Karl Friedrich Jakobi p. Luts sündis 15.11.1883.a. Peterburis.
Haridustee algas kohalikus Jaani kirikukoolis. 1896-1899 õppis ta eraviisiliselt Keiserliku Tehnikakooli käsitöökoolis. 1905-1912.a. kulges K.Lutsu haridustee Peterburi Tehnoloogia Instituudis ja Peterburi Ülikoolis, mille ta lõpetas keemikuna. Seejärel töötas ta joonistajana Peterburi tehastes ja keskkoolides ja mõnda aega ka psühhoneuroloogia instituudis assistendina.
1918-1919.a. oli K. Luts Esimese Eesti Ajutise Valitsuse haridusministriks, tegelikult paberi peal, sest samal ajal oli ta vangis Venemaal.
1920. aastast sidus keemik K.Luts oma elu Kohtla-Järvega ja temast sai Riikliku Põlevkivitõõstuse keemialaboratooriumi ning õlivabriku juhataja. Samal ajal osales aktiivselt ka kohalikus seltsielus.
K. Lutsu ellu tuli seltsielu 1899.aastal, mil ta võttis osa Peterburi Eesti Üliõpilaste Seltsi tegevusest ja kuulus juhatusse ja ta oli aktiivselt tegev Peterburi eestikeelse keskkooli asutamisel ja see saigi teoks 1918. aastal.
Karl Luts hakkas ka Kohtla-Järvel aktiivselt tegutsema kohalikus seltsiliikumises ja temast sai Kohtla-Järve Kaevanduse Haridusseltsi juhataja ja tegelik hariduselu juht meie kandis. Ta mängis ka kaevanduse pillikooris (puhkpilliorkestris ) trompetit.
Karl Luts oli aktiivne uurija ja on huvitav märkida, et samaaegselt keemik Paul Kogermanniga (Tartu Ülikooli juures) alustasid nad põlevkivi
keemias kasutamise uurimist. (Ma arvan, et mõningases mõttes oli
Karl Lutsu uurimistingimused ja saavutused suuremad kui P. Kogermannil, sest ta sai oma katseid kohe ka tööstuses proovida).
Koostöös P. Kogermanniga tegelikult pandigi alus eesti põlevkivikeemiale.
Karl Lutsul olid ka koos kaevanduse direktori Aleksabnder Müürissepaga suured teened selles, et omal ajal nn.”Eesti Siberist” (põlevkivimaast) kujunes kauneim tööstuslinn Eestis. Selleks propageeris K. Luts oma aedade ja paekivimajade kaunistamist lillede, puude, ronitaimede jms.(üks selliseid maju on veel vanalinnas osaliselt säilinud maja Pioneeri t.11, mis kevadel-suvel kattub punasesse ronitaimede õitesse – veenduge ise!).
Karl Luts õpetas ka taimede kasvatamist ja hooldamist ja on teada juhtumeid, kus ta oma aiast (praegune Karl Lutsu t. 4) andis tasuta istikuid. Tal endal oli oma aja üks ilusamaid aedu Kohtla-Järvel ja mõningaid tunnusmärke sellest võib näha ka tänasel päeval, kui vaadata maja ette ja ka aeda, siis on märgata vanade lillepeenarde aluseid. Ta lausa nõudis oma aia eest hoolitsemist ja korraldas iluaedade võistlusi. On teada juhtumeid, kui mõni aiaomanik kaebas, et ei ole raha ilutaimede ostmiseks, siis K.Luts laenas raha ja oli juhtumeid, et mõni viinamaias jõi hoopis lilleraha maha, siis K.Luts pidas selle ta palgast kinni ja teisi sarnaseid juhtumeid enam ette ei tulnud.
Väga suured on Karl Lutsu teened põlevkivikeemia kui teaduse
arendamisel. Lisaks praktilistele töödele tutvusrtas ta oma töid ja
tegemisi ja ka teiste keemikute materjale ajakirjades (nii teaduslikes kui ka populaarteaduslikes) ja ajakirjanduses ja oli hinnatud ja oodatud lektor .
Tema huviorbiiti kuulusid mitmed huvitavad sündmused maailma ja tehnika ajaloost, nii on ta tölkinud ja rääkinud oma loengutes paljudest teadusmeestest (Galilei Galileo elust).
1938.a. anti Karl Lutsule Eesti Punase Risti III klassi teenetemärk ( teenetena on kirja pandud põlevkivitootmise algatamine ja
organiseerimine) sama teo eest anti talle ka III liigi I järgu Ees-
ti Vabadusrist (kodanliste teenete eest) ja lisaks oli ta ka Eesti
Allveelaevastiku sihtkapitali teenetemärgi kavaler.
Karl Lutsu edasise elusaatuse kohta on vastandlikud andmed, mõnede andmete kohaselt olevat tal õnnestunud pääseda Saksamaale, teistel andmetel olevat teda nähtud Leningradi blokaadiröngas.
Eesti Vabadusristi kavaleride nimestikus on märgitud tema surmadaatumiks 14.06.1941.a. ja küsimärgiga Ussol Laager.
Karl Lutsu võib õigusega nimetada põlevkivimaa üheks tähtsamaks
tegelaseks läbi aegade.
Muuseumi materjalide põhjal Arthur Ruusmaa
Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta
püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.
Uudised
VE: Luts, Karl Friedrich – põlevkivikeemik, haridustegelane
Karl Friedrich Jakobi p. Luts sündis 15.11.1883.a. Peterburis.
Haridustee algas kohalikus Jaani kirikukoolis. 1896-1899 õppis ta eraviisiliselt Keiserliku Tehnikakooli käsitöökoolis. 1905-1912.a. kulges K.Lutsu haridustee Peterburi Tehnoloogia Instituudis ja Peterburi Ülikoolis, mille ta lõpetas keemikuna. Seejärel töötas ta joonistajana Peterburi tehastes ja keskkoolides ja mõnda aega ka psühhoneuroloogia instituudis assistendina.
1918-1919.a. oli K. Luts Esimese Eesti Ajutise Valitsuse haridusministriks, tegelikult paberi peal, sest samal ajal oli ta vangis Venemaal.
1920. aastast sidus keemik K.Luts oma elu Kohtla-Järvega ja temast sai Riikliku Põlevkivitõõstuse keemialaboratooriumi ning õlivabriku juhataja. Samal ajal osales aktiivselt ka kohalikus seltsielus.
K. Lutsu ellu tuli seltsielu 1899.aastal, mil ta võttis osa Peterburi Eesti Üliõpilaste Seltsi tegevusest ja kuulus juhatusse ja ta oli aktiivselt tegev Peterburi eestikeelse keskkooli asutamisel ja see saigi teoks 1918. aastal.
Karl Luts hakkas ka Kohtla-Järvel aktiivselt tegutsema kohalikus seltsiliikumises ja temast sai Kohtla-Järve Kaevanduse Haridusseltsi juhataja ja tegelik hariduselu juht meie kandis. Ta mängis ka kaevanduse pillikooris (puhkpilliorkestris ) trompetit.
Karl Luts oli aktiivne uurija ja on huvitav märkida, et samaaegselt keemik Paul Kogermanniga (Tartu Ülikooli juures) alustasid nad põlevkivi
keemias kasutamise uurimist. (Ma arvan, et mõningases mõttes oli
Karl Lutsu uurimistingimused ja saavutused suuremad kui P. Kogermannil, sest ta sai oma katseid kohe ka tööstuses proovida).
Koostöös P. Kogermanniga tegelikult pandigi alus eesti põlevkivikeemiale.
Karl Lutsul olid ka koos kaevanduse direktori Aleksabnder Müürissepaga suured teened selles, et omal ajal nn.”Eesti Siberist” (põlevkivimaast) kujunes kauneim tööstuslinn Eestis. Selleks propageeris K. Luts oma aedade ja paekivimajade kaunistamist lillede, puude, ronitaimede jms.(üks selliseid maju on veel vanalinnas osaliselt säilinud maja Pioneeri t.11, mis kevadel-suvel kattub punasesse ronitaimede õitesse – veenduge ise!).
Karl Luts õpetas ka taimede kasvatamist ja hooldamist ja on teada juhtumeid, kus ta oma aiast (praegune Karl Lutsu t. 4) andis tasuta istikuid. Tal endal oli oma aja üks ilusamaid aedu Kohtla-Järvel ja mõningaid tunnusmärke sellest võib näha ka tänasel päeval, kui vaadata maja ette ja ka aeda, siis on märgata vanade lillepeenarde aluseid. Ta lausa nõudis oma aia eest hoolitsemist ja korraldas iluaedade võistlusi. On teada juhtumeid, kui mõni aiaomanik kaebas, et ei ole raha ilutaimede ostmiseks, siis K.Luts laenas raha ja oli juhtumeid, et mõni viinamaias jõi hoopis lilleraha maha, siis K.Luts pidas selle ta palgast kinni ja teisi sarnaseid juhtumeid enam ette ei tulnud.
Väga suured on Karl Lutsu teened põlevkivikeemia kui teaduse
arendamisel. Lisaks praktilistele töödele tutvusrtas ta oma töid ja
tegemisi ja ka teiste keemikute materjale ajakirjades (nii teaduslikes kui ka populaarteaduslikes) ja ajakirjanduses ja oli hinnatud ja oodatud lektor .
Tema huviorbiiti kuulusid mitmed huvitavad sündmused maailma ja tehnika ajaloost, nii on ta tölkinud ja rääkinud oma loengutes paljudest teadusmeestest (Galilei Galileo elust).
1938.a. anti Karl Lutsule Eesti Punase Risti III klassi teenetemärk ( teenetena on kirja pandud põlevkivitootmise algatamine ja
organiseerimine) sama teo eest anti talle ka III liigi I järgu Ees-
ti Vabadusrist (kodanliste teenete eest) ja lisaks oli ta ka Eesti
Allveelaevastiku sihtkapitali teenetemärgi kavaler.
Karl Lutsu edasise elusaatuse kohta on vastandlikud andmed, mõnede andmete kohaselt olevat tal õnnestunud pääseda Saksamaale, teistel andmetel olevat teda nähtud Leningradi blokaadiröngas.
Eesti Vabadusristi kavaleride nimestikus on märgitud tema surmadaatumiks 14.06.1941.a. ja küsimärgiga Ussol Laager.
Karl Lutsu võib õigusega nimetada põlevkivimaa üheks tähtsamaks
tegelaseks läbi aegade.
Muuseumi materjalide põhjal Arthur Ruusmaa