ÕNNEJOOVASTUS: 14. mai õhtupoolikul kanti muusikapäevade võimsa lõppakordina ette Alo Mattiiseni, Jüri Leesmendi ja Henno Käo viis isamaalist laulu. Viimase pala «Eestlane olen ja eestlaseks jään» korduse ajal kogunes lavale mitukümmend muusikut, kes laulsid õnnejoovastuses veel kord lemmiklugu. (Eesti Filmiarhiiv)

20 aastat tagasi Tartus Tähtvere lauluväljakul esitatud Alo Mattiiseni ja Jüri Leesmendi loodud viis isamaalaulu tõstsid vabanemisootuses eestlaste emotsioonid taevani. Tartu muusikapäevadelt saigi alguse laulvaks revolutsiooniks ristitud pööre.

Jõgevalt pärit kahe noormehe, omaaegsete pinginaabrite ja lapsepõlvesõprade Alo Mattiiseni ja Jüri Leesmendi koostöö algas isamaalaulude loomisega 1987. aastal. Fosforiidisõja laineharjal loodi IX Tartu muusikapäevade jaoks solistide ühislugu “Ei ole üksi ükski maa”.

“Laul telliti Alolt. Ja ta ütles, et teeb vaid fosforiiditeemalise ning palus minul kirjutada sõnad,” meenutab Leesment.

Mees ajanud küll sõrad vastu. Aga lõpuks rääkinud pinginaaber ta ikkagi pehmeks. Helilooja Mattiiseni põhiargument olnud luuletajale järgmine: “Ma ei tea, mida teised kokku kirjutavad. Aga sind usaldan täielikult.”

Fosforiidivastane laul kanti võimude kiuste ette 1987. aasta mais Tartu Raekoja platsil.

Mattiisen maadles koolilõpetamise ja isamaalugudega

Aasta hiljem, kevadtalvel 1988 oli toonases ENSVs juba revolutsioonilõhna.

Samal kevadel valmistus helilooja Mattiisen lõpetama konservatooriumi. Lõputööna kirjutas ta tšellokontserdi. “Tegelikult kirjutas ta selle hoopis viie isamaalaulu kõrvalt. Põhiline tegu oli ikkagi lauludega,” arvab Leesment. Ärkamisaegsed ja selle järel loodud laulud tahtis helilooja saada valmis just 10.–14. maini peetud X muusikapäevadeks.

Algusest peale oli heliloojale ja luuletajale selge, et isamaalaule peavad esitama Ivo Linna, ansambel Kiigelaulukuuik ja In Spe. Viimases mängis Mattiisen klahvpille.

Esimesed valminud lood olid “Eestlane olen ja eestlaseks jään” ning “Minge üles mägedele” (“Peatage Lasnamäe”). Viimase teksti kirjutas Henno Käo.

Esimest korda sai rahvas eesootavast laulvast revolutsioonist aimu 1. ja 2. mail toonases Lenini-nimelises Tallinna kultuuri- ja spordipalees ehk linnahallis. Neil päevil anti seal kaks kontserti. Mattiiseni ja Leesmendi palus kohale toonase menusaate “Noortestuudio pärastlõuna” juht Vahur Kersna. Samas lauldigi kaht esimest laulu ning tuhanded saalikogunenud tõusid nende auks lausa püsti.

“Edasi valmisid teised lood. Kõige kiiremalt sai paberile “Isamaa ilu hoieldes” tekst – peaaegu ühe ööga,” meenutab Leesment.

Mis kell ja kus on need Alo sümfoonia ettekanded?

X ehk juubelimuusikapäevad algasid Tartus neljapäeval, 10. mail Vanemuise kontserdisaalis. Nelja seina vahel esineti ka reedel. Laupäevaks ja pühapäevaks olid korraldajad eesotsas praeguse justiitsministri Rein Langiga plaaninud aga kaks kontserti Tähtvere lauluväljakule. Praeguse uhke laululava asemel oli seal küll vaid ajutine lava, kahel pool hunnik kõlareid.

Isamaalaule oodati pikisilmi, sest trükitud kavades olid need sees. Ivo Linna meenutab, et laupäeval peatas üks mees ta Tartu kesklinnas ja päris: “Mis kell ja kus on need Alo sümfoonia ettekanded?”

Viie laulu peaproov oli 14. mail kell 9 Tähtveres. Seda oli kogunenud kuulama sadu inimesi. “Alo imestas, et nii palju,” meenutab keskhommikuks Tartusse jõudnud Leesment. Kuid proovide elamused olid alles avanss.

Pealtvaatajad joovastusid ja lehvitasid vabalt Eesti lippe

Pühapäevase kontserdi eelviimase esinejana oli pärastlõunal laval ansambel Justament, seltsiks Eesti Kantriklubi esindus. Pealtvaatajaid võis seks ajaks lauluväljakul olla 6000–10 000.

Võimsa punkti panid juubelimuusikapäevadele aga Ivo Linna, In Spe ja Kiigelaukuuik. “Pabinat ei olnud, sest olime teinud väga palju proove,” meenutab Linna esinemiseelset tunnet.

Leesmendi sõnul olnud huvitav jälgida, kuidas väljakule tekkis aina rohkem Eesti lippe. Veel kuu varem lehvisid Tartu muinsuskaitsepäevadel kolm kangast eraldi, kuid kontserdil võeti välja pool sajandit peidus olnud sinimustvalged. Kõigepealt areldi üks-kaks, siis aga aina enam. Lõpuks lainetas Tähtveres vähemalt 20 lippu.

Samal ajal laval olnud Linna meenutab: “Toimunu oli šokk nii esitajatele kui ka rahvale. Publik sulas meie silme all ühte ning miljon aatomit tuksus ühes rütmis.”

Laulja sõnul taipas ta tol õhtul, et eesti rahvas on ärganud. Lugusid polnud veel raadiost mängitud, kuid ometi lauldi neid täiel rinnal kaasa. Lõpulugu “Eestlane olen ja eestlaseks jään!” võeti loomulikult kordamisele. Lavale astus veel 30–40 muusikut, kes Tähtveres olid kahel päeval varem üles astunud ning nendega ühines ka Leesment. “Olin õnnelik. Seda hetke olime kaua oodanud!” kirjeldab ta oma tundeid.

Linna lisab: “Vaadake neid videokaadreid. Kõik laulsid nii laval kui ka väljakul!” Joovastunud pealtvaatajate ees olid ka kontserdi korraldajad Lang, Jaan Habicht, Erki Berends, Riho Illak ja teised.

Ivo Linna: “Olime laval ja lava taga õnnest ogarad!”

Kui kordusettekande viimased taktid olid kõlanud, olnud muusikud ja lava taga ootajad õnnest ogarad. “Nutsime ja kallistasime omavahel, mis oli midagi väga erilist. Nüüd oli see hetk käes, kui me enam kedagi ega midagi ei karda,” tunnistab Linna 20 aastat hiljem. Mehe kinnitusel algas just sel päeval tema jaoks laulev revolutsioon. “Võimsaid ja tundelisi asju on olnud palju. Näiteks Eurovision,” arutleb laulja. “Aga olla kogu rahvuse ärkamise keskel on kordumatu tunne! Seda saab võrrelda vist ainult esimese armastusega.”

Tartu muusikapäevadele järgnes joovastav vabanemiskevad ning tormiline suvi. Isamaalaule esitati öölaulupidudel ja nendega saadeti Moskvasse parteikonverentsi delegaate. Augustis korraldati Mattiiseni lugudega suvetuur, neid lauldi Rocksummeril ja 11. septembri suurkontserdil “Eestimaa laul”.

Augustis tähistatakse 20 aasta möödumist laulvast revolutsioonist ning taaslavastatakse öölaulupidu. Kas Linna on taas nõus viit isamaalaulu taasesitama? “Kui laulda, siis vaid samas koosseisus. See oleks uhke, võimas ja pidulik,” arvab ta.

Viis isamaalaulu

“Kaunimad laulud” (A. Saebelmann/V. Ruubel/A. Mattiisen/J. Leesment)

“Mingem üles mägedele” (K.-A. Hermann/M. Veske/A. Mattiisen/H. Käo)

“Sind surmani” (A. Kunileid/L. Koidula/A. Mattiisen/J. Leesment)

“Isamaa ilu hoieldes” (K.-A. Hermann/F. R. Kreutzwald/A. Mattiisen/J. Leesment)

“Eestlane olen ja eestlaseks jään” (K.-A. Hermann/A. Mattiisen/J. Leesment)

Samal teemal