Presidendi kõne
Täna avaldame midagi lisamata ja midagi kärpimata lõigukese president Arnold Rüütli tervituskõnest mahepõllumeestele Palmses peetud konverentsil “Mahe ja ehe”, mis leidis aset tänavu 23. mail.
Arnold Rüütel räägib mahepõllumeestele mesimagusat muhejuttu. |
Huvitavat nädalalõpulugemist kõigile. Toimetus ei vastuta, kui keegi midagi aru ei saa.
Sissejuhatus
Kõigepealt on mul heameel teid tervitada, teid kui entusiaste, kes peale selle, kui maal ja külas on toimunud nii suured muudatused ja kohati võib näha, et põllumees ei ole leidnud endale enam reaalset teed, kuidas edasi minna. Ja selle juures olete olnud meelekindlad ja leidnud väga reaalse tee. Ja samal ajal olukorras ja tingimustes, kus muu maailm, aga võib-olla räägime kõigepealt Euroopast, on läinud just intensiivse põllumajandusliku tootmise teed.
Ja kellel on võimalus olnud, ja kindlasti olete sõitnud üle Euroopa lennukiga ja kui on ilus ilm olnud, siis teie põllumeestena ilmselt olete näinud ära ebaloomulikke põlde ja küllalt suuri välju, mis ei ole mitte rohelised, vaid sinised hoopiski. See tähendab, et on kasutatud nii suurel hulgal väetisi, mis on täiesti ebaloogiline, et taim suudaks üldse veel omastada nendes olukordades, kus kõik taimekasvu faktorid on optimeeritud, see tähendab, et valgus, soojus ja niiskus. See tähendab, et ta ei suuda seda siis sellisel kujul üldjuhul sellega toime tulla, kogu see siis toimeainete hulk, mis seal siis on.
Ja seda enam siis on tore, et te olete üles ehitanud oma tegevuse sellele loomulikule ainevahetuskäibele, mis on mitte miljonite, vaid mul on raske öelda paljude miljonite, kümnete miljonite aastate jooksul paika pannud. Ja te suunate seda lihtsalt nii, et see toimiks kõige efektiivsemalt.
Ja ma ühtlasi kasutaks võimalust, et tänada initsiaatoreid, kes teid siia on teid kokku võtnud, sest ise omatahtsi olete tegutsenud ilma igasuguse toetuseta võimu ja valitsuse poolt.
Sissejuhatus jätkub
Nüüd, kui veidikese siiski Eestimaast rääkida, siis teile ei ole loomulikult midagi uut, kui ma midagi siin ütlen, aga kui seda väga põgusalt, siiski, meelde tuletada veel, mis on Eestimaal tekkinud viimase ütleme kümne aasta jooksul või üheteistkümne-kaheteistkümne aasta jooksul.
Ja see on kokkuvõttes see, et ümmarguselt peaaegu poole võrra on vähenenud piimatoodang ja kaks pool-kolmkorda on vähenenud lihatoodang. Ja kui oleks näiteks, meil tekiks situatsioon, et me ei saa väljast toiduaineid sisse tuua, siis me kuu aja või kahe pärast oleksime tõsistes raskustes, sellepärast, et meil toitaineid ei jätkuks.
Ja neid põhitoitaineid, mis on ühele normaalsele tarbimistavadele omased. Kahjuks see on nii. Ja seda enam, ma pöördun tagasi algmõtte juurde, on tore, et teil ettevõtja initsiatiivi ja tahet nendes liikumistes ikkagi, vaatamata kõigele, just minna seda teed.
See tähendab oluliselt raskemat teed, kus polegi ette näha, et te võiksite rikkaks saada sellise tegevuse tulemusega. Sest läbi võib-olla intensiivse põllumajandusliku tootmise isegi meie tingimustes võib ka juba mingisuguse kapitali koguda ja mingisuguse tulu, ja seda enam on see veel väga õige.
Kui sellest mõttest veel edasi minna, siis ma kujutan ette, et me peame tingimata või õigem öelda tingimusteta jõudma selleni, et me suudame oma rahva ära toita. Seda esimeseks.
Ja teiseks, kui tekibki küsimus, millise toiduga, kas selle intensiivselt toodetud toiduga või toiduga, mida teie toodate ja mis ilma mingisuguse kahtluseta on tervislikum ja maitsvam ja oluliselt lausa maitsvam kohe.
Ja ka siin tuleb jällegi tänu sellele mõelda, et valitud tee on kahtlematult õige, aga jällegi tuleb see tee… Seda teed käia on väga raske ja keeruline.
Sissejuhatus pole lõppenud
Nõnda, et näete, domineerib selle tõttu võime öelda, just selliselt, võiks öelda, intensiivsed või selle võib ka öelda traditsioonilised, olgugi et traditsiooniline on just see, millega just teie tegelete, selliste toiduainete osakaal kahjuks, siiski.
Aga ei tohi meelt heita. Ja ma tahan rõhutada enda arusaamist, et valitud tee on õige ja kõikidest raskustest hoolimata on õige käia seda teed.
Ei järgne. Õnneks!
Artur McManaman
Virumaa Teatajast
Uudised
Muhedalt muhulaselt ehedale virukale (VT)
Presidendi kõne
Täna avaldame midagi lisamata ja midagi kärpimata lõigukese president Arnold Rüütli tervituskõnest mahepõllumeestele Palmses peetud konverentsil “Mahe ja ehe”, mis leidis aset tänavu 23. mail.
Arnold Rüütel räägib mahepõllumeestele mesimagusat muhejuttu.
Huvitavat nädalalõpulugemist kõigile. Toimetus ei vastuta, kui keegi midagi aru ei saa.
Sissejuhatus
Kõigepealt on mul heameel teid tervitada, teid kui entusiaste, kes peale selle, kui maal ja külas on toimunud nii suured muudatused ja kohati võib näha, et põllumees ei ole leidnud endale enam reaalset teed, kuidas edasi minna. Ja selle juures olete olnud meelekindlad ja leidnud väga reaalse tee. Ja samal ajal olukorras ja tingimustes, kus muu maailm, aga võib-olla räägime kõigepealt Euroopast, on läinud just intensiivse põllumajandusliku tootmise teed.
Ja kellel on võimalus olnud, ja kindlasti olete sõitnud üle Euroopa lennukiga ja kui on ilus ilm olnud, siis teie põllumeestena ilmselt olete näinud ära ebaloomulikke põlde ja küllalt suuri välju, mis ei ole mitte rohelised, vaid sinised hoopiski. See tähendab, et on kasutatud nii suurel hulgal väetisi, mis on täiesti ebaloogiline, et taim suudaks üldse veel omastada nendes olukordades, kus kõik taimekasvu faktorid on optimeeritud, see tähendab, et valgus, soojus ja niiskus. See tähendab, et ta ei suuda seda siis sellisel kujul üldjuhul sellega toime tulla, kogu see siis toimeainete hulk, mis seal siis on.
Ja seda enam siis on tore, et te olete üles ehitanud oma tegevuse sellele loomulikule ainevahetuskäibele, mis on mitte miljonite, vaid mul on raske öelda paljude miljonite, kümnete miljonite aastate jooksul paika pannud. Ja te suunate seda lihtsalt nii, et see toimiks kõige efektiivsemalt.
Ja ma ühtlasi kasutaks võimalust, et tänada initsiaatoreid, kes teid siia on teid kokku võtnud, sest ise omatahtsi olete tegutsenud ilma igasuguse toetuseta võimu ja valitsuse poolt.
Sissejuhatus jätkub
Nüüd, kui veidikese siiski Eestimaast rääkida, siis teile ei ole loomulikult midagi uut, kui ma midagi siin ütlen, aga kui seda väga põgusalt, siiski, meelde tuletada veel, mis on Eestimaal tekkinud viimase ütleme kümne aasta jooksul või üheteistkümne-kaheteistkümne aasta jooksul.
Ja see on kokkuvõttes see, et ümmarguselt peaaegu poole võrra on vähenenud piimatoodang ja kaks pool-kolmkorda on vähenenud lihatoodang. Ja kui oleks näiteks, meil tekiks situatsioon, et me ei saa väljast toiduaineid sisse tuua, siis me kuu aja või kahe pärast oleksime tõsistes raskustes, sellepärast, et meil toitaineid ei jätkuks.
Ja neid põhitoitaineid, mis on ühele normaalsele tarbimistavadele omased. Kahjuks see on nii. Ja seda enam, ma pöördun tagasi algmõtte juurde, on tore, et teil ettevõtja initsiatiivi ja tahet nendes liikumistes ikkagi, vaatamata kõigele, just minna seda teed.
See tähendab oluliselt raskemat teed, kus polegi ette näha, et te võiksite rikkaks saada sellise tegevuse tulemusega. Sest läbi võib-olla intensiivse põllumajandusliku tootmise isegi meie tingimustes võib ka juba mingisuguse kapitali koguda ja mingisuguse tulu, ja seda enam on see veel väga õige.
Kui sellest mõttest veel edasi minna, siis ma kujutan ette, et me peame tingimata või õigem öelda tingimusteta jõudma selleni, et me suudame oma rahva ära toita. Seda esimeseks.
Ja teiseks, kui tekibki küsimus, millise toiduga, kas selle intensiivselt toodetud toiduga või toiduga, mida teie toodate ja mis ilma mingisuguse kahtluseta on tervislikum ja maitsvam ja oluliselt lausa maitsvam kohe.
Ja ka siin tuleb jällegi tänu sellele mõelda, et valitud tee on kahtlematult õige, aga jällegi tuleb see tee… Seda teed käia on väga raske ja keeruline.
Sissejuhatus pole lõppenud
Nõnda, et näete, domineerib selle tõttu võime öelda, just selliselt, võiks öelda, intensiivsed või selle võib ka öelda traditsioonilised, olgugi et traditsiooniline on just see, millega just teie tegelete, selliste toiduainete osakaal kahjuks, siiski.
Aga ei tohi meelt heita. Ja ma tahan rõhutada enda arusaamist, et valitud tee on õige ja kõikidest raskustest hoolimata on õige käia seda teed.
Ei järgne. Õnneks!
Artur McManaman
Virumaa Teatajast