Karu tunneb end Eestis hästi
Peep Männil pole metsas karul käppa surunud, see juhus tekkis jahindusklubis. |
Suurkiskjate – huntide, ilveste, karude – kaitse ja küttimise reguleerimisega tegelev Peep Männil ütleb, et karude populatsioon on meil tugev, kuid huntide arv langeb kiiresti ja ilveseidki jääb vähemaks.
Olete karude kaitsja.
Päris kaitsjaks ega uurijaks ei saa ma ennast lugeda. Minu amet on kõikide suurkiskjate – hundi, ilvese ja karu – kaitse ning jahikasutuse korraldamine ja koordineerimine Eestis.
Missugune on karupopulatsiooni seis?
Leian, et Eestis on karupopulatsiooni seis küllaltki hea ja stabiilne, sest viimase viie-kuue aasta jooksul pole karude arvukuses olnud olulisi kõikumisi.
Eelmisel aastal vaatasime lähemalt metsaottide populatsioonisisest struktuuri, jahimeestelt kogutud andmetega fikseerisime pesakonnad ja juurdekasvu. Viimane on päris hea.
Samas kerkib probleeme. Just kõvasti aktiviseerunud metsatööd mõjutavad talvel väga abitute karupoegade suremist.
Mismoodi?
Asi on selles, et mitte talvituspaiku ei jää vähemaks, vaid emad peletatakse metsatööde tõttu pesast minema ja pojad jäävad üksi. Karud pole pesavaliku suhtes sageli kuigi nõudlikud ja võivad selle teha õige lihtsale kohale. Kui mürin või muu inimtegevus liiga lähedale satub, laseb emakaru lihtsalt jalga, pojad jäävad üksi ja surevad.
Vastupidi üldlevinud arvamusele pole karude uni kuigi sügav ja ilmselt ei saa me kunagi päris täpselt teada, kui palju niimoodi mesikäppade järelpõlve hukkub.
Jahipidamisega üles aetud emakaru pesakonnaga on asi lihtsam: jahimehed lähevad tavaliselt ikka vaatama mis ja kuidas.
Mürisev metsamasin võib pesast hoopis kaugemale jääda: selle juht ei teagi niisugust asja aimata.
Aga hundid ja ilvesed.
Nende seis on mõnevõrra keerulisem. Huntide arv on kiiresti langenud, ilveste oma aeglasemalt. Suurema osa jahimeeste seisukohalt on see hea, sest huntide-ilveste arvust sõltub paljuski muude jahiulukite hulk.
Samas ei või kiskjate arv langeda liiga madalale, mis võib anda teistpidi vastulöögi.
Kiskjate arvu taastamine võib olla äärmiselt aeglane ja raske. Et kiskjate populatsioonid on seotud naaberaladega, siis nende päris kadumine pole Eestis kuigi tõenäoline.
Kui palju Eestis metsaotte on?
Eestis arvatakse elavat ümmarguselt kuussada karu. Kui palju see loenduse eksimuse protsent võib olla, ei oskagi öelda, kuid karude puhul pole see ilmselt kuigi suur. Mesikäpad ei ela Eestis ühtlaselt. Rohkem on neid Virumaal, Jõgevamaal ja Järvamaal, hoopis vähem Lõuna-Eestis.
Lätis elab teadaolevalt kuus karu. Miks see nii on, ei oskagi päris täpselt öelda. Ometi on just Põhja-Lätis head karulaaned.
Kuidas eestlane karudesse suhtub?
Minu teada pole selles suhtes viimasel ajal uuringuid ega küsitlusi tehtud. Tõtt öelda oleks niisugune arvamusuuring täitsa huvitav ja küllap see ka tuleb. Tean, et Tiit Randver tegi seda hundi kohta, kes peaks eestlastele olema kõige problemaatilisem ja vihatum metsloom: kõige konfliktsem liik kas või koerte murdmisega.
Küsitlusest tuli aga välja, et suhtumine hunti on üllatavalt hea ka maal elavatel inimestel. Usun, et karu ja ilvese suhtes võib see olla veelgi parem.
Eesti inimesed on suurkiskjatega harjunud juba väga pikka aega elama koos, samas on probleemid väga suured just nendes maades, kus nad omal ajal kadusid või mitmetel põhjustel välja suretati. Tehakse suuri jõupingutusi, et neid liike tagasi asustada, kohalikud elanikud pole suurkiskjatega harjunud ja on seetõttu vastalised.
Suurkiskjate saatus Euroopaga liitudes.
Teada on ju see, et Euroopas on need liigid range kaitse all. Kui Eesti Euroopa Liitu astub, siis nõutakse meilt sama. Kõik pannakse paika eelnevate läbirääkimistega.
Eesti taotleb igal juhul selles erandeid. See tähendab, et me küll kaitseme neid liike, kuid see ei tohiks välistada nende arvu reguleerimist.
Eesti seisukoht on, et nende asurkonnale pole meil ohtu ja liigi säilimise paremaks kaitseks on just kiskjate arvu põhjendatud ja arukas reguleerimine. Just viimane hoiab kiskjate tekitatud kahjud mõistlikkuse piirides ja sellega on inimeste suhtumine neisse liikidesse parem.
Väga range kaitse all elavatele loomadele lokkab sageli salaküttimine. Maailmast võib selle kohta tuua küllalt näiteid.
Mis teid Rakverre tõi?
Kiskjatega seotud kaitsekorralduse esimene alustugi on võimalikult täpse ülevaate saamine asurkonnast ja seisundist, tõesema seiremetoodika väljatöötamine, mida saaks rakendama hakata.
See tähendab täpsemat vaatlemist ja koolitatud vaatlejaid, samuti kaardimaterjali kasutamist täpsema ülevaate saamiseks.
Iga-aastaste loendusandmete ja tegeliku olukorra vahel võivad ju olla teatud käärid. Metsloomad ei tunne piire ja samu metsloomi võib ju kirja panna nii siin kui seal.
Jahimehed ei pruugi küllalt kiiresti reageerida järskudele muutustele, mis võivad välja tulla mõne aasta pärast.
Seepärast on konsultatsioonid ja kontaktid nendega olulised.
Valdo Einmann
valdo@virumaateataja.ee
Uudised
Karu tunneb end Eestis hästi (VT)
Karu tunneb end Eestis hästi
Peep Männil pole metsas karul käppa surunud, see juhus tekkis jahindusklubis.
Suurkiskjate – huntide, ilveste, karude – kaitse ja küttimise reguleerimisega tegelev Peep Männil ütleb, et karude populatsioon on meil tugev, kuid huntide arv langeb kiiresti ja ilveseidki jääb vähemaks.
Olete karude kaitsja.
Päris kaitsjaks ega uurijaks ei saa ma ennast lugeda. Minu amet on kõikide suurkiskjate – hundi, ilvese ja karu – kaitse ning jahikasutuse korraldamine ja koordineerimine Eestis.
Missugune on karupopulatsiooni seis?
Leian, et Eestis on karupopulatsiooni seis küllaltki hea ja stabiilne, sest viimase viie-kuue aasta jooksul pole karude arvukuses olnud olulisi kõikumisi.
Eelmisel aastal vaatasime lähemalt metsaottide populatsioonisisest struktuuri, jahimeestelt kogutud andmetega fikseerisime pesakonnad ja juurdekasvu. Viimane on päris hea.
Samas kerkib probleeme. Just kõvasti aktiviseerunud metsatööd mõjutavad talvel väga abitute karupoegade suremist.
Mismoodi?
Asi on selles, et mitte talvituspaiku ei jää vähemaks, vaid emad peletatakse metsatööde tõttu pesast minema ja pojad jäävad üksi. Karud pole pesavaliku suhtes sageli kuigi nõudlikud ja võivad selle teha õige lihtsale kohale. Kui mürin või muu inimtegevus liiga lähedale satub, laseb emakaru lihtsalt jalga, pojad jäävad üksi ja surevad.
Vastupidi üldlevinud arvamusele pole karude uni kuigi sügav ja ilmselt ei saa me kunagi päris täpselt teada, kui palju niimoodi mesikäppade järelpõlve hukkub.
Jahipidamisega üles aetud emakaru pesakonnaga on asi lihtsam: jahimehed lähevad tavaliselt ikka vaatama mis ja kuidas.
Mürisev metsamasin võib pesast hoopis kaugemale jääda: selle juht ei teagi niisugust asja aimata.
Aga hundid ja ilvesed.
Nende seis on mõnevõrra keerulisem. Huntide arv on kiiresti langenud, ilveste oma aeglasemalt. Suurema osa jahimeeste seisukohalt on see hea, sest huntide-ilveste arvust sõltub paljuski muude jahiulukite hulk.
Samas ei või kiskjate arv langeda liiga madalale, mis võib anda teistpidi vastulöögi.
Kiskjate arvu taastamine võib olla äärmiselt aeglane ja raske. Et kiskjate populatsioonid on seotud naaberaladega, siis nende päris kadumine pole Eestis kuigi tõenäoline.
Kui palju Eestis metsaotte on?
Eestis arvatakse elavat ümmarguselt kuussada karu. Kui palju see loenduse eksimuse protsent võib olla, ei oskagi öelda, kuid karude puhul pole see ilmselt kuigi suur. Mesikäpad ei ela Eestis ühtlaselt. Rohkem on neid Virumaal, Jõgevamaal ja Järvamaal, hoopis vähem Lõuna-Eestis.
Lätis elab teadaolevalt kuus karu. Miks see nii on, ei oskagi päris täpselt öelda. Ometi on just Põhja-Lätis head karulaaned.
Kuidas eestlane karudesse suhtub?
Minu teada pole selles suhtes viimasel ajal uuringuid ega küsitlusi tehtud. Tõtt öelda oleks niisugune arvamusuuring täitsa huvitav ja küllap see ka tuleb. Tean, et Tiit Randver tegi seda hundi kohta, kes peaks eestlastele olema kõige problemaatilisem ja vihatum metsloom: kõige konfliktsem liik kas või koerte murdmisega.
Küsitlusest tuli aga välja, et suhtumine hunti on üllatavalt hea ka maal elavatel inimestel. Usun, et karu ja ilvese suhtes võib see olla veelgi parem.
Eesti inimesed on suurkiskjatega harjunud juba väga pikka aega elama koos, samas on probleemid väga suured just nendes maades, kus nad omal ajal kadusid või mitmetel põhjustel välja suretati. Tehakse suuri jõupingutusi, et neid liike tagasi asustada, kohalikud elanikud pole suurkiskjatega harjunud ja on seetõttu vastalised.
Suurkiskjate saatus Euroopaga liitudes.
Teada on ju see, et Euroopas on need liigid range kaitse all. Kui Eesti Euroopa Liitu astub, siis nõutakse meilt sama. Kõik pannakse paika eelnevate läbirääkimistega.
Eesti taotleb igal juhul selles erandeid. See tähendab, et me küll kaitseme neid liike, kuid see ei tohiks välistada nende arvu reguleerimist.
Eesti seisukoht on, et nende asurkonnale pole meil ohtu ja liigi säilimise paremaks kaitseks on just kiskjate arvu põhjendatud ja arukas reguleerimine. Just viimane hoiab kiskjate tekitatud kahjud mõistlikkuse piirides ja sellega on inimeste suhtumine neisse liikidesse parem.
Väga range kaitse all elavatele loomadele lokkab sageli salaküttimine. Maailmast võib selle kohta tuua küllalt näiteid.
Mis teid Rakverre tõi?
Kiskjatega seotud kaitsekorralduse esimene alustugi on võimalikult täpse ülevaate saamine asurkonnast ja seisundist, tõesema seiremetoodika väljatöötamine, mida saaks rakendama hakata.
See tähendab täpsemat vaatlemist ja koolitatud vaatlejaid, samuti kaardimaterjali kasutamist täpsema ülevaate saamiseks.
Iga-aastaste loendusandmete ja tegeliku olukorra vahel võivad ju olla teatud käärid. Metsloomad ei tunne piire ja samu metsloomi võib ju kirja panna nii siin kui seal.
Jahimehed ei pruugi küllalt kiiresti reageerida järskudele muutustele, mis võivad välja tulla mõne aasta pärast.
Seepärast on konsultatsioonid ja kontaktid nendega olulised.
Valdo Einmann
valdo@virumaateataja.ee