Milleks on raskused? Selleks, et neid ületada. Milleks on kõrgused? Selleks, et need kätte saada. Milleks on unistused? Muidugi selleks, et need teostada! Seda lihtsat tarkust jagab Kohtla-Järve päritolu mägironija Helme Suuk, kes sel suvel külastas Uus-Guinead, et tutvuda kohalike asukatega, kellest osa veel veerand sajandit tagasi maailma jaoks ei eksisteerinudki, ning nagu muuseas vallutada ka Austraalia ja Okeaania kõrgeim tipp – 4884meetrine Carstensz Pyramid.
Pärast osalemist ekspeditsioonil maailma kõrguselt kuuendale, Cho Oyu tipule Himaalajas ütleb Helme Suuk 2000. aastal ilmunud raamatus “Viru vägevad”: “Nii kõrgele polegi enam vaja, pigem tahaks teisele mandrile – Austraaliasse või Uus-Guineale, kusagile inimsööjate maale.” Käesoleval aastal sai see unistus teoks.
Monide meheau
“Tegelikult pidanuks me Uus-Guineale ja Carstensz Pyramidile jõudma juba 2006. aasta veebruaris, aga siis läks seal sissisõjaks. Mägi pandi mullu detsembrini kinni ja meile viisat ei antud,” räägib Helme Suuk. Umbes 150 000kroonine reisiraha inimese kohta oli makstud, aga õnneks hoiti seda kohalike reisikorraldajate kontol ning lisaraha ei nõutud.
Helme sõnul oli retke esmaseks eesmärgiks tutvuda kohalike hõimude eluga. “See, mida nägime ja millega kokku puutusime, oli kui retk inimkonna minevikku,” arvab naisterahvas, pidades silmas ürgaega, mis – nagu selgub – pole kõikjal veel lõppenud.
Esimesed hõimud, kellega teekonnal Carstensz Pyramidi juurde kokku puututi, olid monid. Esmalt jõuti hõimu pealinna Sugapasse, kus valitses lein. “Maeti üht tähtsat riigiametnikku, kes oli pildi järgi ülikonnas mees, aga kohalikud käisid ringi peaaegu alasti,” räägib Helme hõimust, mille naised kannavad rohust seelikuid ja mehed oma suguti otsas bambusest keppe. Matuseteenistust juhtis moni rahvusest katoliku preester, sest monid on katoliiklased.
Kui Eestis kompenseerib osa mehi oma puudulikku mehelikkust suurte ja keskkonda reostavate maasturitega, siis monidel on isase regaalid looduslähedasemad. “Kui sul on palju lapsi, on sul ka õigus kanda pikemat bambusest keppi,” tutvustab Helme.
Naine rõhutab, et Sugapas oli lennuväli veel turvaliselt asfalteeritud, sest ekspeditsiooni hilisematel tšarterlennu liinidel tuli maanduda ka näiteks umbes poole kilomeetri pikkusele ja mõnekümne meetri laiusele rajale, mis oli lihtsalt džunglitaimedest puhastatud. Improviseeritud “lennuvälja” ääri palistavad kraavid, mille eesmärk on vihmasemal perioodil vett koguda, et lennurada kuivem püsiks.
Kui lennuk rajale läheneb, kuulevad kohalikud selle häält ja tulevad džunglist välja. Pärismaalaste abita kohalik lennundus ei töötakski, sest just nemad pööravad hiljem lennuki ringi. “Muud laadi pöördeks lihtsalt seal ruumi ei ole. Kohalikud on hea meelega abiks. Iga lennuk on suursündmus, sest neid saabub vaid mõnel korral aastas,” räägib naine.
Eesti 6-liikmelist seltskonda saatsid eri teelõikudel kohalikest kandjad, kokad ja giidid. Uhke saatjaskonnaga tuli pidevalt ette kõiksugu “situatsioone”. “Näiteks ühel päeval kandjad kükitavad maas ega taha edasi minna. Hiljem selgus, et nad hakkasid himustama riisi, mida meie sõime, aga nemad pidid piirduma oma tavapärase metsikult kasvava maguskartuliga,” räägib Helme, kes oli õnnelik, kui sai samuti maitsta kohalike igapäevast “leiba”. Aga riis on kohalikele liigne luksus.
Lumeleopardile* köömes
Carstensz Pyramid on ronimiseks raske mägi, tunnistab omaenda kogemusest ka Everesti võtnud Alar Sikk. Näiteks ootab ronijaid ees 150 meetrit kõrge kaljusein. “Ei ole ühtegi mäge, mis oleks kerge,” ütles üks ekspeditsioonil osalenu, Tõivo Sarmet enne mäkketõusu. “Aga kui Eesti mägironimise legend Helme Suuk kambas on, siis ei tohiks 25 meetrit Oleviste tornist kõrgemale ulatuv kalju võimatu olla,” jätkab Sarmet.
Helme Suuk ütleb nüüd, et Austraalia ja Okeaania kõrgeim tipp andis end kergesti kätte, sest ilm soosis ronijaid. “Sel päeval oli selge, ei sadanud ja kaljusein oli kuiv. See muutiski ronimise püstisel kaljuseinal ohutumaks. Kaljuseinale on algusest tipuni paigutatud statsionaarsed köied, mida kasutasime. Kaasas olid ka asjalikud giidid,” kiidab Helme.
Naine näitab tükikest seda mäge moodustavast kivimist. Tegemist on vulkaanilise pimsskivilaadse materjaliga, mille pind on kergelt okkaline. “Isegi peaaegu püstloodne sein sellest kivist on kergesti läbitav, sest kalju on kare ning ronimissaapad haakuvad hästi ja teevad mägironimise kergeks,” räägib Helme.
Gruppi kuulunud, omal ajal Kohtla-Järvel keskkooli lõpetanud Rauno Pukkonen oli küll mäelt laskumise järel tänulik, et tõusu tippu alustati öösel pimedas taskulampide valguses ja silm ei seletanud mäemassiivi kõrgust ning püstloodsust – nii ei osanudki hirmu tunda. “Alles mäeharjale välja jõudes kogesin, kui järsul seinal olin turninud,” ütleb Rauno.
Adrenaliinisõltlasest Helme ütleb, et Uus-Guinea matkal oleks iga raskem vigastus saatuslikuks ja surmaga lõppevaks võinud osutuda. “Kui seal džunglis näiteks jala murrad, pole abi kuskilt võtta,” teab naine ja ütleb, et isegi Rauno satelliittelefon oli sealsetes džunglites kasutu.
Ekstreemspordi poole pealt oligi matka üks ohtlikumaid ja põnevamaid osi džunglis matkamine. Helme ütleb, et džungel oli kummastav. Džunglis liiguti hanereas, kõige ees matšeetega mees, kes teelistele läbikäiku rajas. “Taevast ei näe, puud on nii jämedad ja kõrged. Puude vahel ripuvad liaanid, kust tuleb end läbi raiuda,” kirjeldab naine kolmepäevast džungliteekonda. Helmele avaldas muljet kohalike oskus džunglis orienteeruda.
Maha langenud puud on džunglis liiklejale kui trammiteed. “Kõnnid seal üleval kui liini mööda, aga seal on libe ja minagi libisesin mitmel korral sellelt umbes poolteise meetri kõrguselt rajalt alla,” tunnistab Helme. Kogenud mägironija ütleb, et võimalikke õnnetusi ei maksa ette manada, ja räägib, et džunglis olid üheks võimalikuks ohuks suured maod, kes võivad inimese ära kägistada. Õnneks kohati suuri madusid ainult kohalikus terraariumis.
Enne Uus-Guinea reisi süstiti kõiki ekspeditsioonil osalenuid malaaria vastu. Kollapalaviku- ja teetanusesüstid olid kõigil kogenud matkajail juba varem tehtud. “Rauno oli meie grupi arst ja ta aeg-ajalt ikka manitses meid, aga keegi ei saanud retke jooksul isegi kõhulahtisust,” kiidab Helme eestlaste resistentsust.
Monid küpsetasid eestlastele ka kohalikku delikatessi – nokklooma. “Esmalt kaevatakse maasse auk, kuhu pannakse loom koos nahaga. Karvad kõrvetatakse ära. Sisikond on enne välja võetud. “Väikesed kivid aeti kuumaks, keerati sõnajalalaadsete taimede sisse ja pandi loomale kõhtu,” räägib Helme. Suured kuumad kivid laoti augu põhja. Elukale pandi peale veel kive. Nokkloom küpses mulla all kaks tundi. Maitses hea!
Ürginimeste juures
Reis lõppes korowayde juures. Nendeni jõudmiseks võeti ette eraldi lennureis. Edasi sõideti piroogidega mööda jõge ja rännati läbi džungli. Korowayd on tsivilisatsiooni seisukohalt uus leid, sest nad “avastati” alles veerand sajandit tagasi.
Korowayde külade majad on ehitatud puude otsa. “Ja mitte ühe, vaid mitme otsa. Mõnel majal on pinda kuni 60 ruutmeetrit. Kõrgus maast kaheksa meetrit ning maja ise lattidest,” kirjeldavad eestlased ehtsaid ökomaju. “Üleval on ka kividel lõke.”
Küla keskel on puu, mis täies pikkuses jäänud umbes kolmekümnemeetriseks. Ja selle otsas on veel väike majake, mida kohalikud kasutavad kindlusena.
“Nad teevad endale kaasuari (linnu) luust noad. Kasvatavad sigu ja elavad korilusest. Nad ei kasuta ühtegi naela, linti ega nööri. Kõik ehitatakse puudest ja roikad seotakse liaanidega,” räägivad ekspeditsioonil osalenud.
Helme sõnul pole ta varem nii õnnelikke inimesi kui korowayd kohanud. Keegi ei söö antidepressante ega muretse pensionisammaste pärast. Korowayde eluiga on 30-40 aastat ja veidi kurvaks teeb neid vaid see, kui mõni lähedane teise ilma läheb, aga eks nemadki looda, et seal teisel pool on veel õnnelikum elu.
Korowayde peatoidus pärineb saagopalmidest. Saagopalmi säsist valmistatakse saagot. Saagost valmistatud leivad maitsevad Helme järgi kui saepuru, aga kohalikud elanikud peavad saagopalmide pärast maha veriseid sõdu, sest neist sõltub ellujäämine. Ka kolitakse küla uude paika, kui ümbruskonnas enam kasutamiskõlblikke palme ei kasva.
Saagopalmide kooritud osa peal aretavad korowayd aga oma maiuspalu – lihavaid tõuke. Helme neid suhu võtta ei julgenud ja Rauno samuti mitte, aga ülejäänud grupiliikmed sõid ja kiitsid. “Algul meie inimesed ei teadnud, et heleda tõugu tume pea tuli esmalt eemaldada, ja seetõttu delikatess veel naksas neid keele pealt,” kirjeldab lumeleopard kaaslaste maitseelamusi.
Korowaysid kahtlustatakse ka kannibalismis, aga Helme arvab, et sõja korral süüakse ära vahest mahalöödud vastaste pealiku maks või aju, sest nii omandatakse ürgmehe uskumuse järgi teise vägi.
Helme Suuk osales ekspeditsioonil ürgaega
Pärast osalemist ekspeditsioonil maailma kõrguselt kuuendale, Cho Oyu tipule Himaalajas ütleb Helme Suuk 2000. aastal ilmunud raamatus “Viru vägevad”: “Nii kõrgele polegi enam vaja, pigem tahaks teisele mandrile – Austraaliasse või Uus-Guineale, kusagile inimsööjate maale.” Käesoleval aastal sai see unistus teoks.
Monide meheau
“Tegelikult pidanuks me Uus-Guineale ja Carstensz Pyramidile jõudma juba 2006. aasta veebruaris, aga siis läks seal sissisõjaks. Mägi pandi mullu detsembrini kinni ja meile viisat ei antud,” räägib Helme Suuk. Umbes 150 000kroonine reisiraha inimese kohta oli makstud, aga õnneks hoiti seda kohalike reisikorraldajate kontol ning lisaraha ei nõutud.
Helme sõnul oli retke esmaseks eesmärgiks tutvuda kohalike hõimude eluga. “See, mida nägime ja millega kokku puutusime, oli kui retk inimkonna minevikku,” arvab naisterahvas, pidades silmas ürgaega, mis – nagu selgub – pole kõikjal veel lõppenud.
Esimesed hõimud, kellega teekonnal Carstensz Pyramidi juurde kokku puututi, olid monid. Esmalt jõuti hõimu pealinna Sugapasse, kus valitses lein. “Maeti üht tähtsat riigiametnikku, kes oli pildi järgi ülikonnas mees, aga kohalikud käisid ringi peaaegu alasti,” räägib Helme hõimust, mille naised kannavad rohust seelikuid ja mehed oma suguti otsas bambusest keppe. Matuseteenistust juhtis moni rahvusest katoliku preester, sest monid on katoliiklased.
Kui Eestis kompenseerib osa mehi oma puudulikku mehelikkust suurte ja keskkonda reostavate maasturitega, siis monidel on isase regaalid looduslähedasemad. “Kui sul on palju lapsi, on sul ka õigus kanda pikemat bambusest keppi,” tutvustab Helme.
Naine rõhutab, et Sugapas oli lennuväli veel turvaliselt asfalteeritud, sest ekspeditsiooni hilisematel tšarterlennu liinidel tuli maanduda ka näiteks umbes poole kilomeetri pikkusele ja mõnekümne meetri laiusele rajale, mis oli lihtsalt džunglitaimedest puhastatud. Improviseeritud “lennuvälja” ääri palistavad kraavid, mille eesmärk on vihmasemal perioodil vett koguda, et lennurada kuivem püsiks.
Kui lennuk rajale läheneb, kuulevad kohalikud selle häält ja tulevad džunglist välja. Pärismaalaste abita kohalik lennundus ei töötakski, sest just nemad pööravad hiljem lennuki ringi. “Muud laadi pöördeks lihtsalt seal ruumi ei ole. Kohalikud on hea meelega abiks. Iga lennuk on suursündmus, sest neid saabub vaid mõnel korral aastas,” räägib naine.
Eesti 6-liikmelist seltskonda saatsid eri teelõikudel kohalikest kandjad, kokad ja giidid. Uhke saatjaskonnaga tuli pidevalt ette kõiksugu “situatsioone”. “Näiteks ühel päeval kandjad kükitavad maas ega taha edasi minna. Hiljem selgus, et nad hakkasid himustama riisi, mida meie sõime, aga nemad pidid piirduma oma tavapärase metsikult kasvava maguskartuliga,” räägib Helme, kes oli õnnelik, kui sai samuti maitsta kohalike igapäevast “leiba”. Aga riis on kohalikele liigne luksus.
Lumeleopardile* köömes
Carstensz Pyramid on ronimiseks raske mägi, tunnistab omaenda kogemusest ka Everesti võtnud Alar Sikk. Näiteks ootab ronijaid ees 150 meetrit kõrge kaljusein. “Ei ole ühtegi mäge, mis oleks kerge,” ütles üks ekspeditsioonil osalenu, Tõivo Sarmet enne mäkketõusu. “Aga kui Eesti mägironimise legend Helme Suuk kambas on, siis ei tohiks 25 meetrit Oleviste tornist kõrgemale ulatuv kalju võimatu olla,” jätkab Sarmet.
Helme Suuk ütleb nüüd, et Austraalia ja Okeaania kõrgeim tipp andis end kergesti kätte, sest ilm soosis ronijaid. “Sel päeval oli selge, ei sadanud ja kaljusein oli kuiv. See muutiski ronimise püstisel kaljuseinal ohutumaks. Kaljuseinale on algusest tipuni paigutatud statsionaarsed köied, mida kasutasime. Kaasas olid ka asjalikud giidid,” kiidab Helme.
Naine näitab tükikest seda mäge moodustavast kivimist. Tegemist on vulkaanilise pimsskivilaadse materjaliga, mille pind on kergelt okkaline. “Isegi peaaegu püstloodne sein sellest kivist on kergesti läbitav, sest kalju on kare ning ronimissaapad haakuvad hästi ja teevad mägironimise kergeks,” räägib Helme.
Gruppi kuulunud, omal ajal Kohtla-Järvel keskkooli lõpetanud Rauno Pukkonen oli küll mäelt laskumise järel tänulik, et tõusu tippu alustati öösel pimedas taskulampide valguses ja silm ei seletanud mäemassiivi kõrgust ning püstloodsust – nii ei osanudki hirmu tunda. “Alles mäeharjale välja jõudes kogesin, kui järsul seinal olin turninud,” ütleb Rauno.
Adrenaliinisõltlasest Helme ütleb, et Uus-Guinea matkal oleks iga raskem vigastus saatuslikuks ja surmaga lõppevaks võinud osutuda. “Kui seal džunglis näiteks jala murrad, pole abi kuskilt võtta,” teab naine ja ütleb, et isegi Rauno satelliittelefon oli sealsetes džunglites kasutu.
Ekstreemspordi poole pealt oligi matka üks ohtlikumaid ja põnevamaid osi džunglis matkamine. Helme ütleb, et džungel oli kummastav. Džunglis liiguti hanereas, kõige ees matšeetega mees, kes teelistele läbikäiku rajas. “Taevast ei näe, puud on nii jämedad ja kõrged. Puude vahel ripuvad liaanid, kust tuleb end läbi raiuda,” kirjeldab naine kolmepäevast džungliteekonda. Helmele avaldas muljet kohalike oskus džunglis orienteeruda.
Maha langenud puud on džunglis liiklejale kui trammiteed. “Kõnnid seal üleval kui liini mööda, aga seal on libe ja minagi libisesin mitmel korral sellelt umbes poolteise meetri kõrguselt rajalt alla,” tunnistab Helme. Kogenud mägironija ütleb, et võimalikke õnnetusi ei maksa ette manada, ja räägib, et džunglis olid üheks võimalikuks ohuks suured maod, kes võivad inimese ära kägistada. Õnneks kohati suuri madusid ainult kohalikus terraariumis.
Enne Uus-Guinea reisi süstiti kõiki ekspeditsioonil osalenuid malaaria vastu. Kollapalaviku- ja teetanusesüstid olid kõigil kogenud matkajail juba varem tehtud. “Rauno oli meie grupi arst ja ta aeg-ajalt ikka manitses meid, aga keegi ei saanud retke jooksul isegi kõhulahtisust,” kiidab Helme eestlaste resistentsust.
Monid küpsetasid eestlastele ka kohalikku delikatessi – nokklooma. “Esmalt kaevatakse maasse auk, kuhu pannakse loom koos nahaga. Karvad kõrvetatakse ära. Sisikond on enne välja võetud. “Väikesed kivid aeti kuumaks, keerati sõnajalalaadsete taimede sisse ja pandi loomale kõhtu,” räägib Helme. Suured kuumad kivid laoti augu põhja. Elukale pandi peale veel kive. Nokkloom küpses mulla all kaks tundi. Maitses hea!
Ürginimeste juures
Reis lõppes korowayde juures. Nendeni jõudmiseks võeti ette eraldi lennureis. Edasi sõideti piroogidega mööda jõge ja rännati läbi džungli. Korowayd on tsivilisatsiooni seisukohalt uus leid, sest nad “avastati” alles veerand sajandit tagasi.
Korowayde külade majad on ehitatud puude otsa. “Ja mitte ühe, vaid mitme otsa. Mõnel majal on pinda kuni 60 ruutmeetrit. Kõrgus maast kaheksa meetrit ning maja ise lattidest,” kirjeldavad eestlased ehtsaid ökomaju. “Üleval on ka kividel lõke.”
Küla keskel on puu, mis täies pikkuses jäänud umbes kolmekümnemeetriseks. Ja selle otsas on veel väike majake, mida kohalikud kasutavad kindlusena.
“Nad teevad endale kaasuari (linnu) luust noad. Kasvatavad sigu ja elavad korilusest. Nad ei kasuta ühtegi naela, linti ega nööri. Kõik ehitatakse puudest ja roikad seotakse liaanidega,” räägivad ekspeditsioonil osalenud.
Helme sõnul pole ta varem nii õnnelikke inimesi kui korowayd kohanud. Keegi ei söö antidepressante ega muretse pensionisammaste pärast. Korowayde eluiga on 30-40 aastat ja veidi kurvaks teeb neid vaid see, kui mõni lähedane teise ilma läheb, aga eks nemadki looda, et seal teisel pool on veel õnnelikum elu.
Korowayde peatoidus pärineb saagopalmidest. Saagopalmi säsist valmistatakse saagot. Saagost valmistatud leivad maitsevad Helme järgi kui saepuru, aga kohalikud elanikud peavad saagopalmide pärast maha veriseid sõdu, sest neist sõltub ellujäämine. Ka kolitakse küla uude paika, kui ümbruskonnas enam kasutamiskõlblikke palme ei kasva.
Saagopalmide kooritud osa peal aretavad korowayd aga oma maiuspalu – lihavaid tõuke. Helme neid suhu võtta ei julgenud ja Rauno samuti mitte, aga ülejäänud grupiliikmed sõid ja kiitsid. “Algul meie inimesed ei teadnud, et heleda tõugu tume pea tuli esmalt eemaldada, ja seetõttu delikatess veel naksas neid keele pealt,” kirjeldab lumeleopard kaaslaste maitseelamusi.
Korowaysid kahtlustatakse ka kannibalismis, aga Helme arvab, et sõja korral süüakse ära vahest mahalöödud vastaste pealiku maks või aju, sest nii omandatakse ürgmehe uskumuse järgi teise vägi.
TEET KORSTEN
Põhjarannik, laupäev, 13.9.2008