Järve (Türpsal) varem ka Torwesso mõisa kohta on esimesed
andmed 1497.aastast, mil omanikuks oli keegi Margerete Lode.
Üksteist aastat hiljem (1508) oli Järve mõisa omanikuks Clausz Wedewesi lesk ja selle noor poeg Gerth, kes juba samal aastal loovutasid mõisa Hans Paykyllile.
Paykyllide suguvõsa jäi Järvele 1815.a-ni. On arvatud (Villem Raam), et kui mõis läks Paykyllide kätte, ei olnud kindlustatud mõisamaja meieni säilinud kujul veel ehitatud. See püstitati uue ning püsivalt paigale jäänud omaniku Hans Paykylli algatusel sama sajandi esimesel veerandil, arvatavasti peale 1508. aastat.
Koos Edise feodaallinnuse ja Jõhvi kindluskirikuga moodustas see tähtsa sõjalise tugipunkti Narva-Tallinna teel.
Linnus ehitati arvatavasti Narva või Tallinna ehitusmeistri poolt ja ehituse rajamisel püüti arvestada selle kaht funktsioonielamu ja kindlus. Kaitsefunktsioone arvestades ehitati hoone tunduvalt kõrgemale ja see koosnes tornelamust.
Esimesel korrusel asus kelder koos kaevuga ja keldri kitsad ja pilujad aknad võimaldasid neid kasutada laskeavadena. Sellele järgnes peakorrus ja veel kaitsekorrus. Kindluselamu põhjaküljel asus kindlustatud eelhoov kõikide mõisaeluks vajalike kõrvalhoonetega.
Järve mõisamaja oma põhiplaanilt oli lihtne ristkülik (suurusega umbes 11,5 x 17,5 m). Kuni 2 meetri paksused välisseinad olid valdavalt linnuslikud. Tavalistes mõisates selliseid ei esine ja nad ületavad märgatavalt ka kirikute keskmise seinapaksuse. Kolmest algkorrusest on säilinud vaid kaks, kuna kolmas – kaitsekorrsus – purustati arvatavasti kas Liivi (1558-1583) aastail või Põhjasõjas. Mõlemad põhikorrused on ühteviisi jaotatud kaheks ruumiks, millest üks on suurem ja esinduslikum ja läheneb põhiplaanilt ruudule. Teine on märksa väiksem ja küünib vaid pikuti suurema ruumi mõõtmeteni. Algselt ilma võlvideta soklikorrus (keldrikorrus) oli peaaegu 3 meetri kõrgune ja muutus keldrikorruseks alles hiljem, pärast võlvlae ehitamist. See oli varustatud aknataoliste laskeavadega ja võis vajaduse korral horisontaaltuld kasutades täita olulisi kaitseülesandeid.
Peakorruse mõlemad ruumid olid erinevad mitte ainult pindalalt vaid ka kõrguselt. Suure võlvruumi kõrgus oli 6,9 meetrit, naaberruumis 3,5 meetrit. Neil erinevatel kõrgustel oli oluline tähendus kaitsekorrusele, kus moodustus ligi 3,5 meetrine vaheruum, millel oli hoone kaitsesüsteemis tähtis positsioon.
Alt läbi põhjaseina üles suunduv müüritrepp lõpeb just tolle ruumini jõudes ja ei ulatu sealt enam kõrgemale ja seega edasipääs kaitsekorrusele oli võimalik ainult redeli abil. Ja seda võis viimases hädas kõrvale heita. Seega sai kaitsekorruse muuta isoleeritud võitluskorruseks.
Arhitektuurilise üksikmotiivide vaatlusel äratab linnuse karakteristika seisukohalt hoone peaukse asukoht. Ootamatult asub see Järvel soklikorruse põhjaseinas vaatega vastu majandushoovi.
1848.a-st kuulus mõis von Arnoldite suguvõsale ja esimesena on kirjas haagikohtunik Reinhold von Arnold (kes muuseas kolm korda valiti tagasi haagikohtunikuks).
Von Arnoldite ajal ehitati kindluselamule külge ka tiivad ja keskosa sai tunduvalt kõrgemaks (neist on säilinud kaks korrust) ja seega meenutas see lähedal asuvat Kukruse mõisa.
Üheks omapärasemaqks mõisnikuks on olnud Friedrich von Arnold, kellest on säilinud küllaltki palju materjale ja kuna ta oli ka kirglik jahimees ning hea mõisnik oma teenijate suhtes. Muuseas, tema teenijaskond oli kohalik elanikkond ja seda on näha ka teenijaskonna fotol (all nimed ja kõik eestlaste omad).
Von Arnoldid lahkusid siit 1939.a-l Saksamaale, praegu elab suurem osa järeltulijatest Rootsis ja osa on täna ka meie keskel.
Uuesti hakati Järve mõisast rääkima 1958.aastal, kui otsustati mõis taastada ja siia rajada restoran. Kahjuks tehti nende jaoks väga vähe uurimustööd ja nii mõnigi ajalooline kõrvalehitus läks kaduma.
Edaspidi korraldati Järve mõisa põhjalikum uurimine ja selle tööga tegeles Villem Raam.1966-1976.a.-l korraldati tema juhtimisel väliuurimise ja taastamistööde uuringud ja selle kohta ilmus ka mitu kirjutist: 1978.a.-l “Ehitusajaloolisi tähelepanekuid Järve vasallinnuse väliuurimis- ja taastamistöödelt (1966-1976.a.), kus on sees materjal 41 lehel 52 foto ja 4 graafilise lehega; ja varasem 1967.a-l Järve vasalllinnus. Restaureerimis- ja uurimistööde plaan ja seletuskiri.”- need materjalid on praegu Tallinna KRPI arhiivides.
Esimese restaureerimise käigus tehti korda vasalllinnuse torni osa .
Uus projekt tehti 1975.a-l (autor Inna Võsu) ja nüüd pidi siia tulema ühiskondlik toitlustuskeskus ja selleks puhuks tehti küllaltki suur eeltöö ja püüti säilitada ja taastada arhitektuuriline ilme ja omapära – kahjuks jäi see projekt ka lõpuni teostamata (tellis Kaubandusvalitsus).
Hiljem püüdis Kohtla-Järve sovhoos siia rajada oma tavandimaja (mõlemale oli tellitud eraldi projektid).
Üheks kõige suuremaks takistuseks on saanud kõrval asunud lihakombinaadi tsehh, mis rikkus veed ja seega keelati hoone kohaldamine ühiskondlikuks toitlustus- või teenindusasutuseks.
Seega hoone ei ole saanud praktilist kasutamist ja olgugi, et esimesel restaureerimisel sai peale korralik kivikatus ja hoone omandas suursuguse ilme (seda võib veel näha ühel Paul Aava akvarellil, mis praegu on Põlevkivimuuseumi kogudes).
Mis saab mõisast edasi, ehk saame sellest peagi teada…..
Arthur Ruusmaa – kes on kasutanud muuseumi materjale, oma väljakirjutisi, von Arnoldite märkmeid ja 1983.a. kodu-uurijate kokkutuleku materjale).
Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta
püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.
Uudised
VE: Järve mõis
Järve (Türpsal) varem ka Torwesso mõisa kohta on esimesed
andmed 1497.aastast, mil omanikuks oli keegi Margerete Lode.
Üksteist aastat hiljem (1508) oli Järve mõisa omanikuks Clausz Wedewesi lesk ja selle noor poeg Gerth, kes juba samal aastal loovutasid mõisa Hans Paykyllile.
Paykyllide suguvõsa jäi Järvele 1815.a-ni. On arvatud (Villem Raam), et kui mõis läks Paykyllide kätte, ei olnud kindlustatud mõisamaja meieni säilinud kujul veel ehitatud. See püstitati uue ning püsivalt paigale jäänud omaniku Hans Paykylli algatusel sama sajandi esimesel veerandil, arvatavasti peale 1508. aastat.
Koos Edise feodaallinnuse ja Jõhvi kindluskirikuga moodustas see tähtsa sõjalise tugipunkti Narva-Tallinna teel.
Linnus ehitati arvatavasti Narva või Tallinna ehitusmeistri poolt ja ehituse rajamisel püüti arvestada selle kaht funktsioonielamu ja kindlus. Kaitsefunktsioone arvestades ehitati hoone tunduvalt kõrgemale ja see koosnes tornelamust.
Esimesel korrusel asus kelder koos kaevuga ja keldri kitsad ja pilujad aknad võimaldasid neid kasutada laskeavadena. Sellele järgnes peakorrus ja veel kaitsekorrus. Kindluselamu põhjaküljel asus kindlustatud eelhoov kõikide mõisaeluks vajalike kõrvalhoonetega.
Järve mõisamaja oma põhiplaanilt oli lihtne ristkülik (suurusega umbes 11,5 x 17,5 m). Kuni 2 meetri paksused välisseinad olid valdavalt linnuslikud. Tavalistes mõisates selliseid ei esine ja nad ületavad märgatavalt ka kirikute keskmise seinapaksuse. Kolmest algkorrusest on säilinud vaid kaks, kuna kolmas – kaitsekorrsus – purustati arvatavasti kas Liivi (1558-1583) aastail või Põhjasõjas. Mõlemad põhikorrused on ühteviisi jaotatud kaheks ruumiks, millest üks on suurem ja esinduslikum ja läheneb põhiplaanilt ruudule. Teine on märksa väiksem ja küünib vaid pikuti suurema ruumi mõõtmeteni. Algselt ilma võlvideta soklikorrus (keldrikorrus) oli peaaegu 3 meetri kõrgune ja muutus keldrikorruseks alles hiljem, pärast võlvlae ehitamist. See oli varustatud aknataoliste laskeavadega ja võis vajaduse korral horisontaaltuld kasutades täita olulisi kaitseülesandeid.
Peakorruse mõlemad ruumid olid erinevad mitte ainult pindalalt vaid ka kõrguselt. Suure võlvruumi kõrgus oli 6,9 meetrit, naaberruumis 3,5 meetrit. Neil erinevatel kõrgustel oli oluline tähendus kaitsekorrusele, kus moodustus ligi 3,5 meetrine vaheruum, millel oli hoone kaitsesüsteemis tähtis positsioon.
Alt läbi põhjaseina üles suunduv müüritrepp lõpeb just tolle ruumini jõudes ja ei ulatu sealt enam kõrgemale ja seega edasipääs kaitsekorrusele oli võimalik ainult redeli abil. Ja seda võis viimases hädas kõrvale heita. Seega sai kaitsekorruse muuta isoleeritud võitluskorruseks.
Arhitektuurilise üksikmotiivide vaatlusel äratab linnuse karakteristika seisukohalt hoone peaukse asukoht. Ootamatult asub see Järvel soklikorruse põhjaseinas vaatega vastu majandushoovi.
1848.a-st kuulus mõis von Arnoldite suguvõsale ja esimesena on kirjas haagikohtunik Reinhold von Arnold (kes muuseas kolm korda valiti tagasi haagikohtunikuks).
Von Arnoldite ajal ehitati kindluselamule külge ka tiivad ja keskosa sai tunduvalt kõrgemaks (neist on säilinud kaks korrust) ja seega meenutas see lähedal asuvat Kukruse mõisa.
Üheks omapärasemaqks mõisnikuks on olnud Friedrich von Arnold, kellest on säilinud küllaltki palju materjale ja kuna ta oli ka kirglik jahimees ning hea mõisnik oma teenijate suhtes. Muuseas, tema teenijaskond oli kohalik elanikkond ja seda on näha ka teenijaskonna fotol (all nimed ja kõik eestlaste omad).
Von Arnoldid lahkusid siit 1939.a-l Saksamaale, praegu elab suurem osa järeltulijatest Rootsis ja osa on täna ka meie keskel.
Uuesti hakati Järve mõisast rääkima 1958.aastal, kui otsustati mõis taastada ja siia rajada restoran. Kahjuks tehti nende jaoks väga vähe uurimustööd ja nii mõnigi ajalooline kõrvalehitus läks kaduma.
Edaspidi korraldati Järve mõisa põhjalikum uurimine ja selle tööga tegeles Villem Raam.1966-1976.a.-l korraldati tema juhtimisel väliuurimise ja taastamistööde uuringud ja selle kohta ilmus ka mitu kirjutist: 1978.a.-l “Ehitusajaloolisi tähelepanekuid Järve vasallinnuse väliuurimis- ja taastamistöödelt (1966-1976.a.), kus on sees materjal 41 lehel 52 foto ja 4 graafilise lehega; ja varasem 1967.a-l Järve vasalllinnus. Restaureerimis- ja uurimistööde plaan ja seletuskiri.”- need materjalid on praegu Tallinna KRPI arhiivides.
Esimese restaureerimise käigus tehti korda vasalllinnuse torni osa .
Uus projekt tehti 1975.a-l (autor Inna Võsu) ja nüüd pidi siia tulema ühiskondlik toitlustuskeskus ja selleks puhuks tehti küllaltki suur eeltöö ja püüti säilitada ja taastada arhitektuuriline ilme ja omapära – kahjuks jäi see projekt ka lõpuni teostamata (tellis Kaubandusvalitsus).
Hiljem püüdis Kohtla-Järve sovhoos siia rajada oma tavandimaja (mõlemale oli tellitud eraldi projektid).
Üheks kõige suuremaks takistuseks on saanud kõrval asunud lihakombinaadi tsehh, mis rikkus veed ja seega keelati hoone kohaldamine ühiskondlikuks toitlustus- või teenindusasutuseks.
Seega hoone ei ole saanud praktilist kasutamist ja olgugi, et esimesel restaureerimisel sai peale korralik kivikatus ja hoone omandas suursuguse ilme (seda võib veel näha ühel Paul Aava akvarellil, mis praegu on Põlevkivimuuseumi kogudes).
Mis saab mõisast edasi, ehk saame sellest peagi teada…..
Arthur Ruusmaa – kes on kasutanud muuseumi materjale, oma väljakirjutisi, von Arnoldite märkmeid ja 1983.a. kodu-uurijate kokkutuleku materjale).