Valimismasin jahvatas kandidaate
Ajaviiteks võtsin kätte ja testisin oma arusaamu valimismasinas.
Ja pean kohe tunnistama „masinaehitaja“ tubli tööd: tulemus oli praktiliselt sama; erinevus 10-15% on tulenes pigem „masinadetailide erinevusest“ (loe: küsimuste tõlgendamisest minu poolt).
Mis aga üllatas?
See, et oma arvamustega sattusin samasse „paati“ kandidaatidega, kes oma maailmavaatelt on omavahel antipolaarsed.
Ju siis pole erakondlik kuuluvus üleüldse seotud maailmavaatega, vaid mingisuguste teiste asjaoludega.
Miks aga erakondade kandidaatidest sootuks selged ja maailmavaateliselt terviklikumad seisukohad on just üksikkandidaatidel, sellele fenomenile ma vastata ei oska.
Alljärgnevalt esitan mõned testidest tulenevad järeldused.
Kõikide erakondade leidub kandidaate, kelle isiklikes programmilistes lubadustes on populistlikke lubadusi, mis seotud raha ümberjagamisega: võtame sellelt ära ja paneme sellele juurde. Ühel vähem, teisel rohkem.
Ja ongi loomulik, et vasak- ja tsentrierakondade kandidaatide lubadused „baseeruvadki“ ainult ümberjagamisel. Ka ajendid on maailmavaateliselt paigas – sotsiaalne õigluse maksmapanek, võrdsustamine, tasakaalustamine; maksusoodustused jne. Tuluallikateks enamikel puhkudel ikkagi asiste lisamaksustamine – astmeline tulumaks, automaks, emapalga ülemmäära alandamine jne.
Paraku puuduvad kandidaatidel ettepanekud ja lahendused, mida iga üksikkodanik peaks toimetulekuks ise ette võtma. On arusaadav, et vasakpoolsed oma loomult peavadki nõudma, et riik looks neile töökohti ja eraldaks toetusi isiklikuks toimetulekuks.
Samas tuleb tunnistada parem- ja konservatiivsete erakondade üldist ettevaatlikku, pragmaatilist lähenemist põhimõttel: kuna hetkel head lahendust (visiooni) pole, pole ka otstarbeks olemasolevat (stabiilset) olukorda muuta; ootame-vaatame…
Mis on ka mõistlik, (sest krokodillid oskasid õigel ajal parajalt haugata ja riigi elu-olu tasakaalustus,) ning edasi peabki minema pragmaatiliselt, samm-sammult.
Pragmaatika ja loogika seisneb ka selles, et välditakse kärpimast tiibu nendel, kes oskavad panustada majanduse efektiivsusesse. Ja pole tähtis, ons nad äritegelased, poliitikud või ametnikud.
Riigi arengu seisukohalt on aga tervitatav nähe, et valitsusparteide kandidaadid (toetades jätkuvalt eksporti), on pööranud pilgud sise-Eesti poole.
Ju siis on majanduskasv tõepoolest tõusuteel ja aeg tagalat järgi tõmbama hakata.
Avo Blankin
www.virumaa.ee
Uudised
Valimismasin jahvatas kandidaate
Valimismasin jahvatas kandidaate
Ajaviiteks võtsin kätte ja testisin oma arusaamu valimismasinas.
Ja pean kohe tunnistama „masinaehitaja“ tubli tööd: tulemus oli praktiliselt sama; erinevus 10-15% on tulenes pigem „masinadetailide erinevusest“ (loe: küsimuste tõlgendamisest minu poolt).
Mis aga üllatas?
See, et oma arvamustega sattusin samasse „paati“ kandidaatidega, kes oma maailmavaatelt on omavahel antipolaarsed.
Ju siis pole erakondlik kuuluvus üleüldse seotud maailmavaatega, vaid mingisuguste teiste asjaoludega.
Miks aga erakondade kandidaatidest sootuks selged ja maailmavaateliselt terviklikumad seisukohad on just üksikkandidaatidel, sellele fenomenile ma vastata ei oska.
Alljärgnevalt esitan mõned testidest tulenevad järeldused.
Kõikide erakondade leidub kandidaate, kelle isiklikes programmilistes lubadustes on populistlikke lubadusi, mis seotud raha ümberjagamisega: võtame sellelt ära ja paneme sellele juurde. Ühel vähem, teisel rohkem.
Ja ongi loomulik, et vasak- ja tsentrierakondade kandidaatide lubadused „baseeruvadki“ ainult ümberjagamisel. Ka ajendid on maailmavaateliselt paigas – sotsiaalne õigluse maksmapanek, võrdsustamine, tasakaalustamine; maksusoodustused jne. Tuluallikateks enamikel puhkudel ikkagi asiste lisamaksustamine – astmeline tulumaks, automaks, emapalga ülemmäära alandamine jne.
Paraku puuduvad kandidaatidel ettepanekud ja lahendused, mida iga üksikkodanik peaks toimetulekuks ise ette võtma. On arusaadav, et vasakpoolsed oma loomult peavadki nõudma, et riik looks neile töökohti ja eraldaks toetusi isiklikuks toimetulekuks.
Samas tuleb tunnistada parem- ja konservatiivsete erakondade üldist ettevaatlikku, pragmaatilist lähenemist põhimõttel: kuna hetkel head lahendust (visiooni) pole, pole ka otstarbeks olemasolevat (stabiilset) olukorda muuta; ootame-vaatame…
Mis on ka mõistlik, (sest krokodillid oskasid õigel ajal parajalt haugata ja riigi elu-olu tasakaalustus,) ning edasi peabki minema pragmaatiliselt, samm-sammult.
Pragmaatika ja loogika seisneb ka selles, et välditakse kärpimast tiibu nendel, kes oskavad panustada majanduse efektiivsusesse. Ja pole tähtis, ons nad äritegelased, poliitikud või ametnikud.
Riigi arengu seisukohalt on aga tervitatav nähe, et valitsusparteide kandidaadid (toetades jätkuvalt eksporti), on pööranud pilgud sise-Eesti poole.
Ju siis on majanduskasv tõepoolest tõusuteel ja aeg tagalat järgi tõmbama hakata.
Avo Blankin
www.virumaa.ee