Kokanduses teevad mehed ilma
Rakvere Kutsekeskkooli viimase kursuse poiss Andrei Matikainen aitas siinse ametikooli võistkonnal rahvusvahelisel kutsekoolide kokanduse eriala õpilaste konkursil head neljandat kohta vormistada, teeb paremini süüa kui ema ja räägib eesti keelt paremini kui mõni eestlane.
Miks saavad reeglina just meestest paremad kokad?
Noh, jõudu on vaja ja täpsus siia juurde. Igasugust tassimistööd on palju.
Serveerimine-vormistamine. See on üks osa söögist. Kuidas välja näeb ja kujundamine üldse. Proovin nii teha, et iseenesel ilus vaadata on.
Ja paistab, et mehed koordineerivad oma köögitoimetusi naistest loogilisemalt. Tean, et see asi keeb mul nii kaua – tähendab, jõuan teise ja kolmanda asja ette valmistada. Just kindlas järjestuses, sest siis toimub kogu protsess ladusalt. Mehed ei pea selle peale sageli üldse mõtlema. Tuleb kuidagi iseenesest.
Kui palju väga head kokad praegu teenivad?
Hea kokk ja veel heas kohas teenib kümme tuhat krooni küll. Olen kuulnud ka räägitavat veelgi suurematest summadest.
Aga siin Rakveres nii palju vist ei teeni. Kuigi kodused ütlevad, et süüa olen õppinud emast paremini tegema, tuleb vist töökoht mujalt otsida. Tahan vähemalt esialgu siit välja saada. Silmaringi pärast ennekõike.
Kuidas kommenteerite rahvusvahelist kutsekoolide konkurssi?
Kaksteist võistkonda oli. Soomest, Venemaalt. Meie saime neljanda koha. Vaatasin, et üsna ühtemoodi asju tegime. Selle koha pealt üllatusi või teab kui suurt kogemuste vahetamist ei olnud. Liharullid olid täpselt nagu ühe koka tehtud.
Aga koolid, kes seda organiseerisid, tegid nii, et mingis kategoorias võitis igaüks. Kaotajaid ei olnudki.
Kuidas söögiga meeleolu mõjutada?
Mõjutada saab maitseainetega. Eraldi me maitseaineid ja nende seost meeleoluga ei ole õppinud, aga ma tean, et nii saab.
Kuidas tunduvad Rakvere söögikohad?
Normaalsed. Ja üsna ühtemoodi. Midagi väga halba ei ole. Aga midagi hirmus põnevat pole ka veel kohanud. Mõnikord mõtlen aga, et seda või teist saaks teisiti teha. Aga küllap on siin just niimoodi kombeks.
Kuidas kooliaeg tundus?
Praegu ei oska enam öeldagi. See neli aastat sai nii äkitselt läbi, et midagi eriti rasket küll ei meenu. Kool nagu kool ikka.
Mis saab tulevikus?
Restorani tuleb tööle minna. Mulle määrati stipendium kah. Hotellide ja restoranide liidu poolt.
Stipendium määrati mulle veidi udustel põhjustel. Igatahes ei seo see mind ühegi kindla köögiga.
Tänapäeval ju enam mingeid kohustuslikke praktikabaase ka ei ole. Tuleb ise otsida. Häid tegijaid vist ilma tööta ikka ei jäeta. Kuigi praegu ma veel tulevast töökohta ei tea.
<!––>Indrek Silver Einberg
Virumaa Teataja
Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta
püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.
Uudised
Kokanduses teevad mehed ilma
Kokanduses teevad mehed ilma
Miks saavad reeglina just meestest paremad kokad?
Noh, jõudu on vaja ja täpsus siia juurde. Igasugust tassimistööd on palju.
Serveerimine-vormistamine. See on üks osa söögist. Kuidas välja näeb ja kujundamine üldse. Proovin nii teha, et iseenesel ilus vaadata on.
Ja paistab, et mehed koordineerivad oma köögitoimetusi naistest loogilisemalt. Tean, et see asi keeb mul nii kaua – tähendab, jõuan teise ja kolmanda asja ette valmistada. Just kindlas järjestuses, sest siis toimub kogu protsess ladusalt. Mehed ei pea selle peale sageli üldse mõtlema. Tuleb kuidagi iseenesest.
Kui palju väga head kokad praegu teenivad?
Hea kokk ja veel heas kohas teenib kümme tuhat krooni küll. Olen kuulnud ka räägitavat veelgi suurematest summadest.
Aga siin Rakveres nii palju vist ei teeni. Kuigi kodused ütlevad, et süüa olen õppinud emast paremini tegema, tuleb vist töökoht mujalt otsida. Tahan vähemalt esialgu siit välja saada. Silmaringi pärast ennekõike.
Kuidas kommenteerite rahvusvahelist kutsekoolide konkurssi?
Kaksteist võistkonda oli. Soomest, Venemaalt. Meie saime neljanda koha. Vaatasin, et üsna ühtemoodi asju tegime. Selle koha pealt üllatusi või teab kui suurt kogemuste vahetamist ei olnud. Liharullid olid täpselt nagu ühe koka tehtud.
Aga koolid, kes seda organiseerisid, tegid nii, et mingis kategoorias võitis igaüks. Kaotajaid ei olnudki.
Kuidas söögiga meeleolu mõjutada?
Mõjutada saab maitseainetega. Eraldi me maitseaineid ja nende seost meeleoluga ei ole õppinud, aga ma tean, et nii saab.
Kuidas tunduvad Rakvere söögikohad?
Normaalsed. Ja üsna ühtemoodi. Midagi väga halba ei ole. Aga midagi hirmus põnevat pole ka veel kohanud. Mõnikord mõtlen aga, et seda või teist saaks teisiti teha. Aga küllap on siin just niimoodi kombeks.
Kuidas kooliaeg tundus?
Praegu ei oska enam öeldagi. See neli aastat sai nii äkitselt läbi, et midagi eriti rasket küll ei meenu. Kool nagu kool ikka.
Mis saab tulevikus?
Restorani tuleb tööle minna. Mulle määrati stipendium kah. Hotellide ja restoranide liidu poolt.
Stipendium määrati mulle veidi udustel põhjustel. Igatahes ei seo see mind ühegi kindla köögiga.
Tänapäeval ju enam mingeid kohustuslikke praktikabaase ka ei ole. Tuleb ise otsida. Häid tegijaid vist ilma tööta ikka ei jäeta. Kuigi praegu ma veel tulevast töökohta ei tea.
<!––>Indrek Silver Einberg
Virumaa Teataja