, tunneb vastutust põlvkondade ees. Rakvere on nii põline linn oma seitsmesaja aastaga ja siin elanud inimestega.
Nüüd, kui meil pole ründajaid müüride all, peaksime paremini korraldama oma elupäevi. Kuigi oleme väike linn, elagem oma elu siingi vaimsena. Võimalusi selleks on.”
<!––>Inna Grünfeldt
inna@virumaateataja.ee
Uudised
Kalju Saaber püüab linna kui terendust (VT)
Kirjanik püüab linna kui terendust
Rakvere hingele lähedale jõudnud Kalju Saaber mõtiskleb iidse Vallimäe veerul, milliseks võiksid kujuneda tema kodulinna järgmised seitsesada aastat.
Rakvere 700. sünnipäevaks esseistliku ajalooraamatu ilmutanud kirjanik Kalju Saaber loodab, et raamat äratab lugejat nägema igapäevas tähelepandamatuks kulunud kodulinna.
“Tahtsin panna pealkirjaks midagi ääretult lihtsat, kus oleks ka linna nimi sees,” selgitas kirjanik Kalju Saaber, miks on vastne raamat saanud nimeks “Rakvere lugemik”.
Jaan Krossi “Rakvere romaan” ja teatris “Rakvere romanss” olid juba olemas. “Siis äkki kukkus, et miks mitte lugemik.”
Alapealkirja pannes mõtles kirjanik naljatamisi, et kui lugemik on ikka olnud kellegi poolt lubatud ja kellelegi suunatud, siis seda raamatut sobib lugeda passieast kõrge vanuseni. “Ega seda peagi otsast lõpuni lugema, võib võtta nagu lugemikul ühe peatüki ja teinekord, kui aega, teise.”
Raamat sündis mõtiskluste käigus. “Muist mõtteid oli varem mõeldud. Kui tuli linnavalitsuse tellimus, hakkasin mõtteid tihendama, väikseid mõtisklusi endas tervikpilti sulatama. Linn ise oli mulle suuresti abiks. Kusagil mujal elades poleks saanud seda teha,” rääkis kirjanik, kelle elu on olnud tihedalt Rakverega seotud.
Püüdmatu linn
Kirjanikul polnud lihtne valida, millest kirjutada, et kõige paremini tabada Rakvere olemust. “Ka väikeses linnas on tohutult palju võimalusi. Võib-olla annab just väiksus võimaluse sügavuti minna,” arvas Saaber. Ning lisas, et valik on väga subjektiivne ja kujunes kuidagi iseenesest: kultuur, aeg, loodus, inimene. “See pole ajalooraamat ega teatmeteos, see on esseistlik mõtisklusraamat.”
Autor on vaadanud asju läbi enda prisma, kuid pole teinud Rakverest autobiograafilist raamatut. “Rakvere on selle raamatu peategelane, tema aeg ja tema sügavus. Enda kaudu minnes saab lugejale lähemale, sest tema mõtleb jälle üle oma seosed linnaga.”
Kirjanik on kodulinna süvenedes tunnetanud selle püüdmatust: “Linn on selline kummaline asi, on nagu nägemus või terendus, keegi ei taba teda lõpuks ära. Linn on sedavõrd muutuv. Nagu filosoofid ütlevad, et ühte jõkke ei saa kaks korda astuda, nii ei saa ka kaks korda sama linna näha. Juba järgmisel pilgul on midagi muud, kas või päike on pilve taha läinud. Palju tahtsingi sisse panna linnatunnetust ja loodust.”
Ajaloolasena jäi Kalju Saaber raamatut kirjutades kirjanikuliistude juurde, aga ajaloost ja ajalootunnetusest mööda ei pääsenud. “Kirjanikuõigusega olen vaadanud ajalugu filosoofilise ja subjektiivse pilguga, püüdnud lahti mõtestada seoseid, kuigi kõik ei pruugi ju paika pidada. Ajalool on raamatus suur osa, selle linna puhul ei saa ajaloost üle ega ümber.”
Müüdid peavad kestma
“Aeg on eelkõige inimeste elatud elud, põlvkonnad, nende vaimumaailm ja nende võitlused alates võitlusest linnaõiguste eest kuni õnnetuste ja hädadeni, mis on linna tabanud. Aga ka õnnelikud päevad,” mõtiskles Saaber linnast ajas. Seitsmesajast aastast peab kirjanik kõige ilusamaks ajaks XIX sajandit, kui polnud sõdu, eestlased hakkasid linnas tooni andma ning astusid kultuuris suure sammu.
“Eestimaa on õnnelik, et tal on nii palju vanu väikelinnu, kel on, mida mäletada, oma müüdid. Rakvere sai nüüd uue müüdi – tarva.”
Müütides ei tohi tulla tühimikku, siis sureb rahvas, kirjutas Kalju Saaber. “Müüdid tahavad aga erilist õhkkonda. Uuemat legendi kui Tallika-lood Rakvere kohta ei teagi,” mõtiskles kirjanik. “Eks me pea neid ise looma. Sellepärast ma siiski pooldan tarvast – linna on vaja sellist punkti või nullmeridiaani. Võib-olla tulevad koos sellega uued jutud.”
Raamat linnakodanikule
Kirjanik arvab, et raamat on täitnud eesmärgi, kui tõstab linna mainet, laseb lugejal tunda ennast linnakodanikuna ja vaadata kodulinna Rakveret teise pilguga.
“Arvan, et rakverlasel on vaja rohkem tunnetada seda linna. Kiires argielus võib-olla ei pööra sellele tähelepanu. Selleks minusugused ongi, et tähelepanu juhtida,” mõtiskles Kalju Saaber.
“Kui inimene seda raamatut loeb, siis ta ehk töötab mõttes kaasa, loob oma Rakvere, taastab vahetu suhte linnaga. Siis ta ei taha ka siit ära minna. Elab rohkem sisse, mõistab filosoofilist ja loodustasapinda, siinset elu ja surma, tunneb vastutust põlvkondade ees. Rakvere on nii põline linn oma seitsmesaja aastaga ja siin elanud inimestega.
Nüüd, kui meil pole ründajaid müüride all, peaksime paremini korraldama oma elupäevi. Kuigi oleme väike linn, elagem oma elu siingi vaimsena. Võimalusi selleks on.”
<!––>Inna Grünfeldt
inna@virumaateataja.ee