Kloostrielanike jaoks on eriliselt valgustatud öö tähendusrikas ja lisab pühaks peetud ja kõrgelt pühitsetud nunnale – iguumenjale – veelgi pühadust. Nunnad on kurvad, kuid teavad, et pikalt raske haiguse käes vaevelnud kloostriülem, kes viimastel kuudel ei jaksanud enam kirikussegi minna, jääb vaimus ikka nendega.

Alates teisipäeva hommikust, kui ema Varvara just hommikuteenistuse ajal pärast viimset armulauda kolm viimast korda ohkas ja igavikku lahkus, on nunnad kirikusse aujärjele seatud kloostriülema eest kaks ööd-päeva üksteise järel lakkamatult Taaveti psalme lugenud.

Kolmanda päeva, neljapäeva varahommikul hakkab kloostri peakiriku eesruum täituma valgete rooside ja pärgadega. Varajased saabujad jätavad kirstus lamava lahkunuga õigeusu kommete kohaselt hüvasti risti ette lüües, tema käsi ja kirikukirjades rätikuga kaetud nägu suudeldes.

Klooster, mida kutsutakse nii Kuremäe kui ka Pühtitsa nimega, on kahe päevaga täitunud külalistest – preestritest ja nunnadest, kes on saabunud üle Eesti, Lätist ja Leedust, Moskvast ja Peterburist. Tulnud on osa ema Varvaralt õppust saanud 14 iguumenjast, kes laia ilma kloostreid teenima saadetud.

«Meie emakest tunti üle maailma,» lausuvad nunnad, rahu silmis, meenutades neid tuhandeid, kes on aastakümnete jooksul nädalast nädalasse Kuremäele palverännakule justkui voolanud ja iguumenja Varvaralt õnnistust palunud.

«Inimesed tunnevad, kui suur inimene lahkub, nad tajuvad tema soojust ning headust,» ütleb Alipia, eesti soost nunn, kelle juhatusel on paljud Eesti inimesed Kuremäe kloostrit tundma õppinud.

«Me teame, et ema Varvara on inimene, kelle palvet Jumal kuuleb. Ja see on üks suur ime, kuidas emake on suutnud kloostri ehitada selliseks, nagu see praegu on. See on olnud tema kristlik ohverdus anda kogu oma jõud kloostri heaks. Tema palve ei katke ka tulevikus,» lausub ema Alipia.

Veidi enne kella kaheksat hakkavad kirikukellad kutsuma ja kirik täitub üha uute lähedalt ja kaugelt saabunutega, et saada osa hommikusest piiskoplikust jumalateenistusest. Ligi poolsada vaimulikku teenivad kõrvu Moskva patriarhi vikaarpiiskop Merkuriuse ja Narva piiskopi Laatsarusega tavapärasest pidulikuma liturgiaga hommikust jumalateenistust.

Kaks tundi kestnud teenistus asendub sujuvalt matusetalitusega. Märkamatult süttivad nunnade ja teiste matuseliste kätes küünlad, mis tavaliselt süüdatakse ikoonide ees pühakute auks ja lähedaste mälestuseks. Kiriku eesruumi kantakse üha uusi lilli ja pärgi.

Pärja on saatnud Eesti president ja välisministeerium, Ida-Viru maavalitsus ja Illuka vald, Venemaa saatkond Eestis ning kloostri suurtoetaja Lukoil. Nimekirja võiks pikalt jätkata.

Mõned pärjad asetatakse kirikus kirstu kõrvale. Hingepalved ja laulud kõlavad üha ja üha ning kirikut seinast seinani täitev rahvahulk seisab, kuulab ja mõtiskleb, lüües aeg-ajalt risti ette. Naised ja mehed, vaesed ja rikkad seisavad tihedalt üksteise kõrval, nii mõnelgi laps süles.

1960. aastatel üritas Nõukogude võim Kuremäe kloostrit sulgeda, aga toonane Eesti õigeusu kiriku pea Aleksius hakkas vastu. Just tol ajal kutsus metropoliit Vilniuse kloostrist Eestisse tagasi nunn Varvara ning patriarh Aleksius I pühitses ta 19. jaanuaril 1968 Kuremäe kloostri ülemaks. Eesti kiriku metropoliit Aleksius ja hilisem kogu Venemaa kirikupea Aleksius II jäi ema Varvara heaks sõbraks oma elupäevade lõpuni 2008. aastal.

Keskpäeval kannavad Kuremäe nunnad ema Varvara kirstu kirikutrepist alla, et minna koos temaga viimsele ristikäigule ümber kiriku. Laulva rongkäigu kohal sinab selge taevas, pannes unustusse eelmise päeva vinge tuisuilma, rongkäigu ees poetavad nunnad teele valgeid roosiõisi. Nunnade käed hakkavad raske kandami all väsima ja preestrid võtavad tammepuust kirstu enda kanda.

Kloostri värava all peatudes võtavad vaimulikud kirstu ümber ringi ning nende suust kõlab erilise jõuga meestelaul kirikuslaavi keeles. Ja ongi aeg astuda kloostrimüüride vahelt välja ning käia veel viimane teelõik – kloostri kalmistule.

Paksu lume seest paistavad ristide read, märgistamaks igavikku lahkunud nunnade viimseid puhkepaiku. Kalmistu pühakoja ees ootab iguumenja Varvara ihu viimne ase – lahtikaevatud haud ja selle põhja asetatud puust sarkofaag. Kaks Aleksandrit olid terve eelmise päeva hauda kaevanud ja vooderdanud, nende kümmekond abilist olid poolteisemeetrise lume sees lükanud peaaegu käsitsi lahti pool surnuaeda.

Vaimulike ja nunnade laul katkeb vaid hetkeks, kui kirikukellad lööma hakkavad ja kirst iguumenja Varvaraga hauda vajub. Ümberringi küünitab üle teiste peade või lumehunnikute otsast tuhatkond matuselist, et heita viimne pilk lahkunule. Kell on tiksunud tund üle keskpäeva, kui viimaseid pärgi ja lilleõisi värskele kalmule asetatakse. «Vetšnaja slava! Vetšnaja slava!» («Igavene au!» – toim) kõlab värske kalmu kohal.

Mustades rüüdes nunnad astuvad vaikselt tagasi kloostri poole. Teiste seas ka juba mitu kuud kloostriülema kohuseid täitnud Filareta. Teda oli ema Varvara juba kümme aastat valmistanud enda järeltulijaks. Võib-olla oli see 43 aastat tagasi juhus, ent võib-olla mitte, et tulevane ema Filareta sündis just sel ajal, kui ema Varvarast sai Kuremäe kloostri ülem.