29. juulil 1894.a-l sündis Narvas tulevane ohvitseri asetäitja Gustav VAGA. Hariduse sai ta Kreenholmi 2. klassilises ministeeriumikoolis. I Maailmasõja ajal võitles 21. Muuromi jalaväerügemendis jaoülema ja rühmavanemana. Sõjatee kestis 7.oktoobrini 1917.a-l, mil ta hakkas otsima teed Eestisse tulla. 1917.a. novembri alguses on G. Vaga Tartu Eesti Tagavarapataljoni nimekirjas.1917.a. detsembris määrati G. Vaga 4. Eesti Rügemendi koosseisu ja siin teenis ta kuni sakslased rügemendi laiali saatsid. 25.novembril 1918.a-l astus ta uuesti 4. jalaväerügemendi koosseisu ja teenis siin Vabadussõja lõpuni. Vabadussõja teeneid hinnati II liigi 3. järgu Vabadusristiga.
Pärast sõda jätkas teenistust piirivalve Narva kordoni ülemana.
Tema edasine elukäik on teadmata. Loodan lugejate abile, et ka see elulugu lõpuni viia.
29.07.1938.a-l kirjutati ajalehes “Rahvaleht” kreeklaste huvist meie põlevkiiv vastu.
“Neil päevil saabus Kiviõli tehasele ühelt Kreeka firmalt tellimine
eesti põlevkiivõli proovisaadetisele, mis lähimail päevil teele saadetakse ja kui kreeklased meie põlevkiviõliga rahule jäävad, on nende poolt oodata suuremat tellimist”Sama päeva “Päevalehes” on artikkel Küttejõu ja Kiviõli ühinemisest ühiseks linnaks.
“Koos valdade reformiga kerkis üles ka Kiviõli linnaks muutmise küsimus. Kiviõlis on praegu umbes 5000 elanikku ning Kiviõliga kavatsetakse liita veel Kütte-Jõu tööstuskeskus, mis asetseb Kiviõlile õige lähedal. Ka on raudtee äärt mööda kaks tööstuskeskust juba tegelikult kokku kasvanud ja ehitustegevus selles suunas kestab elavalt kogu aeg. Kokku saaks siis ligi 7000 elanikuga linn, seega küllalt arvukas meie linnade peres. Olukorraga kohapeal tutvumas käisid Viru maavalitsuse esindajad, kes koos tööstuse juhtide ja vallavalitsuste esindajatega tutvusid tööstuskeskustega ja pidasid nõu Kiviõli linnaks muutmise küsimuses. Komisjon kandis oma seisukoha ministeeriumile ette ja lähima paari kuu jooksul on ses küsimuses oodata lõplikku vastust.”
Elu aga läks nii, et Kiviõli sai linnaks alles 15.06.1946.a-l nagu
ka Kohtla-Järve. Virumaal sai linnade hulka 1938-39.a-l ka Jõhvi.
Küttejõust kujunes aga küllaltki arvestatav töölisasula (kaevurite asula.)
Sama päeva ajaleht “Uus Eesti ” kirjutas Jõhvi teemadel.
“Jõhvi võib uhke olla oma uuele jaamahoonele. Vähemalt ta välimusele. Kunstgraniit. Muidu aga on Jõhvi “vanas heas mõistes” linnaks nagu vähe.
Küsivalt pead vangutama pani mälestussamba risti valgustamise moodus: sinna on viidud elektritraadid nagu oleks sambaga telefoni
ühendus. Kas poleks õigem olnud viia traadid sinna varjatult?
P.S. Jaamahooneks oli see nn. “Pätsi jaamahoone”, mis oli tõesti
ilus ja ajakohane ja eks jaamahoone viimine sellesse kohta, kus ta
ka nüüd asub oli vaatluse all ka enne Jõhvi linnaks saamist, sest
siis oli palju artikleid, kus toonitati, et kui Jõhvi tahas saada
Alutagusemaa pealinnaks, siis peab ta raudteejaama linna keskele
(toona küll veel alevi keksele) ehitama.” Tuleb kiita toonaste po
liitikute ja otsustajate arukust, kes seda rahva ettepanekut ka arvestasid ja ma arvan, et sellel oli ka oma mõju, et linnaks sai Kohtla-Järve ja Kiviõli asemel 1939.a. mais JÕHVI.
See traatide kohta käiv kriitika oli päris õige, sest 1930-te aastate teise poole postkaarte Jõhvist vaadates riivab tõesti silma see
nn.”telefoniühendus sambaga” ja tore on see, et tänapäeva võimalused on palju laialdasemad ja praeguseks sellist probleemi ei ole.
29.07.1951.a.-l oli Kohtla-Järve rajooni laulupäev.
29.07.1958.a-l sündis ajakirjanik Mati Määrits, kes töötas ajalehes
“Leninlik Lipp” ja kellega mul olid ühed esimesed kontaktid nn.
tulevasel ajakirjanikutööl.
29.07.1960.a-l sündis Kiviõlis Ahto PETT, kes õppis Tallinna muusikakoolis ja konservatooriumis klaverit, kompositsiooni ja improvisatsiooni.1987.a-t on Konservatooriumis õppejõuks.1978.a-l pälvis M. Ciurlionise nim. pianistide konkursil Vilniuses II preemia, 1983.a-l saavutas Moskvas heliloojate konkursil III koha ja 1981.a-l Jerevanis diplomi. Ta on loonud muusikat klaverile, flöödile, tðellole, klarnetile ja keelpilliorkestrile.Kasutatud muuseumi materjale ja Sulev Hurma väljakirjutisi. Arthur Ruusmaa.
29. juuli
Pärast sõda jätkas teenistust piirivalve Narva kordoni ülemana.
Tema edasine elukäik on teadmata. Loodan lugejate abile, et ka see elulugu lõpuni viia.
“Neil päevil saabus Kiviõli tehasele ühelt Kreeka firmalt tellimine
eesti põlevkiivõli proovisaadetisele, mis lähimail päevil teele saadetakse ja kui kreeklased meie põlevkiviõliga rahule jäävad, on nende poolt oodata suuremat tellimist”Sama päeva “Päevalehes” on artikkel Küttejõu ja Kiviõli ühinemisest ühiseks linnaks.
“Koos valdade reformiga kerkis üles ka Kiviõli linnaks muutmise küsimus. Kiviõlis on praegu umbes 5000 elanikku ning Kiviõliga kavatsetakse liita veel Kütte-Jõu tööstuskeskus, mis asetseb Kiviõlile õige lähedal. Ka on raudtee äärt mööda kaks tööstuskeskust juba tegelikult kokku kasvanud ja ehitustegevus selles suunas kestab elavalt kogu aeg. Kokku saaks siis ligi 7000 elanikuga linn, seega küllalt arvukas meie linnade peres. Olukorraga kohapeal tutvumas käisid Viru maavalitsuse esindajad, kes koos tööstuse juhtide ja vallavalitsuste esindajatega tutvusid tööstuskeskustega ja pidasid nõu Kiviõli linnaks muutmise küsimuses. Komisjon kandis oma seisukoha ministeeriumile ette ja lähima paari kuu jooksul on ses küsimuses oodata lõplikku vastust.”
Elu aga läks nii, et Kiviõli sai linnaks alles 15.06.1946.a-l nagu
ka Kohtla-Järve. Virumaal sai linnade hulka 1938-39.a-l ka Jõhvi.
Küttejõust kujunes aga küllaltki arvestatav töölisasula (kaevurite asula.)
Sama päeva ajaleht “Uus Eesti ” kirjutas Jõhvi teemadel.
“Jõhvi võib uhke olla oma uuele jaamahoonele. Vähemalt ta välimusele. Kunstgraniit. Muidu aga on Jõhvi “vanas heas mõistes” linnaks nagu vähe.
Küsivalt pead vangutama pani mälestussamba risti valgustamise moodus: sinna on viidud elektritraadid nagu oleks sambaga telefoni
ühendus. Kas poleks õigem olnud viia traadid sinna varjatult?
P.S. Jaamahooneks oli see nn. “Pätsi jaamahoone”, mis oli tõesti
ilus ja ajakohane ja eks jaamahoone viimine sellesse kohta, kus ta
ka nüüd asub oli vaatluse all ka enne Jõhvi linnaks saamist, sest
siis oli palju artikleid, kus toonitati, et kui Jõhvi tahas saada
Alutagusemaa pealinnaks, siis peab ta raudteejaama linna keskele
(toona küll veel alevi keksele) ehitama.” Tuleb kiita toonaste po
liitikute ja otsustajate arukust, kes seda rahva ettepanekut ka arvestasid ja ma arvan, et sellel oli ka oma mõju, et linnaks sai Kohtla-Järve ja Kiviõli asemel 1939.a. mais JÕHVI.
See traatide kohta käiv kriitika oli päris õige, sest 1930-te aastate teise poole postkaarte Jõhvist vaadates riivab tõesti silma see
nn.”telefoniühendus sambaga” ja tore on see, et tänapäeva võimalused on palju laialdasemad ja praeguseks sellist probleemi ei ole.
“Leninlik Lipp” ja kellega mul olid ühed esimesed kontaktid nn.
tulevasel ajakirjanikutööl.