Türi valla Raismiku talu peremees Jüri Rõõmusaar tõestas juba 12 aasta eest, et rapsiõlist saab valmistada biodiislikütust (BDK) üsna lihtsate vahenditega. Ta viis koju vana piimamahuti, millest ehitas õlisegisti, lisas rapsiõlile plahvatuskiirust suurendavat katalüsaatorit ning pärast kolme-neljatunnist mikserdamist oli BDK valmis. Sellega pani ta tööle oma traktorid.

 Üle-eelmisel neljapäeval avas AS Biodiesel Paldiski Baltimaade ühe suurema BDK tehase. Paldiski lõuna­sadamas paikneva tehase rajamisse investeeriti üle 390 miljoni krooni. Kõik reaktorid, masinad ja muu sisseseade on maailma tipptasemel.

Moodne tehas on projekteeritud vastavalt Lääne-Euroopa keskkonnastandarditele ning töötab kolmes vahetuses ilma seisakuteta. Biodiesel Paldiski on Eesti kapitalil põhinev ettevõte, mille omanikeringi kuuluvad naftatransiidi ning biokütuste tootmise ja müügialase kogemusega David Vallner, Aigar Ojaots, Kristjan Rahu ja Sven Mark.

Need on Eesti BDK valmistamise ajaloo kaks äärmuslikku näidet, mille vahele mahub vähemalt kümmekond katset käivitada Eestis BDK tootmist ja juurutada tarbimist. Ometi võib Eesti BDK ajaloo võtta kokku vanasõnaga “Palju kisa, vähe villa”: bioenergia alast tegevust tutvustava veebilehe www.bioenergybaltic.ee andmetel seisavad kõik enne Paldiski tehast rajatud Eesti BDK tehased ja tarbijatel puudub võimalus osta BDKd tanklatest. Autojuhtidega vesteldes tuleb välja, et nad ei oskagi seda tahta.

Paldiski tehase omanike eesmärk on jõuda käesoleva aasta lõpuks täie tootmisvõimsuseni, mis on 100 000 tonni BDKd aastas. Paraku on see Eesti kütusetarbijatele kasutu teave, sest kogu keskkonnasõbralik taastuvatest ressurssidest toodetav kütus läheb ekspordiks Lääne-Euroopasse, Skandinaaviasse, aga ka Leetu. ASi Biodiesel Paldiski juhatuse liige Aigar Ojaots põhjendab seda pea olematu kodumaise tarbimisega.

Kohustuseta ei liiguta lillegi

“Tootjad müüvad sinna, kus on suurem nõudlus ja parem hind,” selgitab Ojaots ja kinnitab, et Eestist pärit toodang jõuab välismaal tanklatesse ning leiab kasutust mootorikütusena, sest kütusemüüjad on kohustatud biokütust n-ö tavalise hulka segama. “Meil läheb näiteks järgmine laevatäis Norra Statoilile.”

2003. a Euroopa Parlamendi biokütuste direktiiv, millega edendatakse biokütuste ja muude taastuvkütuste kasutamist transpordisektoris, seadis ELi liikmesriikidele eesmärgi kasutada alates 2005. aastast vähemalt kahe protsendi ulatuses kogu transpordis kasutatavatest vedelkütustest biokütuseid. Tuli välja, et ei 2005. aastal ega nüüdki ole kõikides ELi riikides see norm täidetud, kuid eesmärki järgides on pea kõik Euroopa riigid muutnud biokütuse kasutamise 2-7% ulatuses kohustuslikuks. Praktikas segavad kütusemüüjad seda ettenähtud määral naftast tehtud diislikütuse hulka.

Eestis selline kohustus puudub. Põllumajandusministeeriumi põllumajandus- ja kaubanduspoliitika asekantsler Andres Oopkaup tunnistab, et kohustuse rakendamine on olnud Eestis päevakorral. “Konkreetsemalt oli juttu võimalikust segamisest,” nendib ta. “Rakendatud seda siiski pole.”

Eesti on läinud seni teist rada. Biokütuste kasutuselevõtu soodustamiseks on rakendatud aktsiisivabastust, milleks andis Euroopa Komisjon Eestile loa 2005. a juulis.

Aigar Ojaots on seisukohal, et aktsiisivabastuse läbi ei saa suurendada biokütuste tarbimist, sest puudub tarbimise kohustus. “Kui Eesti riik tahab soodustada biokütuste kasutamist, tuleks järgida teiste riikide eeskuju ja kehtestada kasutamise kohustuslikud määrad. Siis jõuaks see kütus turule.”

Paldis­ki tehase omanikeringi kuuluv Sven Mark kinnitab samuti, et aktsiisivabastusest ei piisa, sest biokütus ei ole sellele vaatamata praegu turul mineraalsest diislist odavam. “Tarbitakse siis, kui oleks oluliselt odavam,” lisab Mark. “Turg ise seda ei reguleeri, riigi mehhanisme oleks tarvis, et stabiilset tarbimist luua.”

Hinnatõus lämmatas tootmise

2005. aasta suvel, kui Eesti sai loa vabastada biokütuste tootmine aktsiisist, leidus vähemalt seitse ettevõtjat, kelle peas oli küpsenud kava hakata tootma rapsiõlist BDKd. Loodi Eesti Biodiisli Tootjate Liit.

Tootmise käivitamise peamine põhjus oli asjaosaliste kinnitusel rapsi madal hind, võrreldes naftaga. BDK tootmisest huvitatud ettevõtted jagunesid laias laastus kolme rühma: ühed kavatsesid valmistada biokütust ekspordiks, teised oma masinapargi tarbeks ja müüa nii palju, kui jääb oma vajadustest üle, kolmandad, peamiselt põllumehed, väikestes kogustes oma tarbeks.

 “Kui tavalise diisli liitri hind tõuseb 15 kroonini, saame kaks krooni võitu,” tunnistas bussi- ja turismikontserni AS Atko Grupi nõukogu
esimees Arvo Sarapuu 2005. aasta suvel ja lisas, et rapsiõli liitri hind peab sealjuures jääma alla 6 krooni. Diislikütuse liitri hind Eesti tanklates oli siis 10 krooni ümber.

OÜ Atko Õlitööstus alustaski sama aasta sügisel Kohtla-Järvel BDK tootmist, seda ennekõike oma kontserni paari­saja bussi tarvis. “Biodiisli tootjad teenisid tollal päris suurt kasumit,” meenutab Ojaots. “Rapsiõli ja biodiisli hinnal oli suur vahe. Praeguseks on see kadunud ja Eesti ettevõtjal on ainus võimalus eksportida.”

Biokütuse toorainena kasutatava rapsi hind on Euronexti börsil ja ka Eestis pidevalt tõusnud. Näiteks ainuüksi saagiaasta 2006/2007 jooksul tõusis rapsi keskmine kokkuostuhind Eestis 28%. Eesti Konjunktuuriinstituudi andmeil tõusis rapsiõli väljamüügihind tööstusest tänavu juuliks, võrreldes aastataguse ajaga, 62,2% ehk 9360 kroonilt 15 181 kroonile tonni eest. Tooraine hinnatõus lõpetaski Eestis BDK tootmise.

Nii haigutabki Euroopa Biodiisli Nõukogu statistikas 2007. a toodangu tabelis Eesti kõrval ümmargune null, samas kui Lätis toodeti 9000 ja Soomes 39 000 tonni BDKd.

Ojaots nendib, et nõudlus Euroopa turul on tõstnud rapsiõli hinda. Ta toob välja veel ühe põhjuse: “Kui nafta hind tõuseb, kallinevad ka taimsed toormed. Tootja mure on säilitada muutlikul turul oma kasum ja toota efektiivselt. Nafta hind dikteerib tooraine hinda, aga efektiivsel tootjal on siiski võimalik kasumit teenida.”

Esimeste väiksemate tehaste seismajäämise taga näebki Ojaots seda, et need ehitati sisemaale, kus toore transporditi kohale veoautoga ja turustamine käis samuti maanteede kaudu. “Transpordikulu sõi kasuminatukese ära,” selgitab ta.

“Väikestel tehastel on probleeme tarne ja müügiga,” kinnitab ka Sven Mark, kellel on samuti BDK tootmise ja müügiga varasem kogemus. 2005. a suvel, kui Sarapuu käivitas tehast Kohtla-Järvel, käis BDK katsetootmine OÜ Biooili tehases Võrumaal. Biooili nõukokku kuulus ka Mark, kes rääkis toona, et ettevõttel oli kavas toota kütust müügiks Lõuna-Eesti põllumeestele ja transpordifirmadele. Rapsiseemet kavatseti hakata kokku ostma ka Eesti põllumeestelt.

Paldiski tehas kasutab toorainena nii kodu- kui välismaiseid rapsi-, soja-, päevalille- või palmiõlisid. Ojaotsa sõnul varutakse toorainet Baltikumist Musta mereni. See on tema arvates hea rapsikasvatuspiirkond ja toormepuudust ei ole karta.

Kas Eestit ootab karistus?

Praegune Riigikogu liige Arvo Sarapuu on samuti tootmise “konserveerinud”. Kohtla-Järve tehas seisab juba üle aasta.

“Konserveerimise põhjus on see, et rapsi hind rühkis kõvasti ülesmäge,” tunnistab Sarapuu, kelle sõnul on BDK tehase taaskäivitamine tõusnud päevakorda, kuna kütusehinnad teevad jätkuvalt muret. “Arutasime hiljuti asjatundjatega, kuidas edasi minna ja mida uuenduslikku teha. Oleme uurinud tehnoloogiaid, mille puhul ei oleks tootmine seotud nii palju rapsiga, vaid muude rasvade ja jääkidega.”

ELi uues energiapaketi eelnõus on Eestile seatud eesmärk viia aastaks 2020 biokütuste osakaal 10 protsendini. Põllumajandusministeeriumi asekantsler Andres Oopkaup tunnistab, et Eestis puudub ametlik statistika biokütuste kasutamise kohta. “Teada on, et ligikaudu pool aastat on Statoil müünud bioetanooli, samamoodi on müünud mõned väiksemad ketid biodiislit,” toob ta näiteid ja lisab, et on väga raske hinnata, kui suur on selle kütuse osakaal tarbimises.

Oopkaubi hinnangul on Euroopa Parlamendi direktiiv oma olemuselt siiski juhis või soovitus, seega ei ole õiguslikult tegu otsese kohustusega. Aga samas ta ei salga, et Euroopa Komisjon võib algatada Eesti suhtes rikkumismenetluse, mis tähendab võimalust sundida liikmesriike täitma teatud kohustusi. “Kui suur konkreetne nõutav “tasu” võib olla – ei tea. Säästueelarve tingimustes on aga biokütuste arengukava muu hulgas üks kohti, mille arvelt raha kokku hoitakse.”

Riigikogu maaelukomisjoni kuuluv Arvo Sarapuu nendib, et seni on Brüssel olnud etteantud protsentide suhtes üsna tolerantne. Ta usub, et sanktsioonid jäävad tulemata. Ühe põhjusena nimetab ta toormehinna tõusu. Aga ta on kindel, et Eestis tõuseb BDK tootmine taas päevakorda.

“Asi on majanduslik, eratarbija näeb tihti küll selle kütuse hinda, mida ta oma autosse paneb, aga diislikütusega töötavad toiduainetööstused, põllumehed, kauplused, ühistransport rajaneb diislil.”

Miks teie teenindusjaamad ei müü biodiislikütust?

AS Eesti Statoili kontseptsioonijuht Kai Realo:

Vaatamata asjaolule, et aastaks 2011 on Euroopa Liidus võetud eesmärgiks tõsta biokütuste osakaal 5,75 protsendini mootorikütuste kogukäibest, puudub Eestis praegu riiklik arengukava biokütuste kohustuslikuks muutmiseks. Seetõttu on eesmärk ambitsioonikas ning selle saavutamine päris suur väljakutse.

Meie lähiriikidest on näiteks Leedus juba paar aastat kohustuslik 5% biokomponendi lisamine fossiilsetesse mootorikütustesse.
Biodiisli jaemüügi alustamisel on kütusemüüjate jaoks kaks peamist barjääri. Seoses asjaoluga, et biodiisli omahind on kõrgem kui fossiilsetel kütustel, kaotab biodiislit müüv ettevõte kasumimarginaalis, sest biodiisli eest ei ole kliendid valmis kõrgemat hinda tasuma.
Teiseks, esimese põlvkonna biodiisel ei sobi oma kvaliteediomadustelt kasutamiseks Eesti kliimas. Külmakraadidel biokomponent tahkestub ja ei ole talvisel ajal turvaline kasutamiseks diiselmootorites.

StatoilHydro kontsern tegeleb biokütuste valdkonnaga järjepidevalt, soovides pakkuda oma klientidele jätkusuutlikke ja keskkonnasõbralikumaid biokütuseid. Kontserni strateegiast lähtuvalt alustas Statoil esimesena Eestis Bioetanool E85 müüki ning biokütuste riikliku arengukava väljatöötamise järel oleme valmis alustama ka teiste biokomponente sisaldavate kütuste müüki.

Neste Eesti ASi pea­direktor Indrek Kaju:

Paldiskis valmistatakse nn esimese põlvkonna biodiislikütust, millel on teatud puudused, miks seda ei saa piiramatult automootorites kasutada: vähene külmataluvus, mõningane keemiline agressiivsus mootoridetailide suhtes, ebastabiilsus säilitamisel.
Neste on oma arendustöös keskendunud teise põlvkonna taastuvast toorainest diislikütuse valmistamisele. Käigus on esimene selline tehas Soomes Porvoos, ehitamisel veel üks Porvoos, Singapuris ja Rotterdamis.

Välisturgudel makstakse ka esimese põlvkonna biodiislikütuse eest sellist hinda, mis ei oleks Eesti tanklates odavam kui mineraalsel diislikütusel. Samas kaotame kütuse kvaliteedinäitajates. See ei oleks kütuse lõpptarbijale meeltmööda, eriti praegu, kui kliendid on väga hinnatundlikud.

Kindlasti jõuab Neste NexBTL diislikütus ka Eesti turule. Täpne aeg on praegu veel lahtine.