Muidugi jäin rahule. Üliväga! See, kuidas see kõik läks, oli võimas. Mulle ja kõigile, kes lavalt läbi käisid, oli metsik üllatus, et kohale tuli nii palju inimesi. Lavalt rahva sekka vaadata oli ikka superhea tunne! Publiku hulka mina öelda ei oska, küll aga kinnitati mulle, et suurusjärk on sama, mis kahekümne aasta eest. Mul on hea meel, et selline võrdlus tekkis.

Nii mõnigi laul tekitas eile õhtul küsitavust: miks näiteks oli vaja isamaaliste laulude vahele pikkida nõukogude palasid?

Seletuseks on ajatelg, mille lavastuse aluseks seadsime. Soovisime muusikas liikuda läbi kogu meie ajaloo ning selge, et see aeg pole sisaldanud üksnes patriootlikke lugusid. Siinkohal meenutan tuntud lavastajat Priit Pedajast, kes kasutas kord ühes oma lavastuses pikki monolooge. Ta lasi näitlejal monoloogi keskel alati pausi pidada ja end tooli peal nihutada. Publik tegi sel hetkel sama, see oli ka neile hingetõmbepausiks. Pärast seda jaksasid kõik edasi kuulata.

Nii pika kontserdi puhul pole võimalik teha järjest tõusvat kava – seal peab olema teistsuguseid kohti vahel. Ning kui ajatelg on aluseks, siis nõukogude ajast ja selleaegsest «Mustamäe valsist» või «Laulust nõukogude aatomist» mööda vaadata ei saa.

Poliitikat õnnestus sel peol õnneks vältida ning hoolimata üksikutest Gruusia lippudest oli see ikkagi eestlaste pidu. Kas Gruusia meeskoor Chveneburebi ikka sobis tervikusse?

Sobis küll. Nagu ka ajalehtedest lugeda võisime, oli ühiskonnas teatav ootus ja surve, et öölaulupeol Gruusia-teemat puudutataks. Meil polnud algusest peale plaanis oma silmi sulgeda. Kui on märkamisaeg, siis tuleb ka Gruusiat märgata. Ning kui selgus, et see meeskoor on parasjagu Eestis, siis tundus see mulle targema plaanina kui näiteks «Ei ole üksi ükski maa» sõnade äramuutmine või siis panna kavva mõni kiiresti küpsetatud ja harjutusvõimaluseta laul, nagu vahepeal välja pakuti.

Miks oli laulupeo lõpp just selline – pärast isamaalisi lugusid läks ühtäkki koolidiskoks?

Meil oli kaks võimalust. Üks idee oli lõpetada suure pauguga, näiteks Tõnis Mägi «Koiduga» või Chalice’i «Minu inimestega». Mõistlik oli planeerida aga sel kombel, et tekkinud pingeid jahutada teistsuguse muusikaga. Need, kellele viimased lood vähemolulisena tundusid, said hakata vaikselt koju liikuma.

Kas lisaks president Toomas Hendrik Ilvese sõnavõtule võinuks teisigi kõnelejaid kuulda?

Ma ei arva seda. Hea oli, et kellelgi polnud vaja hakata omavahel konkureerima selles, kes nüüd kõvemini ütleb, kes mille või kelle poolt räägib või paremaid lubadusi jagab. Lavastajana arvan, et see oleks tervikut pigem lõhkunud. Kui vabariigi esimene mees on arvanud, et ta tahab ja saab sellel sündmusel kõneleda, siis räägib ta ühtlasi meie kõigi eest.

Kas «Märkamisaja» sarnaseid rahvapidusid saaks tulevikus veel korraldada?

See pidu jääb sellesse aega. Arvan, et laulu «Ei ole üksi ükski maa» laulsime me praegu teise tundega, kui oleksime laulnud siis, kui polnuks Gruusia sõda. Kindlasti ei saa samasugust kontserti teha kümne aasta pärast, ehkki ka siis peaks igasuguseid asju märkama. Sellised peod on oma aja nägu ja vägisi neid kuhugi ei topi ega rutiinselt korraldada ei saa.

— — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — —

Politsei jaoks oli laulupidu õnnestunud

Politsei esindaja sõnul käitus 19. augusti hilisõhtul Tallinna lauluväljakule öölaulupeole kogunenud rahvahulk korralikult ning politsei ei täheldanud ühtegi tõsist rikkumist.

«Politsei poolt olid ainult väga positiivsed muljed,» ütles Põhja politseiprefektuuri pressiesindaja Martin Luige. «Meile teadaolevalt oli kohal 70 000 inimest, pisemaid rikkumisi registreerisime ligi kolmkümmend. Sellise rahvahulga juures oli rikkumiste arv tõesti väike.» Pressiesindaja sõnul moodustasid pisirikkumiste seas peamise osa liiklusrikkumised. Kuna autode hulk oli suur, siis oli probleeme parkimisega.

Luige hinnangul aitas ürituse rahumeelsele kulgemisele kindlasti oluliselt kaasa see, et kohapeal ei olnud võimalik osta alkoholi. (PM)

xxx

Rõõmupidu taaselustas paarikümne aasta vanused tunded »

Üle 100 000 inimese laulis ühises rõõmus »