Ülle Meister joonistab lastele loodus
Raamatukunstnik Ülle Meister on sündinud 27. augustil 1948 Virumaal Lüganusel ja lõpetanud sealsamas keskkooli. Enne kooliminekut soovis ta saada tallimeheks, sest talle meeldisid hobused.
“Joonistasin liikuvaid hobuseid. Tundsin kõiki küla hobuseid nime- ja nägupidi ega tahtnudki kooli minna. Ema küsis, kuidas ma hobuseid lugeda oskan, kui ma kooli ei lähe. Lubasin siis, et käin aasta või kaks koolis.
Kodus lubati mul iga kord paar päeva enne remonti vana tapeet täis joonistada. Tollal oli maakoolides vähe õppevahendeid. Minu pinginaabri ema oli õpetaja, ta palus mul sageli vahetunnis järgmiseks tunniks tahvlile pilt joonistada. Pärast kaheksandat klassi tahtsin minna Tartu kunstikooli, aga ema ei lasknud mind linna, kus meil ei ole sugulasi. Olin solvunud, kuid käisin keskkooli lõpuni, siis sõitsin Tallinna, tegin läbi aastase ettevalmistuskursuse ning astusin kunstiinstituuti graafika erialale. Mul oli koolis karm füüsikaõpetaja, kes ütles, et kui ma instituuti sisse ei saa, võin minna füüsikasse. See kõlas kui kompliment.”
Graafikakateedrit juhatas Paul Luhtein, kes on kujundanud riigisümboolikat juba eelmise vabariigi ajal. Ta töötab praegugi, 93-aastasena. Akvarelli õpetas Oskar Raunam. Sellest sai Ülle lemmiktehnika, nõudlik, aga kiire ja mugav teha. Polügraafia ajalugu andis sümpaatne Hans Treumann. Kunstiinstituudi väikeses trükikojas õpiti tinaladu, mis Ülle noorusajal polnudki veel ajalugu. Kolmandal kursusel tuli teha valik vaba-, tarbe- ja raamatugraafika vahel. Ülle valis viimase, sest talle oli juba väikese tüdrukuna meeldinud lugeda ja venna raamatuid sodida. Kursuse lõputööst sai raamat, mille taset Ülle praegu häbeneb. “Käsitööliku poole sai instituudist kätte, oskused olid hästi paika pandud,” arvab kunstnik tagantjärele. Kursusekaaslastest on tema lähimateks sõpradeks jäänud Maarja Vannas (Raid) ja Tatjana Stankulova (Leðkina). Viimane abiellus Bulgaariasse ja tegutseb seal raamatukunstnikuna.
Ülle Meister lõpetas kunstiinstituudi 1973. a raamatukujundajana. Ta suunati kirjastuse Valgus kunstitoimetajaks. “See oli sisuliselt ametnikutöö, kus olin pidevalt alasi ja haamri vahel. Tuli olla toimetaja ja kunstniku vahendaja. Valisin igale raamatule kunstniku, arvestades, mis kellelegi sobib: loom, inimene, sirge või kõver joon jne,” meenutab ta. 1980. aastal jäi Ülle mittekoosseisuliseks töötajaks ja kolm aastat hiljem vabakutseliseks. Praegu on ta füüsilisest isikust ettevõtja, kes on harjunud kirjastustelt kannatlikult honorare ootama, aga kellast kellani tööpostil istuda ei suudaks.
Õpikud aitasid ellu jääda
Õpikuid antakse suure trükiarvuga välja ka rasketel aegadel. 1987. a pälvis Ülle riikliku preemia Lilian Kivi ja Milvi Rooslehe aabitsa kujunduse eest. Ta on kujundanud ka eelmise, Loreida Eiseni kukepiibli. Üheksakümnendate algul sai Ülle õpikutest peamise sissetuleku. Uuematest töödest paistavad silma Ülle Kurmi ja Mare Jõulu inglise keele õpiku “I Love English” viis osa ning Osvald Nilsoni, Hergi Kariku ja Aivo Saare “Loodusõpetus 1. klassile” koos töövihikutega. Viimane aine sobib Üllele, kes maal kasvanuna eelistab joonistada lilli, linde, loomi, kive, kände, puid ja pilvi ning vältida tehiskeskkonna kujutamist. Ta usub, et fotograafia ei asenda loodusõpetuse õpikutes iialgi kunstniku tööd. Fotode abil on raske paigutada 10–15 looma või lindu ühele leheküljele, valgele taustale. Karu ja orav tuleb tihti joonistada ühesuurustena. “Praegune trükikvaliteet on küll kõrge, kuid õpikulehel on sageli vähe ruumi ja ilusast suurest pildist jääb järele mingi kribu, nagu juhtus indiaanlaste piltidega inglise keele õpikus. Sageli tuleb kiirustada, eriti uue õppeaasta eel.”
Üllele on palju andnud sõprus Leena Niemeläga, kes juhatab Iisalmis Montessori-lasteaeda. Leena soovis, et tema raamatuid illustreeriks välismaalane. Nii ongi Ülle joonistanud pildid koolieelikute õpiku “Vinkki” (“Näpunäide”) 1. ja 2. osale ning advendikalendri tüüpi värvimisraamatule “Joulua odotellessa” (“Jõulude ootel”). Maria Montessori pedagoogika vaimus arenevad tillukesed savolased saavad juba enne kooli selgeks kõik Euroopa riigid koos pealinnade ja lipuvärvidega!
Maailmas kõige laiemalt levinud raamat Ülle Meistri pintslist on Kaarel Zilmeri “Juku suusakool” (1994). Praegu on käsil pallimänguõpik. Kunstnik ise sporti ei tee, aga treenerid aitavad tal liikuvate kehade asendid õigesti paberile jäädvustada.
Pilt ja sõna toetavad teineteist
Raamatukunstnik peab paratamatult tegelema lastekirjandusega, sest mida nooremale eale on raamat mõeldud, seda rohkem on selles pilte. “Lastele meeldib joonistada. Viiendas klassis see huvi tavaliselt kaob. Aga mõned lihtsalt ei kasva suureks. Kunstnik on selline inimene, kes jääb eluks ajaks lapseks,” on Ülle Meister öelnud kohtumistel väikeste lugejate-vaatajatega. Üllest endast jutukirjutajat ei ole. Ta imetleb ja kadestab Henno Käod, kelle pilt ja sõna lummavad võrdselt.
Ülle lemmikautor on Leelo Tungal, kellega on hea koostööd teha, kuigi kunstnik tunneb tihti, et tema pilt jääb kirjaniku “kihvtile” sõnale alla. Kahasse on neil valminud väikelaste pildiraamatud “Põrsapõli”, “Põrsas Pamp”, koeralugu “Tondu” ja palju teisi raamatuid. Paljude kaanel on kaks autorinime, esikohal Ülle oma. Tema pealekäimisel kirjutas Leelo loo hernetondist ja pani talle toreda nime Ernestiine. Teos ootab praegu kirjastajat. Üllele meeldib ka Ellen Niit (“Pikk päkapikupäev”, “Jakobi raamat”). Rohketest auhindadest peab kunstnik kõige olulisemaks teist kohta Nukitsa konkursil 1994 ja 1998, mille zürii koosneb lastest enestest.
Ülle tunneb varalahkunud Sten Roosi vanemaid ning on illustreerinud tema mälestuseks peetava muinasjutuvõistluse paremate tööde kogu “Merekarbi muinasjutt” (2000). Ta pole põlanud nii lihtsat tehnikat nagu värvipliiats, millega tulevat karvased loomad hästi välja. Igatahes on tema sumohiir päris vahva.
Raamatukultuuri koostisosa on eksliibris, mida ei asenda ükski kroonulik pitser. Ülle Meister peab raamatu omaniku märki heaks kingiks lastelegi. Ta on heast peast kujundanud eksliibriseid tuttavatele lastele, samuti Lüganuse koolile 300. aastapäevaks. Kord tellis üks vanaema eksliibrise kolmeaastasele, kes ei osanud veel lugedagi. Ülle soovib, et lastekunst pääseks raamatukaante vahelt aeg-ajalt välja ning mitte ainult plakatite ja postkaartide kujul. Ta on joonistanud ka selliseid pilte, mida sobib raamida, galeriis näidata ja müüa ning kodus lastetoa seinale riputada. Paljud neist põhinevad illustratsioonidel. Ühe lambapildi taevasse kogunes nii palju pilvi, et need ei mahtunud pildile ära ning jätkuvad sinisel raamil. Oleks vaid peredel ja lasteasutustel kunsti jaoks raha! Koos Rein Raamatuga on kunstnik teinud joonisfilmi võlurist, kel oli paha kratt, kuid rohkem pole ta teistesse meediatesse – filmi, teatrisse ja televisiooni – trüginud, vaid eelistab jääda truuks oma lemmikmaterjalile – paberile. Isegi siis, kui
see on ainult pakend – Ülle Meistri käe alt on tulnud ju “Onu Remuse juttude” plaadiümbrised.
Kauged kaljud
Üllele meeldib mägedes matkata. Kui idapiir oli lahti, käis ta ära isegi Kamtðatkal, Taimõril ja Sajaanides. Pärast läänepoolsete piiride avanemist on teekonnad teda viinud Sloveeniasse, Norrasse ja Ðotimaale. “Järke pole ma kunagi taga ajanud, olen käinud seal, kus köieta läbi saab. Mind huvitab rohkem mägede loodus. Mul on plokk ja pliiats kaasas, aga värvid seljakotti ei mahu. Kui näen mõnd huvitavat maastikku, märgin värvitoonid pliiatsiga visandi juurde ja joonistan nähtu kodus mälu järgi üles.” Seinal annab talle jõudu pikk sinise koloriidiga maal ühest fjordikujulisest Taimõri järvest.
Kaugete maade loodus, ehitus- ja rahvakunst ning eri rassidest inimesed on Üllel aidanud illustreerida “Saja rahva lugusid” ja teisi muinasjutte, mida ta väga armastab. “Vietnamlane ja mongol ei käi mitte ainult teistmoodi riides, vaid erinevad ka näotüübilt. Sageli on tulnud joonistada piltide järgi. Vene ajal oli vähe heade värvipiltidega entsüklopeediaid, kaabeltelevisiooni ja internetti polnud. Püüdsin anda endast parima, kuid olen kindel, et välismaalane tunneb kohe ära, et see pole see.”
Eriti südamelähedased on Üllele eesti jt soome-ugri rahvaste (liivi, vepsa, saami) muinasjutud. Tal on kahju, et Perioodika kirjastus vastava sarja pooleli jättis. Hõimurahvastega seob kunstnikku huvi Karjala kaljujooniste vastu. Ülle kuulub tartlase Väino Poikalaineni eestvedamisel rajatud Eesti Muinastaide Seltsi. Tuhandete aastate vanuse ürgkunsti motiividel on ta loonud palju akvarelle. Kaljujooniste poolest rikkas piirkonnas matkates tuleb olla ettevaatlik, et mitte kaljule kogemata lõket teha. Kui joonis on avastatud ja samblast puhastatud, ei piirduta stereofotodega, vaid kopeeritakse see samamoodi, nagu lapsed joonistavad münte: pehme pliiatsi või rasvakriidiga läbi õhukese, kuid tugeva paberi. Selleks sobis vanade Vene printerite lai lintpaber. Musta paberi korral peab joonistusvahend olema muidugi valge. Kõige selgemini on kaljujoonised näha koidu või loojangu ajal, kui päike on madalal.
Isegi grafitimehed tunnevad aukartust muistsete põlvede ees ja teevad oma nimetähed kaljujoonisest mõistlikku kaugusse. Muromi kloostri mungadki pole hiiglasuurt “paganlikku” inimfiguuri Bessi neemel hävitanud, vaid on raiunud talle kätte õigeusu risti, et kujutiselt vägi ära võtta. 17. sajandist pärinev rist näeb välja, nagu oleks ta tehtud alles eile. Pole kindel, kas tänased materjalid nagu kriitpaber ja laserplaat peavad pooltki nii kaua vastu kui lihtsad graniitkaljud Äänisjärve idakaldal.
Karvased ja sulelised toanaabrid
Ülle elab koos Sassaga Õismäel kahetoalises korteris, mis on talle nii koduks kui ateljeeks. Uudishimulikule kassile meeldib pikutada tema töölaual lampide paistel ja kuulata Nana Mouskouri ðansoone. Kui mõni pliiats või kumm on kadunud, vaatab Ülle kõigepealt, kas Sassa pole seda paberikorvi veeretanud. Maci klahve kaitseb tema käppade eest raamatutest müür.
Suved veedab oma perekonnanime vääriline kunstnik Läänemaal. Sõpradega koos ostetud maakodus Palivere ja Martna vahel on tööks lahedamalt ruumi kui linnas. Vana rehealune on ümber ehitatud ateljeeks ja selle mõlemad väravad avarateks akendeks. Igal aastal pesitsevad aampalgi all pääsukesed. “Nad on majas olnud juba enne mind, mul pole õigust neid välja ajada. Aken on suvi läbi lahti, et nad saaksid vabalt sisse-välja lennata. Linnud sädistavad ateljees ja istuvad riiuliservadel. Kõige ohtlikum on see aeg, kui pojad õpivad lendama. Panen pääsupesa alla vanu ajalehti, seni pole linnud minu pilte veel ära määrinud. Pesa on nii kõrgel, et kass linnupoegi kätte ei saa,” jutustab Ülle, kes on eelmisel päeval just maalt saabunud.
Ta on palju maalinud Läänemaa lihtsat, kuid kaunist loodust, eriti sügava mulje on talle jätnud Osmussaare rand kivide ja merikapsaga.
Sander Liivak, Õpetajate Leht
Uudised
VE: Meister, Ülle – raamatukunstnik
Ülle Meister joonistab lastele loodus
“Joonistasin liikuvaid hobuseid. Tundsin kõiki küla hobuseid nime- ja nägupidi ega tahtnudki kooli minna. Ema küsis, kuidas ma hobuseid lugeda oskan, kui ma kooli ei lähe. Lubasin siis, et käin aasta või kaks koolis.
Kodus lubati mul iga kord paar päeva enne remonti vana tapeet täis joonistada. Tollal oli maakoolides vähe õppevahendeid. Minu pinginaabri ema oli õpetaja, ta palus mul sageli vahetunnis järgmiseks tunniks tahvlile pilt joonistada. Pärast kaheksandat klassi tahtsin minna Tartu kunstikooli, aga ema ei lasknud mind linna, kus meil ei ole sugulasi. Olin solvunud, kuid käisin keskkooli lõpuni, siis sõitsin Tallinna, tegin läbi aastase ettevalmistuskursuse ning astusin kunstiinstituuti graafika erialale. Mul oli koolis karm füüsikaõpetaja, kes ütles, et kui ma instituuti sisse ei saa, võin minna füüsikasse. See kõlas kui kompliment.”
Graafikakateedrit juhatas Paul Luhtein, kes on kujundanud riigisümboolikat juba eelmise vabariigi ajal. Ta töötab praegugi, 93-aastasena. Akvarelli õpetas Oskar Raunam. Sellest sai Ülle lemmiktehnika, nõudlik, aga kiire ja mugav teha. Polügraafia ajalugu andis sümpaatne Hans Treumann. Kunstiinstituudi väikeses trükikojas õpiti tinaladu, mis Ülle noorusajal polnudki veel ajalugu. Kolmandal kursusel tuli teha valik vaba-, tarbe- ja raamatugraafika vahel. Ülle valis viimase, sest talle oli juba väikese tüdrukuna meeldinud lugeda ja venna raamatuid sodida. Kursuse lõputööst sai raamat, mille taset Ülle praegu häbeneb. “Käsitööliku poole sai instituudist kätte, oskused olid hästi paika pandud,” arvab kunstnik tagantjärele. Kursusekaaslastest on tema lähimateks sõpradeks jäänud Maarja Vannas (Raid) ja Tatjana Stankulova (Leðkina). Viimane abiellus Bulgaariasse ja tegutseb seal raamatukunstnikuna.
Ülle Meister lõpetas kunstiinstituudi 1973. a raamatukujundajana. Ta suunati kirjastuse Valgus kunstitoimetajaks. “See oli sisuliselt ametnikutöö, kus olin pidevalt alasi ja haamri vahel. Tuli olla toimetaja ja kunstniku vahendaja. Valisin igale raamatule kunstniku, arvestades, mis kellelegi sobib: loom, inimene, sirge või kõver joon jne,” meenutab ta. 1980. aastal jäi Ülle mittekoosseisuliseks töötajaks ja kolm aastat hiljem vabakutseliseks. Praegu on ta füüsilisest isikust ettevõtja, kes on harjunud kirjastustelt kannatlikult honorare ootama, aga kellast kellani tööpostil istuda ei suudaks.
Õpikud aitasid ellu jääda
Õpikuid antakse suure trükiarvuga välja ka rasketel aegadel. 1987. a pälvis Ülle riikliku preemia Lilian Kivi ja Milvi Rooslehe aabitsa kujunduse eest. Ta on kujundanud ka eelmise, Loreida Eiseni kukepiibli. Üheksakümnendate algul sai Ülle õpikutest peamise sissetuleku. Uuematest töödest paistavad silma Ülle Kurmi ja Mare Jõulu inglise keele õpiku “I Love English” viis osa ning Osvald Nilsoni, Hergi Kariku ja Aivo Saare “Loodusõpetus 1. klassile” koos töövihikutega. Viimane aine sobib Üllele, kes maal kasvanuna eelistab joonistada lilli, linde, loomi, kive, kände, puid ja pilvi ning vältida tehiskeskkonna kujutamist. Ta usub, et fotograafia ei asenda loodusõpetuse õpikutes iialgi kunstniku tööd. Fotode abil on raske paigutada 10–15 looma või lindu ühele leheküljele, valgele taustale. Karu ja orav tuleb tihti joonistada ühesuurustena. “Praegune trükikvaliteet on küll kõrge, kuid õpikulehel on sageli vähe ruumi ja ilusast suurest pildist jääb järele mingi kribu, nagu juhtus indiaanlaste piltidega inglise keele õpikus. Sageli tuleb kiirustada, eriti uue õppeaasta eel.”
Üllele on palju andnud sõprus Leena Niemeläga, kes juhatab Iisalmis Montessori-lasteaeda. Leena soovis, et tema raamatuid illustreeriks välismaalane. Nii ongi Ülle joonistanud pildid koolieelikute õpiku “Vinkki” (“Näpunäide”) 1. ja 2. osale ning advendikalendri tüüpi värvimisraamatule “Joulua odotellessa” (“Jõulude ootel”). Maria Montessori pedagoogika vaimus arenevad tillukesed savolased saavad juba enne kooli selgeks kõik Euroopa riigid koos pealinnade ja lipuvärvidega!
Maailmas kõige laiemalt levinud raamat Ülle Meistri pintslist on Kaarel Zilmeri “Juku suusakool” (1994). Praegu on käsil pallimänguõpik. Kunstnik ise sporti ei tee, aga treenerid aitavad tal liikuvate kehade asendid õigesti paberile jäädvustada.
Pilt ja sõna toetavad teineteist
Raamatukunstnik peab paratamatult tegelema lastekirjandusega, sest mida nooremale eale on raamat mõeldud, seda rohkem on selles pilte. “Lastele meeldib joonistada. Viiendas klassis see huvi tavaliselt kaob. Aga mõned lihtsalt ei kasva suureks. Kunstnik on selline inimene, kes jääb eluks ajaks lapseks,” on Ülle Meister öelnud kohtumistel väikeste lugejate-vaatajatega. Üllest endast jutukirjutajat ei ole. Ta imetleb ja kadestab Henno Käod, kelle pilt ja sõna lummavad võrdselt.
Ülle lemmikautor on Leelo Tungal, kellega on hea koostööd teha, kuigi kunstnik tunneb tihti, et tema pilt jääb kirjaniku “kihvtile” sõnale alla. Kahasse on neil valminud väikelaste pildiraamatud “Põrsapõli”, “Põrsas Pamp”, koeralugu “Tondu” ja palju teisi raamatuid. Paljude kaanel on kaks autorinime, esikohal Ülle oma. Tema pealekäimisel kirjutas Leelo loo hernetondist ja pani talle toreda nime Ernestiine. Teos ootab praegu kirjastajat. Üllele meeldib ka Ellen Niit (“Pikk päkapikupäev”, “Jakobi raamat”). Rohketest auhindadest peab kunstnik kõige olulisemaks teist kohta Nukitsa konkursil 1994 ja 1998, mille zürii koosneb lastest enestest.
Ülle tunneb varalahkunud Sten Roosi vanemaid ning on illustreerinud tema mälestuseks peetava muinasjutuvõistluse paremate tööde kogu “Merekarbi muinasjutt” (2000). Ta pole põlanud nii lihtsat tehnikat nagu värvipliiats, millega tulevat karvased loomad hästi välja. Igatahes on tema sumohiir päris vahva.
Raamatukultuuri koostisosa on eksliibris, mida ei asenda ükski kroonulik pitser. Ülle Meister peab raamatu omaniku märki heaks kingiks lastelegi. Ta on heast peast kujundanud eksliibriseid tuttavatele lastele, samuti Lüganuse koolile 300. aastapäevaks. Kord tellis üks vanaema eksliibrise kolmeaastasele, kes ei osanud veel lugedagi. Ülle soovib, et lastekunst pääseks raamatukaante vahelt aeg-ajalt välja ning mitte ainult plakatite ja postkaartide kujul. Ta on joonistanud ka selliseid pilte, mida sobib raamida, galeriis näidata ja müüa ning kodus lastetoa seinale riputada. Paljud neist põhinevad illustratsioonidel. Ühe lambapildi taevasse kogunes nii palju pilvi, et need ei mahtunud pildile ära ning jätkuvad sinisel raamil. Oleks vaid peredel ja lasteasutustel kunsti jaoks raha! Koos Rein Raamatuga on kunstnik teinud joonisfilmi võlurist, kel oli paha kratt, kuid rohkem pole ta teistesse meediatesse – filmi, teatrisse ja televisiooni – trüginud, vaid eelistab jääda truuks oma lemmikmaterjalile – paberile. Isegi siis, kui
see on ainult pakend – Ülle Meistri käe alt on tulnud ju “Onu Remuse juttude” plaadiümbrised.
Kauged kaljud
Üllele meeldib mägedes matkata. Kui idapiir oli lahti, käis ta ära isegi Kamtðatkal, Taimõril ja Sajaanides. Pärast läänepoolsete piiride avanemist on teekonnad teda viinud Sloveeniasse, Norrasse ja Ðotimaale. “Järke pole ma kunagi taga ajanud, olen käinud seal, kus köieta läbi saab. Mind huvitab rohkem mägede loodus. Mul on plokk ja pliiats kaasas, aga värvid seljakotti ei mahu. Kui näen mõnd huvitavat maastikku, märgin värvitoonid pliiatsiga visandi juurde ja joonistan nähtu kodus mälu järgi üles.” Seinal annab talle jõudu pikk sinise koloriidiga maal ühest fjordikujulisest Taimõri järvest.
Kaugete maade loodus, ehitus- ja rahvakunst ning eri rassidest inimesed on Üllel aidanud illustreerida “Saja rahva lugusid” ja teisi muinasjutte, mida ta väga armastab. “Vietnamlane ja mongol ei käi mitte ainult teistmoodi riides, vaid erinevad ka näotüübilt. Sageli on tulnud joonistada piltide järgi. Vene ajal oli vähe heade värvipiltidega entsüklopeediaid, kaabeltelevisiooni ja internetti polnud. Püüdsin anda endast parima, kuid olen kindel, et välismaalane tunneb kohe ära, et see pole see.”
Eriti südamelähedased on Üllele eesti jt soome-ugri rahvaste (liivi, vepsa, saami) muinasjutud. Tal on kahju, et Perioodika kirjastus vastava sarja pooleli jättis. Hõimurahvastega seob kunstnikku huvi Karjala kaljujooniste vastu. Ülle kuulub tartlase Väino Poikalaineni eestvedamisel rajatud Eesti Muinastaide Seltsi. Tuhandete aastate vanuse ürgkunsti motiividel on ta loonud palju akvarelle. Kaljujooniste poolest rikkas piirkonnas matkates tuleb olla ettevaatlik, et mitte kaljule kogemata lõket teha. Kui joonis on avastatud ja samblast puhastatud, ei piirduta stereofotodega, vaid kopeeritakse see samamoodi, nagu lapsed joonistavad münte: pehme pliiatsi või rasvakriidiga läbi õhukese, kuid tugeva paberi. Selleks sobis vanade Vene printerite lai lintpaber. Musta paberi korral peab joonistusvahend olema muidugi valge. Kõige selgemini on kaljujoonised näha koidu või loojangu ajal, kui päike on madalal.
Isegi grafitimehed tunnevad aukartust muistsete põlvede ees ja teevad oma nimetähed kaljujoonisest mõistlikku kaugusse. Muromi kloostri mungadki pole hiiglasuurt “paganlikku” inimfiguuri Bessi neemel hävitanud, vaid on raiunud talle kätte õigeusu risti, et kujutiselt vägi ära võtta. 17. sajandist pärinev rist näeb välja, nagu oleks ta tehtud alles eile. Pole kindel, kas tänased materjalid nagu kriitpaber ja laserplaat peavad pooltki nii kaua vastu kui lihtsad graniitkaljud Äänisjärve idakaldal.
Karvased ja sulelised toanaabrid
Ülle elab koos Sassaga Õismäel kahetoalises korteris, mis on talle nii koduks kui ateljeeks. Uudishimulikule kassile meeldib pikutada tema töölaual lampide paistel ja kuulata Nana Mouskouri ðansoone. Kui mõni pliiats või kumm on kadunud, vaatab Ülle kõigepealt, kas Sassa pole seda paberikorvi veeretanud. Maci klahve kaitseb tema käppade eest raamatutest müür.
Suved veedab oma perekonnanime vääriline kunstnik Läänemaal. Sõpradega koos ostetud maakodus Palivere ja Martna vahel on tööks lahedamalt ruumi kui linnas. Vana rehealune on ümber ehitatud ateljeeks ja selle mõlemad väravad avarateks akendeks. Igal aastal pesitsevad aampalgi all pääsukesed. “Nad on majas olnud juba enne mind, mul pole õigust neid välja ajada. Aken on suvi läbi lahti, et nad saaksid vabalt sisse-välja lennata. Linnud sädistavad ateljees ja istuvad riiuliservadel. Kõige ohtlikum on see aeg, kui pojad õpivad lendama. Panen pääsupesa alla vanu ajalehti, seni pole linnud minu pilte veel ära määrinud. Pesa on nii kõrgel, et kass linnupoegi kätte ei saa,” jutustab Ülle, kes on eelmisel päeval just maalt saabunud.
Ta on palju maalinud Läänemaa lihtsat, kuid kaunist loodust, eriti sügava mulje on talle jätnud Osmussaare rand kivide ja merikapsaga.