VE: Udmurdimaa

Kui vabatahtlikult udmurdid tegelikult Venemaaga liitus ning kuidas tekkis Vene riik, räägib kohalik ajaloolane, Margarita Griškina.

Sel sügisel tähistab Udmurdimaa 450 aasta möödumist väidetavast vabatahtlikust astumisest Venemaa koosseisu.

Ametlikult on kombeks nimetada seda «vabatahtlikuks» Udmurdimaa astumiseks Venemaa koosseisu. Kuigi toona polnud olemas ei Udmurdimaad ega ka Venemaad. Ja «vabatahtlikkusega» pole lood samuti kuigi lihtsad.

Millest siis kõik algas?

Venemaa koosseisu ei astunud niisiis mitte Udmurdimaa, vaid udmurdi etnos tolleaegsete olemasolevate poliitiliste moodustiste koosseisus.

Juba 1489. aastal astus Moskva Vürstiriigi koosseisu Vjatkamaa – toonane iseseisev poliitiline üksus, eeldatavasti veetše-vabariik. Selle hetkeni ajas ta küllaltki iseseisvat poliitikat, osales feodaalsõdades, astus tsentraliseerimise vastu.

Vjatkamaa liitmist oli katsetatud varemgi, kuid ebaõnnestunult. 15. saj lõpuks suhted teravnesid – vjatkalased käisid vürsti maadel rüüstamas ning Ivan III saatis nende vastu 64 000 sõdurit. Mõistes lähenevat ohtu, otsustasid nad Vene vürstile truudust vanduda ning rida kroonikaid nimetab nende seas ka arsi vürste.

Vjatkalaste päritolu kohta on eri versioone.

Ma pooldan seisukohta, et tegu oli islamiseerunud udmurtidega, kes olid kahtlemata udmurdi elanikkonna sotsiaalseks koorekihiks. Nende truudusevanne tähendas, et põhja-udmurdid astusid Vene riigi koosseisu

Vaid põhja-udmurdid?

Jah, lõuna-udmurtide (aride) saatus läks veidi teisiti. Nad astusid 10. sajandil konföderatsiooni koosseisu, mille langemise järel sattusid mongolite riigi Kuldhordi võimu alla. Selle varemetele tekkis 15. sajandil Kaasani khaaniriik, mille koosseisus oli ka Arimaa.

Siis järgnes verine sõda. Mis juhtus 1552. aastal?

Kaasan kujutas endast Vene vürstiriigile tõsist ohtu. Ivan IV üritas seda lahendada rahumeelsel teel, kuid kukkus siiski läbi. Augustikuus 1552. piiras 150 000-pealine Ivan IV armee Kaasani linna sisse.

Osa Kaasani elanikke suundus lähedalasuvasse kindlusesse arsi vürsti Javuši juhtimisel, kust rünnati venelaste vägesid, kuid said lüüa. Siis leidsidki aset sündmused, mis määrasid edasise Udmurdimaa astumise Vene riigi koosseisu.

Ivan Julm sai suurepäraselt aru Ari poole tähtsusest ning sellest tulenevast ohust. Septembris suundus nende asualadele kolm tugevdatud polku, kes põletasid arsi külasid ja tapsid halastamatult Arimaa elanikke. Paljud langesid vangi.

Neid sunniti paluma, et kaasanlased alistuks, kuid Kaasani kaitsjad ei nõustunud ning sõjavangid hukati linnamüüride ees barbaarsel kombel. Oktoobriks oli Kaasani saatus otsustatud, müürid langesid ja tänavad olid sedavõrd laipadega üle kuhjatud, et tsaari läbisõiduks tuli teed kaevata.

Mida Ivan IV vallutatud maadega ette võttis?

Peamiseks tingimuseks oli, et kohalikud elanikud Vene tsaarile maksu maksaksid. Veel enne aga, kui tsaari saadikud kohale jõudsid, saatis arsi rahvas oma saatkonna Ivani jutule, et too saadaks oma esindajad maksu koguma. Võimalik, et episoodsaadikutega võikski veidi olla tõestuseks Udmurdimaa vabatahtlikust astumisest Vene riigi koosseisu.

Juba aasta pärast algasid ülestõusud, mis viisid Moskva vürstiriigi segadusse. Võimalik, et põhjuseks oli maksukogujate ahnus, kuigi majanduslik rõhumine ei saanud olla nii tugev.

Küllap tundis kohalik rahvas tsentraliseerimise halba mõju elukorraldusele ning sellest sai alguse omamoodi rahvuslik vabadusvõitlus.

1557. aasta maid võib pidada udmurtide asualade lõplikuks Venemaaga liitmise ajaks (Ametlikult toimus see aasta iljem. toim.). Ka pärast seda oli ülestõuse, kuid udmurdid neis ei osalenud. Polnud enam kedagi, kes saaks sõdida, nii palju oli tapetuid ja lahkunuid.

Toonased sündmused peegeldusid udmurtide edasises käitumises. Pikka aega üritasid nad vene elanikkonna ega administratsioonidega mitte suhelda, eelistades minema rännata. Võimalik, et just seetõttu pole meil rahvaloenduse andmeid udmurdi rahva kohta, kuna nad lihtsalt ei osalenud.

Millised on teie arvates Udmurdimaa Venemaa koosseisu astumise tulemused?

See oli ajalooline paratamatus. Põhja- ja lõuna-udmurdid kuulusid tolleaegsete poliitiliste moodustiste koosseisu ning ei ajanud iseseisvat poliitikat. Kaasani vallutamine on traagiline, kuid sellega saabus vallutatud maadele rahu. Udmurdid ja teised rahvad said võimaluse rahumeelselt areneda.

Ilmselt on peamiseks tulemuseks see, et Vene riigi koosseisu astumisega tekkis ühtne udmurdi etnos ning Vene riigi territooriumil tekkis selle selgepiiriline asupaik.

Võrreldes Kaasani khaaniriigiga oli Vene vürstiriik progressiivsem, euroopalikum. Liitumine stimuleeris majanduse arengut, soodustas rahvustevahelist koostööd. 18. sajandi lõpus sai valdavaks kristlus, loodi kirikukoolid. Udmurdid said oma kirjakeele. Ja lõpuks oli 18. sajandil võimas tööstuslik areng. 19. sajandil sai alguse relvatööstus, millega meid tänapäeval seostatakse.

Kas võib öelda, et astumine Vene riigi koosseisu mängis üdini positiivset rolli?

Venemaa sai enda valdusse jõukad maad, laiendas oma mõjuvõimu ning liitis endaga paljusid rahvaid. Tänu kõigele saabus see, mida nimetatakse impeeriumiks, imperialistlikuks mõtlemiseks. Lihtsalt öeldes tähendab selline mõttemaailm, et kergem on asuda uutele jahimaadele kui järjekindlalt arendada oma kodukohta, nagu eurooplased on seda sajandeid teinud.

See on ekstensiivne arengutee – progressiivse vastand. Imperialistliku mõtlemise jäänukitega seisame silmitsi siiani. Nii rahvuslikus teadvuses kui poliitikas. Just sellest hetkest on meie riigis valitsevaks riiklik algatus: reformid saavad alguse «ülevalt», kodanikuühiskond samuti. Rahvalik initsiatiiv puudub sootuks ning see ei saa mitte kurvastada.

Milliseid õppetunde võiks ajaloost omandada?

Peaasi on vältida eelkäijate vigu. Pole mõtet luua oma teadvuses vaenlase kuju, tuleb olla sallivam. Venemaa on paljurahvuseline riik – nii on see ajalooliselt kujunenud.

Riik, kuna ta mängib meil nii olulist rolli, peab ajama selget rahvuslikku poliitikat, mis on suunatud eelkõige rahu, traditsioonide, rahvaste keelte ja kultuuri hoidmisele.
Muidu ei jää Venemaa püsima.

Tol ajal oli kombeks lihtsustada. «Loodi tore pildike, kuidas Volga-äärseid rahvaid kutsuti Venemaa riigi koosseisu ja nad võtsid selle kutse suure tänuga vastu.» Tegelikkuses oli protsess  ajaloolase sõnul küllaltki keeruline, üldsegi mitte veretu ning see kestis 70 aastat.

Nüüd on aeg, vabanedes ideoloogilistest dogmadest, vaadelda seda võimalikult objektiivselt ning rääkida ausalt, kuidas see tegelikult teoks sai.