1947. aasta 24. mail anti välja käskkiri nr. 1 Eesti mäepäästesalga loomise kohta. Muidugi tuli kaevandustes ka enne tuld kustutada.
Salga komandör Vladimir Kotshkin selgitab-meenutab möödunud aastaid.
Sakslased süütasid Käva-2 kaevanduse, põlesid ka teised kaevandused ja vaja oli õpetatud mehi.
Näiteks 1946. kutsuti päästjad Kukruse kaevanduses toimunud põlengut kustutama Moskva lähistelt.
Väga suurte põlengute kustutamiseks jääb oma jõududest muidugi väheseks. Kõige raskemaks katsumuseks oli Estonia kaevanduse tulekahi 1988. aastal. Siis saadeti abi siia peaaegu kõigist NLiidu mäepäästesalkadest. Tule kustutamine ja tagajärgede likvideerimine kestis peaaegu kolm kuud.
1993. aastal oli ka tõsine tulekahju kutsusime abi Slantsõst. Appiruttajaid-kustutajaid peeti aga piiril kaks päeva kinni ja suurem osa tuli meil endil ära teha. Riikidevahelist vastavat abi osutamise lepingut pole aga tänaseni.
Viimane raske tulekahju oli läinud aasta augustis – terve salk oli tegevuses. Isegi puhkuselolijad tulid appi.
Pidulaua toost meenutab pigem anekdooti: joome selle terviseks, et mäepäästjad oleksid nagu vanatüdrukud – alati kõigeks valmis … aga keda pole kellelegi vaja!
Ajalehe “Eesti Kaevur” artikli alusel Avo Blankin
Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta
püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.
Uudised
Mäepääste – 55!
1947. aasta 24. mail anti välja käskkiri nr. 1 Eesti mäepäästesalga loomise kohta. Muidugi tuli kaevandustes ka enne tuld kustutada.
Salga komandör Vladimir Kotshkin selgitab-meenutab möödunud aastaid.
Sakslased süütasid Käva-2 kaevanduse, põlesid ka teised kaevandused ja vaja oli õpetatud mehi.
Näiteks 1946. kutsuti päästjad Kukruse kaevanduses toimunud põlengut kustutama Moskva lähistelt.
Väga suurte põlengute kustutamiseks jääb oma jõududest muidugi väheseks. Kõige raskemaks katsumuseks oli Estonia kaevanduse tulekahi 1988. aastal. Siis saadeti abi siia peaaegu kõigist NLiidu mäepäästesalkadest. Tule kustutamine ja tagajärgede likvideerimine kestis peaaegu kolm kuud.
1993. aastal oli ka tõsine tulekahju kutsusime abi Slantsõst. Appiruttajaid-kustutajaid peeti aga piiril kaks päeva kinni ja suurem osa tuli meil endil ära teha. Riikidevahelist vastavat abi osutamise lepingut pole aga tänaseni.
Viimane raske tulekahju oli läinud aasta augustis – terve salk oli tegevuses. Isegi puhkuselolijad tulid appi.
Pidulaua toost meenutab pigem anekdooti: joome selle terviseks, et mäepäästjad oleksid nagu vanatüdrukud – alati kõigeks valmis … aga keda pole kellelegi vaja!
Ajalehe “Eesti Kaevur” artikli alusel Avo Blankin