Täpsemalt on võimalik klassikute toel näidata, et Eesti ühiskond ei ole õiglane. Õiglust mõistkem kui võimaluste võrdsust mööndusega, et igaühele peab olema tagatud inimväärne äraelamine – milleta põhivabadustel ei ole sisu.

Tõestuskäigu aritmeetilise poole saab tuletada valemist, millega Eesti ühiskonna poliitilise eliidi sissetulek arvutatakse Eesti keskmise palga korrutisena. Riigikogu oma neljakordse keskmisega on selle valemi tuntuim, kuid mitte ainus näide. Kordaja suurusel ei ole põhimõttelist tähtsust.

Tõestuskäigu sisuline pool tugineb USA poliitikafilosoofile John Rawlsile, kes sõnastas 20. sajandi teisel poolel põhjapanevalt liberalismi põhiprintsiibid (siinjuures pole mõeldud liberalismi poliitilise ideoloogiana, vaid demokraatliku ühiskonnakorralduse põhiväärtuste allikana).

Rawlsi poolt tänapäevaseks lihvitud liberalism toetub kahele kandvale printsiibile. Esimene sõnastab klassikalise põhimõtte, et ühiskond peab tagama igale liikmele maksimaalse võimaliku vabaduse, ilma et kannataks ühegi teise indiviidi õigus sama ulatuslikule vabadusele.

Vabadust pärssiv toime

Teine printsiip käsitleb varaliste ressursside ja sotsiaalsete privileegide jaotumist ühiskonnas ning jaguneb kaheks. Meid huvitab printsiibi esimene pool, mis ütleb, et jõukuse ja sotsiaalse positsiooni erinevus on õiglane siis, kui see toob kasu kõigile – s.t mitte ainult kõige privilegeeritumatele. Kuna vaba ühiskond ei seisa paigal, siis ütleb põhimõte tegelikus elus seda, et ühiskonna jõukamate ja paremal positsioonil olevate liikmete heaolu kasv on õiglane vaid juhul, kui samal ajal paranevad ka halvemas seisus olevate ühiskonnaliikmete olud.

Printsiibi teine pool sedastab, et sissetulekut ja privileege võimaldavad ametid ja kohad peavad olema avatud kõigile.

Riigikogu palga arvutamise meetod on Rawlsi teise printsiibiga lepitamatus vastuolus. Lihtne aritmeetika näitab, et keskmise sissetuleku järgi arvutatud mitmekordne palk tõstab omakorda keskmist ning seeläbi taas kordset palka ennast ja nii lõpmatuseni – ilma et ülejäänute, sealhulgas ühiskonna kõige vaesemate liikmete sissetulek seeläbi tõuseks.

Liberaalne teoreetik on sunnitud järeldama, et sissetuleku ebaõiglasel jaotumisel saab aja jooksul olla vaid kumulatiivne vabadust pärssiv efekt. Ebaõiglane ebavõrdsuse süvenemine viib eeliste kivistumiseni ning ligipääs varalisele rikkusele ja sotsiaalsetele privileegidele koondub üha kindlamalt kitsa ringkonna kätte. Privileegid ja vara omakorda kinnistavad eliidi ligipääsu võimule. Varem või hiljem saab ebavõrdsust – sest see kasvab ebaõiglaselt, mahajääjaid järele aitamata ning nende jaoks paremaid võimalusi välistades – nimetada põhivabaduste erinevuseks. Ühiskond, kus ühed on vabamad kui teised, ei olekski aga enam vaba…