Belgia kuningas Albert II on sunnitud pidama hädaläbirääkimisi suuremate poliitiliste jõudude esindajate ja n-ö vanemate riigimeestega, sest peaminister Yves Leterme esitas talle kõigest neli kuud pärast ametisse saamist tagasiastumisavalduse.

Leterme oli seadnud 15. juuli tähtajaks, kui peab olema vastu võetud otsus veelgi enama võimu andmiseks regioonidele. Kuid ta ei saanud oma koalitsioonivalitsuses prantsuskeelset Vallooniat esindavate partnerite nõusolekut, mille üheks põhjuseks on see, et valloonid kardavad oma niigi suurema tööpuuduse ja nõrgema majandusega regiooni jäämist kehvemasse seisu.

“Paistab, et kogukondade vastukäivad vaated sellele, kuidas meie riiki tasakaalustada, on osutunud kokkusobimatuks,” tõdes Leterme oma avalduses. “Föderaalse konsensuse mudel ei toimi enam.”

Kas see tähendab, et Belgia liigub ikkagi lagunemise suunas? Ei, veel mitte, oleks ilmselt sobilik vastus. Kuid alust seda karta või loota on.

Riik on jagunenud hollandikeelseks põhjaosaks, kus elab 6,5 miljonit flaami, ning prantsuskeelseks lõunaosaks, kus elab ligikaudu neli miljonit vallooni. Suuresti prantsuskeelne Brüssel paikneb enklaavina flaami alal ning idas on veel ka saksakeelne piirkond.

Ükski partei pole üleriigiline, nagu pole olemas ka rahvuslikus tähenduses üleriigilisi tele- ja raadiokanaleid ega ajalehti. Ehk nagu on öelnud peaminister Leterme: vaid kuningas, õllearmastus ja jalgpallimeeskond ühendavad belglasi. Enamgi veel, ta on nimetanud Belgiat üleüldse ajaloo eksituseks.

Kriis tuli tagasi

Veel ligi aasta eest toimunud valimiste aegu tundus olukord parem olevat. Flaami kristlikke demokraate juhtiv Leterme paistis kindla võitjana, kuid koalitsioonivalitsust ei saadud ega saadud kokku enam kui paarisaja päevagagi. Lõpuks selle aasta märtsis moodustus kirev valitsusliit, kuhu kuuluvad kristlikud demokraadid, sotsialistid, liberaalid ja rahvuslased nii flaamlaste kui ka valloonide poolelt.

Ametisse astudes seadiski Leterme juuli keskpaigaks tähtaja poliitiliste reformide kokkuleppe saavutamiseks. Üldjoontes keskenduvad need regioonidele veelgi suurema võimu andmisele niigi juba väga detsentraliseeritud riigis.

Flaamid soovivad suuremat otsustusõigust transpordis, tervishoius, tööhõives ja kohtuasjades ning ka enamat kontrolli maksude ja sotsiaalpoliitika vallas. Prantsuskeelsed belglased pelgavat, et need sammud viivad vaid riigi lõhenemise suunas. Üks hiljutine küsitlus flaami leeris näitas, et enam kui 49 protsenti toetaks nende oma riiki.

Majandusnäitajaid vaadates oleks flaamlaste riik Flandria ilmselt küll paremas seisus. Näiteks SKT inimese kohta on selles piirkonnas 124 protsenti EL-i keskmisest, Valloonias aga 90 protsenti. See õhutab arusaama, et flaamlaste maksudega turgutatakse kesiselt hakkama saavat lõunaregiooni.

Mitmekihiline föderaalriik

••    Belgia on föderaalriik, mis koosneb kogukondadest ja regioonidest, kuulutab selle 1830. aastal sündinud riigi konstitutsioon pärast mitmeid reforme aastail 1970–1993.

••    Keelele ja kultuurile tuginevaid kogukondasid on kolm, samuti riigikeeli. Need on hollandi, prantsuse ja saksa keel ning vastavad kogukonnad.

••    Regioone on samuti kolm: Flaami, Vallooni ja Brüsseli regioon. Mõningal määral võib regioone võrrelda Saksa liidumaade või USA osariikidega, leiab ametlik Belgiat tutvustav netiportaal belgium.be.

••    Belgium.be selgituse kohaselt on föderaalriik, kogukonnad ja regioonid võrdsed, kuid nende võim ja vastutus on eri valdkondades. Järgmiseks võimutasandiks on kümme provintsi, mis aga 1993. aastast saadik ei allu keskvõimule, vaid nii föderaalsele, kogukondlikule kui ka regionaalsele võimule. Alumise tasandi moodustavad aga 589 kommuuni.